Ameerika raketid AMRAAM lennukikandjal Kitty Hawk

USA ultimaatum Venemaale: miks ameeriklased ära jooksevad

163
(Uuendatud 12:08 10.12.2018)
USA teatas ja sundis isegi oma NATO alluvaid tunnistama, et Venemaa rikub 12. augustil 1987 allkirjastatud IFN-lepingut, mis keelas NSV Liidul (Venemaal tema õigusjärglasena) ja USA-l maismaal paiknevate keskmise ja väikese tegevuskaugusega rakettide hoidmise, tootmise ja kasutamise.

Anatoli Wasserman, agentuurile RIA Novosti

Ameerika Ühendriigid andsid Venemaale 60 päeva uueks katseks tõestada, et ta ei ole kaamel. Nad teatasid (ja sundisid isegi oma NATO alluvaid tunnistama), et Venemaa rikub 12. augustil 1987 allkirjastatud IFN-lepingut, mis nägi keelas NSV Liidul (Venemaal tema õigusjärglasena) ja USA-l maismaal paiknevate keskmise (1000 kuni 5500 kilomeetrit) ja väikese (500 kuni 1000 kilomeetrit) tegevuskaugusega rakettide hoidmise, tootmise ja kasutamise. Tõendeid, nagu see tänapäeval anglosakside maades tavaks on saanud, ei esitatud.

Illustreeriv foto
© Sputnik / Михаил Воскресенский

Seekord ei öeldud isegi highly likely – ollakse täiesti veendunud. See-eest Venemaalt nõutakse 60 päeva jooksul enda süüditunnistamist ja praktikas tõestamist, et rikkumisi tulevikus enam ei juhtu. On selge, et seda saab tõestada ainult kõikide raketitootmiseks vajalike ressursside, sealhulgas vastava profiili spetsialistide ja nende ettevalmistamise haridusasutuste täieliku hävitamise, või veel parem, USA-le üleandmisega. Sellist käitumist oli raske oodata isegi Boriss Nikolajevitšilt (Jeltsinilt — toim.), rääkimata Venemaa praegusest juhtkonnost, kes mõistab, et USA reetlikkus on korduvalt tõestanud. Järelikult lõpetab Washington INF-lepingu ühepoolselt juba 2019. aasta veebruari alguseks.

Nõudmiste absurdsus on üsna ilmne. Venemaa, nagu Ameerikagi, kasutab maapealseid raketiseadeldisi täielikus kooskõlas lepinguga ainult katsetusteks uute raketite väljatöötamisel. Seevastu Ühendriigid on ise uute raketitõrjepiirkondade (mille keelas juba Bush noorema valitsemise ajal lõpetatud leping) loomise käigus paigutanud maapinnale merel kasutamiseks ettenähtud raketilaskeseadeldised, millest saab lasta mitte ainult raketitõrjerakette, vaid ka Tomahawk tiibrakette, laskekaugusega (sõltuvalt modifikatsioonist ja lõhkelaengust) 1000-3000 kilomeetrit. See tähendab, et INF-lepingut rikuvad nemad, mitte meie (Venemaa).

Keskmaa raketikompleks RSD-10 Pioneer - NATO klassifikatsioon SS-20
© Sputnik / Антон Денисов

Ammustest aegadest on teada, et enamikul kurjategijatest ei ole fantaasia eriti arenenud ja nad süüdistavad teisi ainult selles, mida nad ise teevad. Viimastel aastatel käitub nii Kiievi võimuladvik, kuid nagu näeme, pole tema sponsorid kaugel.

USA põgenemine INF-lepingust on ilmselge. Kuid milleks? Kellele ja miks on kasulik hävitada kolmanda maailmasõja — külma sõja — ajal planeedil saavutatud ja praegu veel alal hoitav habras vaherahu ja viia maailm üle praeguse neljanda maailmsõja – hübriidsõja — kuuma faasi? Kõige ilmsem kasusaaja on ameeriklaste sõjatööstuskompleks.

Veel enne Moskvale esitatud ultimaatumit lülitati USA eelarvesse kulud uute maapealsete rakettide soetamiseks, mille laskeulatus on lepinguga keelatud vahemikus ja nende uuteks laskeseadeldisteks. Nad on mitu korda odavamad kontinentidevahelistest ballistilistest rakettidest (ICBM), kuid nende hinnanguline arv on kordades suurem — eriti pärast USA oodatud keeldumist pikendada strateegiliste ründerelvade piiramise lepinguid (START). Tähendab sõjatööstuskompleksi võidurelvastumise järjekordsest voorust oodatav tulu ületab anglosaksi sõnamurdlikkusest tingitud mainekaotuse.

Peaminister Narendra Modi ja president Vladimir Putin Usbekistanis
© Sputnik / Михаил Климентьев

Järgmine pluss Ameerika Ühendriikidele on lootus laostada oma strateegiline vastane relvastuse võidujooksuga. Nad usuvad ikka veel pühalikult, et Nõukogude majandusraskused 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel ei olnud tingitud juhtimiskriisist (selleks ajaks oli tootmise mitmekülgsus nii palju suurenenud, et tavapärased majanduse planeerimise meetodid andsid palju halvemaid tulemusi kui seni ja uute meetodite kasutuselevõttu pidurdasid ametnikud, kes tundsid, et automatiseerimine muudab nad tarbetuks), vaid lääneriikide relvasüsteemidele vastava relvastuse tootmise kuludest: selliste tulemuste saavutamiseks kulutas Venemaa tänu kvalitatiivselt erinevale inseneritraditsioonile (ja majandusele tervikuna) siis ja kulutab ka praegu suurusjärgu võrra vähem — kuid nemad arvutavad Venemaa kulusid oma hindades!

Kolmas oodatav kasu on olukorra paranemine ülemaailmsel relvaturul. Venemaa on nüüd hinna arvestuses maailma teine relvatootja. Kuid ainult Venemaa ja Ameerika relvastuse hindade erinevuse tõttu. Reaalselt – tootmishulgalt – on Venemaa ameeriklastest ammu ees. Võttes arvesse lahingulise tõhususe erinevust, ostavad Ameerika relvastust peamiselt need, kes poliitilistel põhjustel — näiteks NATO liikmelisuse tõttu — ei saa sellest ära vingerdada. Ja nemadki leiavad selleks võimalusi — näiteks ostis Kreeka palju Venemaa C-300 õhutõrjesüsteeme, kuid neid valdab formaalselt neutraalne Küpros. Ilmselgelt müüakse Ameerika Ühendriikide kesk- ja lühimaa rakette kaugeltki mitte kõikidele, kuid juba nende tootmise taastamise fakti iseenesest hakatakse kasutama reklaamina USA sõjatööstuskompleksi kõrgtehnoloogilisusele tervikuna.

Ekspert: NATO lennukid Eestis võivad kanda tuumapomme, illustreeriv foto
© Sputnik / Алексей Куденко

Minu arvates on kõik ülaltoodu ilmne, kuid mitte peamine. Hoopis olulisem on see, et INF-leping lõpetas Pentagoni ühepoolse eelise. Leping keelustas maapealsed raketid, mis suudavad tabada Venemaa elutähtsaid keskusi, eelkõige seetõttu, et Venemaa samalaadsed raketid suudaksid sama hõlpsalt ja kiiresti tabada USA sõjaväebaase Euroopas. Eurooplaste massiline rahulolematus inimkilbiks olemisega tõmbas Venemaa ressursid ära USA ründamiselt ja muutus viis aastat kestvateks massiivseteks avalikeks protestiks NATO poliitika vastu tervikuna. Ameeriklased pidid tegema järeleandmisi. Kuid nagu anglosaksidel kombeks, oli lepingus lõks, mida partner ei märganud.

Sama laskeulatusega laevadel ja lennukitel paiknevad raketid olid endiselt lubatud. Tolleaegsel Nõukogude pealveelaevastikul olid hoopis teised ülesanded (peamiselt lennukikandjate grupeeringute hävitamine ja vastutegevus USA allveelaevadele), kui Ameerika omal, mistõttu ei olnud neil peaaegu mingeid Ameerika Ühendriikide Tomohawkiga võrreldavaid tiibrakette (sõnaühend to mohawki tekkis, kui indiaanlaste mohawki hõim Põhja-Ameerikas hakkas inglastelt endale massiliselt metallist kirveid tellima, mis sarnanesid kujult tavapärastele kivikirvestele).

Allveelaevadel paiknevate tuumalõhkepeade kandjate arv piirdus varem sõlmitud lepingutes ettenähtud kogusega ja vastased said neid jälgida, mistõttu allveelaevad olid relvastatud kaugmaarakettidega, et neid saaks tulistada isegi oma territoriaalvetest. Samuti on piiratud lennuvahendite arv, millest igaüks loeti üheks raketiks, kuigi tegelikult saab Ameerika B-52 kanda rohkem kui Venemaa Tu-95 ja Tu-160 (Venemaa tiibraketid olid tol ajal palju "suuregabariidilisemad"), mistõttu reaalselt õhku tõstetavate rakettide arvukuselt ületasid ameeriklased venelasi märgatavalt. Tervikuna oli USA esimese kiire ja märkamatu raketilöögi andmise potentsiaal võrreldamatult suurem kui NSV Liidul. Leping kinnitas vana malereeglit: vahetus tugevama kasuks.

Kuid hiljuti sai selgeks, et aastatega on olukord radikaalselt muutunud. Venemaa laevadel asuvad tiibraketid Kalibr läksid ekspordiks maapealsetele lubatud versioonis – laskeulatusega kuni 500 kilomeetrit. Kuid osa Süüriast vallutanud terroristide (oma kõrgajal kontrollisid nad kuni 4/5 riigi territooriumist, kus elas umbes 1/5 elanikkonnast, just väike asustustihedus ei võimaldanud korraldada väikestele, kuid hästi organiseeritud bandiitidele tõhusat vastupanu) pihta anti raketilöök Kaspia merel paiknevatelt laevadelt, kuni 2500 km kauguselt.

Veelgi enam, nad lendavad maastiku reljeefi järgides mitte kõrgemal kui Tomahawkid — see tähendab, et neid ei ole sugugi lihtsam tuvastada ega hävitada. Lisaks on nad piisavalt väikesed, et laadida neid lennukisse (muutudes seega lennukirakettideks) samas koguses, kui ameeriklased oma pommitajatesse. Lõpuks on Kalibri jaoks loodud nelja-lasuline laskeseadeldis Club, mis paigutatakse standardsesse merekonteinerisse. Nüüd võib tuhandetest kõikidel ookeanidel konteinerlaevadele hajutatud merekonteineritest igal hetkel ilmuda midagi, mis võib mistahes vaenlast kurvastada.

Ameeriklased on kaotanud oma eelise, mille nad 1988. aastal välja kauplesid. INF lepingu pooled on muutunud võrdseks, seega on see anglosaksi mõistes neile kahjulik. Tõsi, kui INF leping lõpetatakse, siis saab samu seadeldisi kasutada raudteedel: kümnete tuhandete rongide jälgimine on veelgi keerulisem kui konteinerlaevade puhul. Kuid USA jaoks on nad esialgu ohutud: kaugus Venemaa raudteedest Ameerikani on palju suurem kui praeguse Kalibri laskeulatus.

Euroopa julgeolek on praegu Washingtonile tähtis ainult niipalju ja niivõrd, kuivõrd see võib endale tõmmata Venemaast nende hävitavast esimesest löögist järele jäävat relvastust. Nüüd on neil lihtsam lööki anda — 1770 km laskekaugusega Pershing 2 rakette keelav leping rebitakse katki, selle alusel hävitatud tahkekütusel töötavate mootoritega rakettide asemele tehakse uued Pershing-3 või isegi McCain-1 (kindraleid ja admirale on neil palju). Ja mis peamine, ameeriklased tõestavad endale jälle, et neile seadus ei kehti, ja kogu ülejäänud maailmale, et nad saavad seda rahulikult vaadata ainult kõrgelt ülalt. Kas ülejäänud maailm sellega lepib? Eks näeme.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

163
Tagid:
rakett, Tomahawk-rakettid, IFN-leping, NATO, USA, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega