Erakonna Vox liider Santiago Abascal ja regionaalne kandidaat Francisco Serrano

Euroopat raputab järjekordne "Vene eriteenistuste võit"

73
(Uuendatud 21:44 06.12.2018)
Viktor Marahhovski
Euroopa ajakirjandust tabas järjekordne paanikahoog. Hispaania suurimas autonoomses piirkonnas — Andaluusias — toimusid skandaalsed parlamendivalimised. Neil valimistel tõusis tühjalt kohalt väikepartei Vox, mis hiljuti paremtsentristidest eraldus.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Varasemalt tundmatu partei sai ootamatult 11% häältest ja osutus esimeseks parlamenti pääsenud "ultra-parempoolseks" parteiks peaaegu neljakümne aasta jooksul — mitte ainult Andaluusias, vaid kogu Hispaanias. Midagi sellist ei olnud nähtud Franco aegadest saati.

Lääne eriteenistused takistavad välismaalaste äritegevust Krimmis
© Sputnik / Александр Полегенько

Samal ajal kaotasid traditsioonilised võimuparteid — vasakpoolsed ja paremtsentristid — kuni kolmandiku häältest. Ajakirjandus on šokis, politoloogid kirjutavad süngeid prognoose parempoolse radikaalse populismi kasvust. Loomulikult on juba leitud Venemaa luuretalituste jälg – kuidas siis ilma selleta.

Iseenesest ei kujuta Hispaania Vox endast midagi koletut: need on konservatiivid, sarnanedes "Alternatiiviga Saksamaa jaoks" ja katoliku varjundiga. See tähendab, et nad on abortide ja sisserände piiramise poolt ning sama-sooliste abielude vastu. Rääkimata sellest, et mõistagi ei võta keegi neid valitsusse — nad ei ole parketikõlbulikud.

Nali on aga selles, et see on märk juba täiesti arvestatava "värvilise revolutsiooni lähenemisest". Aastakümneid on liberaalne demokraatia olnud Euroopas üsna hästi töötavaks mehhanismiks.

Parem- ja vasaktsentristid astusid iga nelja või viie aasta tagant areenile, et mängida järjekordne etendus teemal "tõstame makse/vähendame makse". "Ultrad" – nii vasak-, kui parempoolsed — olid valitsevatele parteidele omamoodi kaadrireserviks.

Neile, kes ei soovinud istuda marginaalsete "Aaria" või "lesbo-trotsistlike" põrandaaluste seltsis, liitusid tsentristlike jõududega ja värskendasid neid oma programmipunktidega.

Eeskujudeks võisid olla "1968. aasta revolutsiooni" juhid, kes istusid 1990. aastatel rahumeelsete sotsialistide või "roheliste" nime all Euroopa parlamentidesse.

Tegelikult võimaldas just niisugune kooslus "inimnäolisel liberalismil" Euroopas eksisteerida — mis tähendab juhindumist enamuse tahtest koos vähemuse arvamuse arvessevõtmisega.

Mingil hetkel hakkas see "koostöövabrik" aga tõrkuma.. Tegureid oli palju, üheks neist, võib-olla ka põhiliseks, sai NSV Liidu kokkuvarisemine.

Enne sotsialismileeri kokkuvarisemist peeti "vasakpoolseid radikaale" Lääne demokraatiamaades niisama ohtlikeks kui parempoolseidki.

Külma sõja ajal tasakaalustasid trotskistlike üliõpilaste aktsioone (koos Che Guevara portreedega ühiselamutes ja Žižeki loengutega auditooriumides) konservatiivse keskklassi kodanlikud traditsioonid.

Kui Nõukogude Liit lammutati, läksid vasakpoolsed üle võitja poolele. See tähendab, nad lõpetasid võitluse kommunismi eest ja oligarhide vastu ning muutusid diskrimineeritud vähemuste eestkostjateks.

FSB vahistas Ukraina eriteenistuses töötanud ISIS*-e liikme, illustreeriv foto
© Sputnik / Виталий Белоусов

Selle tulemusena hakkasid isegi kõige kummalisemad vasakpoolsed ideed takistuseta poliitilisse peavoolu imbuma.

Kuid alalhoidlikkus säilis endiselt võitmatu vaenlasena. Ja aastate möödudes jäid tõelisteks marginaalideks Läänes eranditult konservatiivid. Lisaks on tolerantsus nende suhtes viimase 25 aasta jooksul pidevalt vähenenud.

Tegelikult nimetatakse täna, 2010. aastate lõpus "ultra-parempoolseteks" neid, kes olid 1980. mõõdupuu järgi küllaltki mõõdukad tsentristid.

Need, kes leiavad, et abielu peaks olema mehe ja naise vahel; need, tahavad harida oma lapsi oma väärtushinnangutest lähtudes; kes on "odava tööjõuga" täidetud kriminaalsete getode vastu; kes ustavad siiralt, et mehed on paremad veoautojuhid ja maletajad ning naised saavad paremini lastega hakkama ja et üldse tuleb neid kaitsta.

Õigupoolest muudeti kohatuiks ja vastuvõetamatuiks needsamad väärtused, millega Lääs külma sõja võitis. Neid tõekspidamisi peetakse tänapäeval madalaiks.

Ja järelikult on madalad ka nende kandjad. Seepärast jäetakse nad igal võimalusel avalikust hääleõigusest ilma. Seda ka küsimustes, mida põlvkond tagasi peeti isikliku vabaduse ruumi kuuluvaiks – näiteks "keda ma tööle peaksin võtma", "kellele ma torte peaksin müüma " ja "kuidas ma oma lapsi peaksin kasvatama?"

Teisisõnu, selle, mis oli tavaline konservatiivsus, on uue "normaalsuse" kehtestajad ekstremismina sildistanud.

Poliitilisse marginaalsusse on tõugatud miljoneid kaaskodanikke, kes seda ühiskondlikus mõttes kaugeltki mitte pole.

"ADG" või "Le Peni" valijad ei ela abirahast, ei tarvita narkootikume, nad ei ole karistusregistris, kuid praeguse poliitkorrektsuse seisukohalt on nad, võrreldes nendega, kes kuuluvad "diskrimineeritavatesse rühmadesse", teise sordi olendid.

Normaalsed 20. sajandi eurooplased on 21. sajandil asetatud omamoodi klaasist getodesse, sest nad ei sobi uude valitsevasse "poliitilisse rassi". Neis "getodes" elab juba 10-20 protsenti juhtivate "demokraatlike" riikide elanikest.

Iseloomulik on, et keegi ei kavatse oma "liberaalsusest" hoolimata nende seisukohti arvesse võtta. Nende read aga kasvavad – mida enam neid ignoreeritakse, seda vastuvõetamatuks "peavool" enamiku eurooplaste jaoks muutub.

Täna on raske hinnata, kas "uute marginaalide" protsent saavutab kriitilise massi või mitte. Meie jaoks pole see ka nii väga huvitav.

Huvitav on hoopis järgmine fakt: tänapäeval on arenenud Lääneriikides üldlevinud ametlikuks ideoloogiaks muutunud omamoodi "Vanilje-rassism", mis sarnaneb vanale lähenemisele, kus joonlauaga päid mõõdeti.

Ainult nüüd ei vaeta enam kolpasid, vaid seda, mis on nende sees. Ja täpselt samamoodi langetatakse täisväärtuslikkuse osas otsuseid.

Muide, me imestame, miks on tänapäeval kõigis Läänemaades aktsepteeritav ja normaalne kõikidest rahvastest just venelaste vihkamine.

Miks võitnud tolerantsuse maailmas kujutatakse just üht rahvust kangkaelselt tätoveeritud mäekollidena? Vastus on lihtne: seda rahvast vihatakse, sest nende "peades ei ole vabadust" – selle sõna kaasaegses mõttes.

Muide, venelasi armastatakse kogu Läänemaailmas samuti just selle pärast.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetuse seisukohaga.

73
Tagid:
valimised, eriteenistus, Vox, Venemaa, Hispaania