Illustreeriv foto

Sajad ülikoolid üle kogu riigi rakendavad anonüümsete pealekaebuste süsteemi

36
(Uuendatud 05:36 02.12.2018)
Dmitri Kossõrev
Mis on akadeemilised vabadused ja milleks neid tarvis on? Üks kõige tuntumaid ideid valgustussajandi avanud rohkete ideede seas oli järgmine: ühiskond ja riik jääb ellu ja areneb tänu teadusele, tehnikale jne.

Dmitri Kossõrev, meediaagentuuri Rossija Segodnja poliitikavaatleja

Hiljuti kirjutasime Hiinas väidetavalt rakendatavast totaalsest järelevalvest. Täpsemini sellest, kuidas ameeriklased üritasid süüdistada Hiina Rahvavabariiki kõigi kodanike jälgimissüsteemi loomises koos neile hinnangute andmisega.

Samal ajal ilmus Ameerika Ühendriikide meedias kirjutis samasugusest nähtusest – aga USA-s. Tõsi, see meetod ei toimi küll kõigi 327 miljoni elaniku suhtes, vaid üksnes kolledžite ja ülikoolide tudengite seas. Seega tulevase "haritud eliidi" hulgas.

Loo autori väljenduse kohaselt "toetavad nüüd sajad ülikoolid üle kogu riigi süsteemi, mis ärgitab üliõpilasi – sageli anonüümselt – oma naabrite, sõprade ja professorite kohta igasuguste väidetavalt kallutatud sõnade või arvamusavalduste puhul pealekaebusi esitama."

"Kallutatud"… Siin käibib sõna "bias", mis on tõlgitav ka kui "erapoolikus", "eelarvamus" jne. Küsimus on selles, millega on tegemist. Kus on konkreetsed faktid?

Kirjutis ilmus väljaandes Daily Signal ja selles on olemas viited – muuhulgas hariduses kehtivate isikuvabaduste sihtasutuste esitatud väiksema raamatu mõõtu aruandele. Ja seal on fakte (selle kohta, mida üliõpilane – ega ka õppejõud – USA-s ütelda ei tohi) niipalju kui kulub, nagu ka õppeasutuste nimesid, kus need tõigad aset leiavad. On nimetatud igasuguseid õppeasutusi – elitaarsetest kõige tagasihoidlikumateni. Ja tõepoolest, kõne all on sadu sääraseid (281 tükki), luubi all on 2,84 miljonit üliõpilast. Ja tegemist on ainult sellega, mis on sihtasutuse poolt dokumenteeritud.

Lühidalt öeldes käib jutt lausungeist, mis võivad kedagi solvata, kellegi tundeid riivata või moraalset kahju tuua. Ja kuivõrd sel juhul on tegu ainult "ohvri" palava sooviga solvuda, siis vaat mis välja tuleb: Michigani ülikoolis kaevati tudengite peale sellepärast, et nad toetasid Donald Trumpi; ülikoolilehe peale selle eest, et too pööras liiga vähe tähelepanu transseksuaalsetele ja "värvilistele" üliõpilastele. Kaevati lumememme voolinud inimese peale, kuna kellelegi meenutas see teatavat mehe kehaosa, kuid samas – mis on oluline – on lumememm teadupärast valge ning seega järelikult heideti väljakutse mustadele. Visconsini ülikoolis haavas kellegi tundeid ettevõte, kes oli riietunud Halloweeni puhul kolmeks pimedaks hiireks (lastelaulust) – selles nähti kehaliste puuetega inimeste solvamist.

Ühesõnaga, solvutakse kõige ja kõigi peale, kusjuures tundub, et paljud lihtsalt katsetavad teiste inimeste vastupidavust – kas kannatavad hoobi välja või mitte. Ja seda võiks pidada koguni teismeliste moodsaks, ehkki õudsevõitu mänguks, kui mitte…

Kui mitte kohtunike meeskonnad selles mängus kaasa ei teeks. Kõigis nimetatud kõrgkoolides tegutseb töörühm, mis on saanud nimeks BRT – "kallutustele reageeriv meeskond". Sellesse kuuluvad üliõpilasaktivistid, haruharva reaõppejõud, keegi kooli juhtkonnast ja, kujutage ette, politsei. Neile siis tuuaksegi pealekaebusi (mida soodustatakse) ning nemad arutavad edasi, mida ja kellega peale hakata. Ilmneb vapustavaid lugusid, kus põhiline on aga see, et toosama juba kujunenud süsteem toimib vastuolus Ameerika Ühendriikide seadustega (nagu on sellega vastuolus tegutsenud ka uusfeministid liikumisest #MeToo). Ja vastuolus riigi põhiseadusega – ning nimelt vastuolus esimese parandusega, mis kuulutab selgelt igaühe õigust mida iganes välja öelda.

Nendime, et see pealekaebamiste ja survestamise süsteem on justkui poolriiklik, kuna toimib omaette põhikirjaga eraõppeasutustes. Kuid igal juhul sai see demokraatide ajal niihästi ametlikult tunnustatuks kui möödapääsmatuks kui ka puutumatuks.

Mis nähtus see siis meie ees on? Esiteks on muidugi tegemist osaga eelmise administratsiooni ajal käimaläinud hiiliva riikliku – või koguni ühiskondliku – pöördega, selle Ameerika hävitamisega, mis riigi demokraatlikule poolele ei meeldi. Täheldame, et mainitud sihtasutus tegeleb peamiselt olukorraga 2016. aastal, seega asjaoludega enne vabariiklaste ootamatut võitu. Ja aruanne on osaks nende viimatistest jõupingutustest riigi haridussüsteemi tervendamiseks. Aga need on nende ameerikasisesed probleemid.

Teiseks aga heitkem pilk sellele, mida nad hävitavad ja mis sellest halvimal juhul välja võib tulla. Daily Signali artikkel määratleb täpselt küsimuse hinna: vabaduste kadumine – alates selle haritud ajust.

Mis on akadeemilised vabadused ja milleks neid tarvis on? Üks kõige tuntumaid ideid valgustussajandi avanud rohkete ideede seas oli järgmine: ühiskond ja riik jääb ellu ja areneb tänu teadusele, tehnikale jne. Teaduslik fakt, teaduslik tõde on keeruline asi, selle saab kindlaks teha ainult vaba arutelu teel, kui igaüks võib avaldada mis tahes arvamust. Võib küll väidelda õiguse üle tavaelus ükskõik mida välja öelda (pigem näiteks mitte puudutada kirikut või kuningat), aga "elevandiluust tornides", kus teadlased, õppejõud ja üliõpilased pesitsevad, peab mõte olema ju võimalikult vaba. Seda on ühiskonnale vägagi vaja.

Märgime, et üsna hiljutise ajani elasime me veel valgustusajastul, mis tähendab, et keegi ei vaidlustanud enamikku selle poolt välja töötatud ideaale (ehkki ideaal peakski jääma kättesaamatuks). Nõukogude süsteem vaidles näiteks läänega pidevalt selle üle, kes seisab neile ideaalidele lähemal. Seega vaidlus kulges ühes koordinaatsüsteemis – sellessamas, kus tõeline teadmine, fakt on absoluutne väärtus ning vaba arvamustevahetus peaks olema hädavajalik instrument selle väärtuse omandamiseks.

Edaspidi tulid kõne alla detailid – näiteks arvamusvabaduse asjus USA-s senaator Joseph McCarthy ajajärgul või NSV Liidus Mihhail Suslovi ajal.

Aga see, mis Ameerika Ühendriikide ülikoolides praegu toimub, on ajastu lõpp, sellesama valgustusajastu täiesti teadlik tapmine. Kui Berkeley ülikooli (California) üliõpilased kihutavad üheskoos neile ebameeldiva esineja auditooriumist minema ja sellele järgneva pogrommi käigus tekitavad 100 000 dollari suuruse kahju, on tegemist juba mingisuguse teise ajastuga. Ega pruugi imestada, et see läheb ekspordiks ning eelkõige taaskehastub detailideni rahvusvahelistes suhetes – "teadmiste eliit" on jõudnud õppimise juurest praktikasse.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

36
Tagid:
pealekaebamine, ülikool, USA