Illustreeriv foto

Iga Venemaa emigrant on agent: tõendid

26
(Uuendatud 13:01 28.11.2018)
Irina Alksnis
Loomulikult pole selles iseenesest midagi häbiväärset, kuid inimesed, kes võiksid hotellides numbritubasid koristada ja Hamburgis või Birminghamis sanitaartehnikat parandada, eelistavad seda teha kodus - Venemaal.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Uuringu valdusettevõte Romir tutvustas värsket uuringut venelaste rände- (täpsemalt emigratsiooni-) hoiakute kohta. Tulemused olid üsna ootuspärased ja sarnanesid teiste samateemaliste küsitluste omadega.

Romiri andmetel ei soovi enamus venelasi — 88 protsenti — Venemaalt teise riiki lahkuda, 12 protsenti ütlesid, et sooviksid seda teha.

Vilniuses toimub Leedu ja Läti ühinenud poliitiliste emigrantide kohtumine
© Sputnik / Алексей Филиппов

Venemaa avaliku arvamuse uuringuinstituudi (VAAUI) poolt suvel läbi viidud uuringu tulemused olid sarnased: 88 ja 10 protsenti, kusjuures kahel protsendil ei olnud kindlat seisukohta. Tõsi, noorema põlvkonna seas on lahkuda soovijaid rohkem. 18-24-aastastest soovis Venemaalt lahkuda 27 protsenti (VAAUI-l, 31 protsenti), kuid see on kindlasti ülemaailmne fenomen, mis on tingitud nooruse olemusest.

Varasemad Romira küsitlused näitasid, et oluline muutus avalikus arvamuses toimus kusagil 2010-ndate aasta keskel. Kui 2012. aastal oli vastanute suhe 64:36 (lahkuda soovijate kasuks), siis 2015. aastal 92:8. Üldiselt kinnitas uurimus taas soodsat olukorda Venemaa ühiskonnas. Palju soodsamat, kui enamikus teistes maailma riikides, kaasa arvatud kõige arenenumad. Piisab, kui meenutada, et eelmise aasta küsitluse kohaselt on Ameerika Ühendriikides — kogu maailma miljonite inimeste jaoks kättesaamatus unistusteriigis — riigist lahkuda soovijate osakaal 35 protsenti (noorte seas — kuni 55 protsenti).

Paljudest Venemaa naaberriikidest pole mõtet rääkidagi. Veelgi enam, ühiskondlikud meeleolud on juba ammu realiseerunud praktiliseks massirändeks ja põhjustanud ulatusliku elanikkonna vähenemise.

Silt venelase kaelas.
© Sputnik / Юрий Сомов

Venelaste sellist ükskõiksust emigratsiooni suhtes on korduvalt põhjalikult analüüsitud. Peamiseks põhjuseks peetakse inimeste teadlikkuse järsku tõusu välismaal elamise tegelikkusest, pluss positiivseid muutusi Venemaal. Selle tulemusena on neil võimalus teha, nagu öeldakse, kaalutletud otsus potentsiaalse emigrandielu väljavaadete kohta võrreldes olemasolevaga. Kuid tundub, et on siiski veel üks asjaolu, mis ei satu tavaliselt analüütikute vaatevälja. Asi on selles, et kuigi formaalseks motivatsiooniks teise riiki elamaasumiseks on enamasti puhtalt majanduslik olukord, on selge, et näiteks Liibüa, Leedu ja Ühendkuningriigi elanike väljarände motiivid on siiski väga erinevad. Tegelikult on need kolm eri tüüpi väljarännet.

Tinglik liibüalane peab Lääne-Euroopat tõotatud maaks, kus talle tagatakse ja ta saab loota rikkale sotsiaalabile. Tinglik leedulane, kelle kodune elu on joonepeal, läheb Ühendkuningriiki torulukksepaks, teades, et ta peab sotsiaalsel redelil ülesronimist alustama peaaegu nullist. Kuid raske töö ja mõningase õnne korral on tal head võimalused jõuda keskklassi, kuigi mitte väga kõrgele. Tema silmis on see parem perspektiiv, kui tal on Leedus.

Tinglik inglane loodab sotsiaalsest seisundist sõltumata kodumaalt lahkudes, et uues riigis (näiteks Austraalias) on ta vähemalt võrdväärne ja mõnel juhul (näiteks Portugalis, mis on brittide uue elukohana väga populaarne) tunneb end kohalikest isegi paremana.

Kõige huvitavam on see, et praegune väljaränne Venemaalt kuulub just sellesse kolmandasse tüüpi. Ära sõidavad rikkad, kes unistavad elust Londonis või kuskil soojemas kliimas. Ära sõidavad spetsialistid, kes on välismaal leidnud võimaluse "sama töö eest rohkem raha" teenida, lähevad programmeerijad, insenerid, teadlased. Samas võõrtööliste massilist väljarännet Venemaalt (see tähendab madala kvalifikatsiooni ja madalapalgalise tööga võimaluse otsijaid uues riigis kinnistuda) lihtsalt ei eksisteeri.

Loomulikult pole selles iseenesest midagi häbiväärset, kuid inimesed, kes võiksid hotellides numbritubasid koristada ja Hamburgis või Birminghamis sanitaartehnikat parandada, eelistavad seda teha kodus — Venemaal. Rääkimata juba humanitaarvaldkonna esindajatest. Kui NSV Liidu "keeduvorstiväljarändajate" aegsed luuletajad, näitlejad ja ajakirjanikud, kes olid seal supermarketites kassapidajad, tekitasid kaastundlikke ohkeid, siis nüüd on sellised lood esiteks haruldased ja teiseks põhjustavad enamasti iroonilisi kommentaare.

Tundub, et vastust tuleks otsida sellest, mida võiks nimetada Venemaa ühiskonna suurrahvuslikuks uhkuseks.

Venemaa kodanikud peavad ennast kõikides aspektides võrdväärseks maailma kõige "väärtuslikemate" passide — Ameerika, Briti, Saksa jne — omanikega. Viimastel aastatel on nad endale teadvustanud, et Lääs peab venelasi nende endiga võrdseks ainult siis, kui neil pole muud võimalust. Selle tulemusena "toodab" Venemaa tahtmatult väljarändajaid, kes oma rahalise seisundi tõttu ei pea alustama uues riigis nullist ja kohalikud ei suhtu nendesse kui "võõrtöölistesse".

Selle tulemusena tekkis tähelepanuväärne ja väga naljakas nähtus.

Praegune väljaränne Venemaalt, kaasa arvatud praeguse valitsuse leppimatud vastased, aitasid kaasa Venemaa kui maailma suurriigi maine taastamisele. Lihtsalt sellepärast, et tema esitab nõudmisi, ambitsioone ja kindlustunnet, mida saavad endale lubada ainult väljarändajad planeedi kõige mõjukamatest riikidest.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

26
Tagid:
agent, emigrant, Venemaa