APEC tippkotumine toimus Paapua Uus-Guinea pealinnas Port Moresbys

Miks nimetati APEC tippkohtumist ebaõnnestumiseks

45
(Uuendatud 18:29 22.11.2018)
Paapua Uus-Guineas toimunud Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö foorumi (inglise keeles Asia-Pacific Economic Cooperation, APEC – toim.) tippkohtumine lõppes esimest korda ajaloos ühisavalduseta. Mitmed meediaväljaanded nimetasid seda läbikukkumiseks.

Dmitri Kossõrev, RIA "Rossija Segodnja" poliitiline vaatleja

Siin on mitmeid nüansse. Kirjalik lõppavaldus on tegelikult siiski olemas, sellest kustutati lihtsalt ära kõik, mis peamist APEC liiget — Ameerika Ühendriike ärritas. Pealegi loevad selliseid dokumente nagunii väga vähesed. Kolmandaks, ei määra see dokument üldse iga-aastase APECi foorumi edukust (riigijuhtide tippkohtumine on ainult selle programmi viimane osa).

Nõdrameelsus ja kangelaslikkus: Washington läheb kaubandussõjas täispangale >>

Foorum on üldjuhul vaid pidulik üritus, mis kroonib kogu aasta vältel toimunud mitmesuguste komisjonide ja allkomisjonide pikka tööd. Seekordse foorumi teema oli digitaalmajanduse arendamine majanduskasvu tugevdamiseks. Täpsemalt öeldes peeti silmas kogu suure piirkonna digitaalse ruumi ühendamise kaudu äri- ja kaubandustõkete kõrvaldamist. Lisaks sellele oli veel mitmeid teemasid.

APECi mehhanism hõlmab mitmesuguseid kohtumisi, kus langetatud konkreetsed otsused viiakse ellu kas kõigis 21 liikmesriigis või mõnedes nendest (APEC otsused ei ole täitmiseks kohustuslikud). Selles mõttes ei ole Paapua eesistumisel toimunud APEC millegi poolest halvem paljudest eelmistest, ning järgmine, Tšiili eesistumisel toimuv, toob kaasa palju uusi ideid, mis lähtuvad seekordsel Paapua Uus-Guinea kohtumisel kõlanutest.

On hoopis teine teema, et Paapua Uus-Guinea pealinnas Port Moresbys läks tõesti kõvaks löömaks. See toimus kahe APEC võtmeriigi — USA ja Hiina, täpsemalt Hiina juhi Xi Jinpingi ja USA asepresident Michael Pence'i vahel. Stseenid olid igati provintsiteatri väärilised: Xi esinemise ajal suundusid Ameerika delegatsiooni liikmed väljapääsu poole ja edasi lennukisse (Pence'i ööbis naaberriigis Austraalias, mis pole kaugel) ja kui esines Pence, polnud saalis Hiina riigijuhte.

Kaubandussõda: USA kõigi ülejäänute vastu >>

Kui rääkida ainult ideoloogilisest võidust, siis saavutas selle kahtlemata Hiina. Xi ja teiste hiinlaste poolt foorumil räägitu meeldis kõigile. Pence öeldu aga põhjustas erineval määral õudu. Siin tuleb aru saada sellest, millistel aluspõhimõtetel APEC rajaneb. Ühest küljest on alates 1989. aastast (organisatsiooni asutamisest) eesmärk olnud ja on ka praegu avada kõik piirkonna arenevad majandusturud USA ja tema liitlastele äritegevuseks.

On hoopis teine asi, et hoolimatu vabakaubandus mitteläänemeelseid APEC liikmeid ei rahulda, sest siis võib oma arenenud majanduse ideega hüvasti jätta. Selle tulemusena on alati oma eesmärgina kõigi imporditollimaksude kaotamist deklareerinud APEC edendanud koostööd kaubandustõkete kaotamise alal (digitaalmajanduse areng on just selline juhtum).

Hiina, kelle mõju APEC-is suureneb iga aastaga (vastavalt tema majanduse kasvule), on alati olnud nende poolel, kes ei kiirusta tariifidest loobumisega. USA, nagu öeldud, oli viimase ajani vastupidistel seisukohtadel — koos temaga ka Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada, Jaapan jne. Ja nüüd äkki vahetasid need kaks APEC poolust oma kohad. 

Ameerika (ja Pence Port Moresbys) kehtestab Hiina impordile tõkketollid ja püüab takistada oma liitlastel Hiinaga suhtlemast — selline vabakaubandus siis. Eesmärgiks on eraldada Vaikse ookeani piirkond (ja kogu maailm) uue raudse eesriidega, et taastada uus bipolaarne maailm — USA Hiina vastu. Pence süüdistas tippkohtumisel taas Hiinat kõikides pattudes, läbi surumaks mõtet, et keegi ei teeks sellise riigiga tegemist.

Ameerika Ühendriikide lähenemine on vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega, kus sätestatakse tariifide kehtestamise ja nende vaidlustamise protseduurid. Seega on praegune USA administratsioon ka WTO vastu. Ja ka APEC, kui järele mõelda, on kahtluse all.

USA ja Hiina tüürivad hoogsalt lahingut lööma >>

Hiina on nüüd, Xi kõne põhjal otsustades, vabaduse, turgude avatuse ja globaalse koostöö pooldaja, kes teeb ettepaneku luua kogu piirkonna vabakaubanduspiirkond, kehtestada säästva arengu reeglid, eraldada ideoloogilised või poliitilised vaidlused majanduslikest. Ühelt poolt on selline Hiina APEC-le väga vajalik.

Vaadake APEC "ajutrusti" dokumenti, milles on ära toodud kõik piirkonna praeguse kasvu ja arengu probleemid, kus on esikohal kaubandussõjad (st USA tariifide rünnak Hiinale), teiseks selle sõjategevuse tõttu maailmakaubanduse aeglustumine. Kolmandal kohal on Hiina majanduse võimalik langus (USA uue poliitika tulemusena) ja alles siis — meie maailmas poliitilise juhtimise puudumine ja mingi korruptsioon. Viimane oli kunagi kõige suurem oht, kuid nüüd pole selle jaoks enam mahti.

See tähendab, et Ameerika ja Hiina vaheline vägikaikavedu ohustab kõigi APEC liikmete majanduslikku eksistentsi. Hiina olukord paistab suisa suurepärane – ta on kujunemas piirkonnas (ja maailmas) vaimseks liidriks, mis kuulutab õitsengut ja reeglitest kinnipidavat, rahumeelset kaubandust kõigile… Kuid kas nii, et Ameerika Ühendriikide liitlased (sealhulgas sõjalised) "isoleeriksid" Ameerika Vaikse ookeani piirkonnas ja asuksid Hiina seljataha? Et seda teeksid Austraalia või Kanada? Sellist asja ei saa juhtuda.

Ent majandushuvid dikteerivad just seda võimatut. Oleks siis jutt vaid USA ajutisest hullusest, kuid kui kaua see kestab? Siis on veel üldisel taustal tühine APEC saatuse küsimus.

Poliitiliselt on just APEC foorumitel võimalik jälgida jõudude tasakaalu piirkonnas (eriti majanduslikust vaatevinklist), milline veeämber nendel Vaikse ookeani kaelkookudel raskem on, Hiina või Ameerika oma? Ja aidata seda tasakaalu hoida. Kuid USA eneseisolatsioon APEC raamistikus võib ilmneda mitte ainult tippkohtumistel, vaid juba peamisel töötasandil nendes samades komisjonides ja allkomisjonides. Ja see, mis hakkab toimuma piirkonnas tervikuna, on üsna segane.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

45
Tagid:
läbikukkumine, analüütika, poliitika, kaubandus, koostöö, majandus, APEC, Mike Pence, Port Moresby, Paapua Uus-Guinea, Hiina, USA
Teema:
Kaubandussõda: USA kõigi ülejäänute vastu (102)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega