Brexit

Ühendkuningriigist pole kellelgi kahju: ta pingutas ise kavaldamisega üle

42
(Uuendatud 14:42 16.11.2018)
Euroopa Komisjoni pealäbirääkija Michel Barnier nimetas lepet Ühendkuningriikiga "õiglaseks ja tasakaalustatuks". Niisuguste diplomaatiliste formuleeringute tagant paistab selge kahjurõõm, et mandri-Euroopa on "saarekese" nurka ajanud ja selili pannud, sundides talle peale väga ebasoodsa kokkuleppe.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Ühendkuningriigi peamised poliitilised uudised on taas seotud Brexitiga. Kolmapäeval avaldasid London ja Brüssel 585-leheküljeline lepingu eelnõu, mille alusel Ühendkuningriik Euroopa Liidust lahkub. Riik luges seda terve päeva.

Ja eile, kui peaminister Theresa May rääkis parlamendile, et leping annab riigile enneolematud tingimused edasiseks koostööks ELga, lahkusid valitsusest kaks ministrit – töö- ja Brexiti minister, kes selle plaaniga ei nõustunud. Brexiti minister Dominic Raab, kes oli sellel ametikohal olnud vaid veidi enam kui neli kuud, kirjutas, et ta ei saa "puhta südametunnistusega toetada ELga kokkulepitud tingimusi".

Ajalehe Times andmetel on valitsevate ringkondades kokkuleppega rahulolematuid palju rohkem, sealhulgas välisminister Jeremy Hunt ja Esindajate koja liider Andrea Leadsom.

Häält tõstis ka opositsioon. Leiboristide liider Jeremy Corbin ütles, et leping "ei vasta riigi rahvuslikele huvidele".

Brüsseli reaktsioon on üsna ühemõtteline – varjamatu rahulolu. Euroopa Komisjoni pealäbirääkija Michel Barnier nimetas lepet "õiglaseks ja tasakaalustatuks". Niisuguste diplomaatiliste formuleeringute tagant paistab selge kahjurõõm, et mandri-Euroopa on "saarekese" nurka ajanud ja selili pannud, sundides talle peale väga ebasoodsa kokkuleppe.

Eksperdid uurivad hoolega leppe üksikasju. Londoni jaoks on kõige valulisemad momendid näiteks Põhja-Iirimaa, mis peab vastama EL täiendavatele nõuetele, et säilitada läbipaistvust piiril Iirimaa Vabariigiga, samuti et Ühendkuningriik on endiselt kohustatud tegema sissemakseid EL eelarvesse, olles ametlikult otsustusprotsessist kõrvale jäetud.

Samal ajal ei ole Londonil ka võimalust protsessi tagasi pöörata ja "hakkliha uuesti lihaks muuta" ja pole juhus, et Teresa May lükkas parlamendis toimunud kõnes kategooriliselt tagasi uue Brexiti referendumi võimaluse. See võib tunduda kummaline, arvestades, et pettumus Briti ühiskonnas toimuva suhtes on suur ja küsitlused näitavad, et eurooptimistidel oleks seekord palju suuremad edulootused.

See viiks tahtmatult tagasi veel hiljutiste arvukate prognooside juurde, mis ennustasid (ja mitte ilma põhjuseta), et Briti valitsevad ringkonnad, kes toetasid riigi kuulumist EL, tõenäoliselt "seebitaksid" ja ignoreeriksid referendumi tulemusi.

Miks seda siis ei juhtunud? Ja miks Brexitiga toimuv ei arene isegi mitte Ühendkuningriigile halva, vaid mingi suisa absurdse stsenaariumi järgi, muutudes üha enam mingiks teejoomiseks Sõgeda Kübaramoori juures?

Tundub, et sellele küsimusele vastamiseks tuleb minna ajas tagasi, kus kõik algas.

On üldteada, et toonane peaminister David Cameron algatas Brexiti referendumi oma positsiooni tugevdamiseks, olles veendunud, et Ühendkuningriik hääletab ELst lahkumise vastu. Tulemused olid šokiks nii talle, Ühendkuningriigile, kui ka kogu maailmale.

Cameron astus tagasi, kuid konservatiivne valitsus, mida hakkas juhtima Theresa May, jäi võimule. Seetõttu uskusid paljud, et Ühendkuningriik tegelikult ELst ei lahku, sest May, nagu ka enamik teisi valitsuse liikmeid, oli Brexiti järjekindel ja karm vastane.

Seda, mis edasi toimus, saab ainult oletada. Sündmuste ametlik kroonika ei anna küsimustele veenvat vastust, kuid võib oletada, et London otsustas rahvahääletuse tulemusi kasutada Brüsseliga kauplemiseks mitte niivõrd ELst lahkumise, kuivõrd oma positsiooni parandamise üle ELs. Seda enam, et Briti poolelt istusid läbirääkimiste laua taga peamiselt riigi Euroopa Liidus olemise pooldajad.

Kuid Brüsseli jaoks olid mistahes järeleandmised Londonile, kes oli kõik need aastad olnud EL-s niigi eriseisundis, kategooriliselt vastuvõetamatud. See oleks olnud väga halvaks eeskujuks liiga paljudele Euroopa Liidus, kus valupunkte on niigi piisavalt. Ja selle asemel, et oma Briti kolleegidele vastu tulla ja probleemide lahendamiseks koostööd teha, hakkasid Euroopa võimud hoopis pingeid suurendama. Brüssel asus läbirääkimistel väga jäigale positsioonile ja hakkas Londonil käsi väänama.

Nii ongi maailm viimastel aastatel hämmastusega jälginud, kuidas Briti Brexiti-vastased ministrid propageerivad tõsimeeli oma riigi lahkumist ELst. Saladus seisneb selles, et Brüssel ei jätnud neile lihtsalt muud väljapääsu ja pani nad sundseisu. London kaotas, ja oli sunnitud vastu võtma väga ebasoodsa lahkumislepingu.

Kuid miks mitte üldse keelduda ja jätta kõik nii, nagu oli palju aastaid varem?

Katse tagasi nullpunkti pöörduda tooks kaasa olukorra halvenemise ja rahvusliku alanduse. Pole kahtlust, et Brüssel tõlgendaks sellist sammu nii, et London "roomas põlvili tagasi" ja kasutaks seda selleks, et jätta Ühendkuningriik ilma paljudest privileegidest, mis tal ELis traditsiooniliselt olid, näiteks sundida ta loobuma naelast ja liituma euroalaga.

Ilmselt just siin tuleb otsida vastust paljudele kummalistele, paradoksaalsetele ja absurdsetele asjaoludele, mida maailm viimastel aastatel Ühendkuningriigi puhul täheldanud on. Eemalt vaadates tundub tema käitumine tõesti kummaline, ebaloogiline ja sageli lihtsalt ebamõistlik, mis halvendab kord-korralt Londoni olukorda nii sisepoliitikas kui ka rahvusvahelisel areenil.

Brexit — protsess läks käima>>

Olukorda halvendab veelgi asjaolu, et Ühendkuningriik on sajandeid end edukalt positsioneerinud võimsa ja äärmiselt salapärase, ehkki mõnikord ekstsentrilise jõuna. Nüüd aga hakkab see maine, nagu ka müüt, millel see põhineb, kusjuures nii väljastpoolt (nagu ELiga sõlmitud lepingus) kui ka seest (Skripalide skandaalide või keeldumisega tagastada Venezuelale tema kuld), mõranema.

Üha enam inimesi maailmas jälgib Ühendkuningriigis toimuvat juba mitte enam jahmatusega (mis juhtus kõige targema ja strateegilisema mõtlemisega rahvaga?), vaid üha enam muigega (kuningas näib olevat alasti).

Kusjuures arvestades Ühendkuningriigi mineviku "teeneid" maailma ajaloos, on seal vähe kaastunnet ja hoopis rohkem soovi Briti lõvile ots peale teha.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

42
Tagid:
kokkuleppe, Brexit, Euroopa Komisjon, Michel Barnier, Ühendkuningriik
Teema:
Brexit – protsess läks käima (132)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega