Euroopa armee loomise idee meeldib Putinile

Suur Euroopa armee "kaitseks USA ja Venemaa eest": Putinile see meeldib

62
(Uuendatud 16:55 14.11.2018)
Irina Alksnis
"Euroopa ühtne armee", kui see peakski tekkima, saab vaevalt praegusest NATO-st võimsam olema. Kuid see hakkab Washingtonist vähem sõltuma ja seetõttu ei saa selle loomise võimalust mitte tervitada.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Vladimir Putin toetas Euroopa armee ideed, mis Euroopa, ja eriti Briti ja Ameerika kolleegides keerulisi tundeid tekitas.

Tasub meenutada, et Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni hiljutine ettepanek luua Euroopa armee põhineb asjaolul, et armeed on vaja "kaitseks Hiina, Venemaa ja isegi Ameerika Ühendriikide eest". Saksamaa kantsler Angela Merkel selgitas, et "Euroopa ühtne armee tõestab maailmale, et sõda Euroopas on võimatu".

Varem on Prantsusmaa rahandusminister Bruno Le Mayr üles kutsunud muutma Euroopa "Ameerika Ühendriikide ja Hiina sarnaseks impeeriumiks". Tõsi, ta pidas silmas, et see "impeerium" peaks olema rahumeelne ja järgima õigusriigi põhimõtteid. Tema arvates "ei peaks Euroopa enam oma võimu kasutamist kartma".

Pole raske märgata, et viimasel ajal ei ole Euroopa riigimeeste sellised karmid avaldused enam haruldased ja neid käsitletakse tavaliselt Euroopa-Ameerika suhete üha kasvavate pingete kontekstis.

Samal ajal, kuigi "suurriiklikku" retoorikat võimendavad paljud juhtivad Euroopa figuurid (ka Merkel), tuleb märkida, et just prantslased on selles eriti püüdlikud, mis mõnikord toob kaasa isegi anekdootlikke olukordi. Meenutagem kasvõi, kuidas Venemaa ja Ameerika presidentide kokkulepitud kohtumine Pariisis ootamatult tühistati. Põhjus osutus omapärasemaks ja naljakamaks mistahes fantaasiast — Emmanuel Macron ei tahtnud, et Vene-Ameerika kõnelused varjutaksid Elysée palee korraldatud Esimese maailmasõja lõpu 100. aastapäeva tähistamise üritusi.

Vladimir Putin Pariisis
Пресс-служба Президента РФ

Kogu selles Elysée palee ärevuses on midagi väga sümboolset: Esimene maailmasõda oli Prantsusmaa seni viimane tõeline sõjalis-geopoliitiline edulugu. Tema kuulumine Teise maailmasõja võitjate riikide hulka on pigem naljakoht ja rohkem võimalusi polegi olnud.

Täpselt sada aastat viimasest edust, õigemini viimasest reaalsest osalemisest maailmatähtsusega sõjalis-poliitilises tähtsündmuses on pikk aeg. Seda on liiga palju riigile, kellel on endiselt märkimisväärsed geopoliitilised ambitsioonid ja kes tahab osaleda eelseisvas globaalses ümberjagamises.

Olukorda raskendab asjaolu, et just praegu on Pariis kaotamas needki vähesed "endisaegse hiilguse riismed", see tähendab suurriigi tunnused, mida ta on viimastel aastakümnetel veel hoida suutnud. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida.

Esiteks, Liibüa. Kuigi vastutus Liibüa riigi hävitamise ja veresauna eest, kuhu see riik langes, pannakse tavaliselt Läänele tervikuna ja eriti traditsiooniliselt USA-le, oli tegelikult nende sündmuste peamiseks käivitajaks just nimelt Prantsusmaa. Tasub meenutada, et just tema alustas lennukeelutsooni kehtestamise operatsiooniga Liibüa kohal. Nende sündmuste tulemused on kõigile hästi teada. Ja just praegu jälgib maailm, kuidas Venemaa on üle võtmas, õigemini Lääne, sealhulgas Prantsusmaa poolt kõrvale heidetud olukorra kontrollimise algatust ja teeb Liibüa riikluse taastamiseks Liibüa poliitiliste jõududega aktiivset koostööd.

Teiseks, Kesk-Aafrika. Euroopa riigid säilitavad paljudel juhtudel oma endiste kolooniate üle oma poliitilise, majandusliku ja isegi sõjalise kontrolli. Prantsusmaa ei olnud sellest reeglist erand ja osales aktiivselt — sealhulgas otsese sõjalise sekkumisega — Aafrika riikides, kellele ta varem metropoliks oli. See käib peamiselt Kesk-Aafrika piirkonna riikide kohta.

Kuid siin kaob Pariisil maa jalgade alt ja selle eest on ta "tänuvõlgu" eelkõige Moskvale. Sõnaühend "Venemaa ja Kesk-Aafrika Vabariik" on viimasel ajal uudiseid jälgivatele inimestele muutunud tavaliseks. Moskva teeb selle piirkonna riikidega tõepoolest üha aktiivsemalt koostööd — sealhulgas sõjandus ja sõjalis-tehnilises valdkonnas, tõrjudes sealt välja endise metropoli.

Seetõttu on Pariisi tungiv soov saada taas impeeriumi pealinnaks üldiselt mõistetav. Kuid arusaadav on ka see rahulikkus, millega vaatab sellele praeguse suurriigi pealinn Moskva. Liiga silmatorkav on kummagi Euroopa suurriikluse veduri lähenemisviiside erinevus.

Kui Prantsusmaa tahab võib-olla mängida musklitega ülemaailmsel areenil, siis Saksamaa soovib eelkõige ohjas hoida EL ennast. See aga viitab sellele, et "Euroopa ühtne armee", kui see peakski tekkima, saab vaevalt praegusest NATO-st võimsam olema. Tõsi, see hakkab Washingtonist vähem sõltuma ja seetõttu ei saa selle loomise võimalust mitte tervitada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

62
Tagid:
NATO, armee, Emmanuel Macron, Vladimir Putin, Ameerika Ühendriigid, Euroopa, Venemaa