London ja Big Ben

Londoni City loojang - Ukrainal lubatakse Moskvale miljardeid mitte tagastada

98
(Uuendatud 13:54 13.11.2018)
Kolme miljardi dollari suuruse nn "Janukovitši eurovõlakirjaemissiooni" küsimus läheneb finišisirgele, tekitades loomuliku soovi Londoni kohtuprotsesside tulemusi prognoosida.

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor.

Juriidilisest seisukohast on olukord selge kui ükskordüks: Ukraina emiteeris eurovõlakirju kolme miljardi dollari eest, Ukraina ei tasunud võlakirjade eest, mis anti välja Ühendkuningriigi seaduste põhjal, Ukraina peab nende võlakirjade omanikule — see tähendab Venemaale — maksma. 

London
© Sputnik / Александр Юрьев

Isegi kui Kiievi valitsusele ei meeldi Venemaa, venelased või Vladimir Putin isiklikult.

Probleemiks on aga asjaolu, et küsimus on muutunud poliitiliseks — ja nüüd seisab Briti õigusejumalanna dilemma ees: kas ohverdada Venemaale kahju tekitamise nimel Londoni kui maailma finantskeskuse reputatsioon või pidada oma sajandite jooksul saavutatud mainet hetkepoliitika huvidest olulisemaks.

Kahjuks või õnneks võib Briti võimude viimaste sammude põhjal kiha vedada, et ainult russofoobsetest ja poliitilistest kaalutlustest juhinduv Ühendkuningriigi õigussüsteem lubab Ukrainal Vene võlga mitte tagasi maksta.

Inglased on juba varemgi astunud samme, mis hävitavad Londoni kui usaldusväärse finantskeskuse mainet, ja seda olukorras, kus panused olid palju väiksemad kui "Janukovitši eurovõlakirjadel", ning probleemide poliitiline kaal oli võrreldes praeguse venevastase hüsteeriaga lausa olematu.

May teatas Suurbritannia valmisolekust "teistsugusteks" suheteks Venemaaga >>

Kui Inglismaa keskpank ei häbene isegi Venetsueelalt 14 tonni kulda varastada, siis lubada Ukrainal Venemaale kolme miljardit dollarit mitte tagastada on Briti kohtusüsteemile kukepea. Mõistagi on veel väike võimalus, et Londoni City pankurid sel juhtuda ei lase.

"Venetsueela pretsedendi" — mida oleks õigem nimetada "Venetsueela kullaskandaaliks" — olemus on lihtne. See on esimene juhtum uuemas ajaloos, mil Suurbritannia, juhindudes üksnes poliitilistest kaalutlustest, keeldub välisriigi ees oma otseseid kohustusi täitmast. 

Reutersi uudisteagentuur kirjeldas oma eksklusiivses materjalis "Röövi Inglise stiilis" üksikasjalikult: Venetsueela valitsus nõudis, et Inglise Pank tagastaks neile Londonis hoiustatavad 14 tonni kulda.

Inglise Pank aga keeldub Caracasile 14 tonni kulda (väärtusega umbes 550 miljonit dollarit) tagastamast.

Hoolimata asjaolust, et Briti ametivõimudel ei ole mingit seaduslikku õigust võõraid kullavarusid arestida: valitsus lihtsalt hoiustas varusid Londonis ja kasutas neid rahvusvaheliste laenude tagatisena. Nüüd nõuab Caracas oma kulda tagasi.

Briti ajaleht "The Sunday Times" teatab anonüümsetele Briti ametnikele viidates, et Inglise Pank ei tagasta kulda, sest "on tema tuleviku pärast mures": "On hirm, et Maduro võib riigile kuuluvat kulda kasutada ja selle isiklikuks rikastumiseks maha müüa!"

Loomulikult tuntakse britte nende omapärase huumorimeele poolest ja nende mure Lõuna-Ameerika riigi tagatisvara turvalisuse pärast on pisarateni liigutav, kui vaid tegu poleks haleda kattevarjuga Venetsueela riigi ja selle kodanike avaliku röövimise varjamiseks.

On võimatu ette kujutada, et lepingus, mille alusel kuld Londonisse hoiustati, on punkt, mis annab Inglise Pangale õiguse varasid mitte tagastada, kui Briti pankuritel või ametnikel peaks tekkima kahtlusi selle hilisemas kasutamises omanike poolt.

See tähendab, et Briti finantssüsteemi nurgakiviks olev keskpank rikub tahtlikult lepingut, eirates kõiki rahandusmaailma kirjutatud ja kirjutamata seadusi ning peamine — teeb seda täiesti teadlikult. 

Ekstsentrilist rikkur Jevgeni Tšitšvarkin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ainult hullumeelne võib peale sellist intsidenti saareriigi finantssüsteemi, eriti aga Inglise Panka usaldada.

Loomulikult on Londonil veel võimalus ümber mõelda: keskpank on seni keeldunud olukorda ametlikult kommenteerimast ning Caracas hoidub hetkel samuti avalikust ja diplomaatilisest skandaalist.

Tõenäoliselt loodavad nad, et Briti ametnikke on võimalik veenda mitte ohverdama 14-tonni kulla nimel kogu riigi mainet.

Lähtudes inglise võimude kasutatavaist ettekäänetest, on lihtne mõista, et nende loominguline lähenemine avab suurepärased võimalused Ukraina kolme miljardi dollari eurovõlakirjade kohtuasjas.

Kui Venetsueelale ei saa kulda tagastada, sest president Maduro võib selle varastada või enda rikastamiseks maha müüa, siis võib kohus öelda, et põhimõtteliselt on Ukraina tõesti Venemaale kolm miljardit võlgu, kuid kohtunikud muretsevad, et president Putin võib antud raha "kurjadel eesmärkidel kasutada". Seega ei tohi miljardeid Venemaale saata.

Võimalik, et Briti poliitiline eliit suudab veelgi kaugemale minna. Näiteks deklareerida, et Venemaa kasutab kolme miljardit Novitšoki tootmiseks või Briti demokraatia õõnestamiseks häkkerirünnakute ja sotsiaalsetes võrgustikes poliitilise reklaami ostmise abil.

Samuti ei saa välistada, et Briti kohtul on piisavalt kujutlusvõimet, et luua mõni uus absurdne selgitus selleks, et Venemaale mitte õigust anda.

Paariks loe: Ühendkuningriigis "avastati" tuhandeid "vene spioone" >>

See ei tähenda tingimata, et Ukraina maksmisest pääseb: Briti "õigluse" parimate tavade kohaselt "võetakse Ukrainalt tema võlgade katteks kolm miljardit ja jäetakse need igaveseks hoiustamiseks endale". 

Londoni kui finantskeskuse maine, kus teevad vabalt äri nii pankurid, diktaatorid, korrumpeerunud ametnikud kui kurjategijad kogu maailmast, kujunes mitme sajandi vältel.

Maine tekkimisel oli kõige olulisemaks komponendiks kindel teadmine, et reegleid täidetakse igasugustes oludes.

Niipea kui Briti kohtud ja finantsasutused hakkavad poliitikat oma reeglitest tähtsamale kohale seadma, algab potentsiaalsete klientide kadumine, eriti oludes, kui neid, kes soovivad ülitulusast nišist endale tükki hammustada, on alati rohkem kui küll.

Ilma kogu maailma "musta rahata" muutub London kiiresti finantskeskusest finantskorjuseks. Kui aga raha kuulutatakse "mustaks" ainuüksi poliitilise otstarbekuse alusel, muutub isegi seni parima pangandustsentri atraktiivsus olematuks. 

Briti kaitseministeerium ennustas Venemaale maailmavalitsemist >>

Londoni tegevust jälgides on raske vabaneda tundest, et pärast Brexitit, mis on suurema osa Briti eliidi jaoks "rahvuslik katastroof", visati prügimäele kõik traditsioonid, sündsus ja isegi ammune strateegilise mõtlemise harjumus.

Ühendkuningriigi vappi kaunistab moto "Jumal ja minu õigus", kuid nüüdseks on see de facto asendatud Inglismaa vähemarenenud ja Euroopasse pürgivate alluvate loosungiga: "Põles kuur maha, põlegu ka maja!"

Kuna London kaotab pärast Brexitit paratamatult olulise osa kolmest triljonist dollarist välismaisest (enamasti Euroopa) rahast, mida "hallatakse" Londoni City pankades ja fondides, siis pole erilist vahet: kolm miljardit rohkem või vähem? Ja varastada lisaks ka 14 tonni Venetsueela kulda on küll pisiasi, kuid samas ka meeldiv.

Oleks kahetsusväärne, kui Briti õigussüsteem "andestaks" ühel või teisel kujul Ukraina võla. Teisest küljest aga on kolm miljardit eurot (mida oleks Ukrainalt väga raske kätte saada, isegi kui Ühendkuningriigi kohus neid Moskvale maksma sunniks), Londoni kui panganduskeskuse maine hävitamiseks äärmiselt madal hind.

98
Tagid:
eurovõlakirjad, Londoni City, kohtusüsteem, sanktsioonipoliitika, võlad, russofoobia, Inglise Pank, Nicolas Maduro, Viktor Janukovitš, Vladimir Putin, London, Suurbritannia, Ukraina, Venemaa
Samal teemal
Vingerdasid välja: Londoni kohus toetas Venemaad, kuid Ukraina raha tagasi ei maksa
Ukraina Ülemraadas lubati Venemaa okupeerida
Raadas räägiti Ukrainat "eesootavast katastroofist"