London ja Big Ben

Londoni City loojang - Ukrainal lubatakse Moskvale miljardeid mitte tagastada

100
(Uuendatud 13:54 13.11.2018)
Kolme miljardi dollari suuruse nn "Janukovitši eurovõlakirjaemissiooni" küsimus läheneb finišisirgele, tekitades loomuliku soovi Londoni kohtuprotsesside tulemusi prognoosida.

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor.

Juriidilisest seisukohast on olukord selge kui ükskordüks: Ukraina emiteeris eurovõlakirju kolme miljardi dollari eest, Ukraina ei tasunud võlakirjade eest, mis anti välja Ühendkuningriigi seaduste põhjal, Ukraina peab nende võlakirjade omanikule — see tähendab Venemaale — maksma. 

London
© Sputnik / Александр Юрьев

Isegi kui Kiievi valitsusele ei meeldi Venemaa, venelased või Vladimir Putin isiklikult.

Probleemiks on aga asjaolu, et küsimus on muutunud poliitiliseks — ja nüüd seisab Briti õigusejumalanna dilemma ees: kas ohverdada Venemaale kahju tekitamise nimel Londoni kui maailma finantskeskuse reputatsioon või pidada oma sajandite jooksul saavutatud mainet hetkepoliitika huvidest olulisemaks.

Kahjuks või õnneks võib Briti võimude viimaste sammude põhjal kiha vedada, et ainult russofoobsetest ja poliitilistest kaalutlustest juhinduv Ühendkuningriigi õigussüsteem lubab Ukrainal Vene võlga mitte tagasi maksta.

Inglased on juba varemgi astunud samme, mis hävitavad Londoni kui usaldusväärse finantskeskuse mainet, ja seda olukorras, kus panused olid palju väiksemad kui "Janukovitši eurovõlakirjadel", ning probleemide poliitiline kaal oli võrreldes praeguse venevastase hüsteeriaga lausa olematu.

May teatas Suurbritannia valmisolekust "teistsugusteks" suheteks Venemaaga >>

Kui Inglismaa keskpank ei häbene isegi Venetsueelalt 14 tonni kulda varastada, siis lubada Ukrainal Venemaale kolme miljardit dollarit mitte tagastada on Briti kohtusüsteemile kukepea. Mõistagi on veel väike võimalus, et Londoni City pankurid sel juhtuda ei lase.

"Venetsueela pretsedendi" — mida oleks õigem nimetada "Venetsueela kullaskandaaliks" — olemus on lihtne. See on esimene juhtum uuemas ajaloos, mil Suurbritannia, juhindudes üksnes poliitilistest kaalutlustest, keeldub välisriigi ees oma otseseid kohustusi täitmast. 

Reutersi uudisteagentuur kirjeldas oma eksklusiivses materjalis "Röövi Inglise stiilis" üksikasjalikult: Venetsueela valitsus nõudis, et Inglise Pank tagastaks neile Londonis hoiustatavad 14 tonni kulda.

Inglise Pank aga keeldub Caracasile 14 tonni kulda (väärtusega umbes 550 miljonit dollarit) tagastamast.

Hoolimata asjaolust, et Briti ametivõimudel ei ole mingit seaduslikku õigust võõraid kullavarusid arestida: valitsus lihtsalt hoiustas varusid Londonis ja kasutas neid rahvusvaheliste laenude tagatisena. Nüüd nõuab Caracas oma kulda tagasi.

Briti ajaleht "The Sunday Times" teatab anonüümsetele Briti ametnikele viidates, et Inglise Pank ei tagasta kulda, sest "on tema tuleviku pärast mures": "On hirm, et Maduro võib riigile kuuluvat kulda kasutada ja selle isiklikuks rikastumiseks maha müüa!"

Loomulikult tuntakse britte nende omapärase huumorimeele poolest ja nende mure Lõuna-Ameerika riigi tagatisvara turvalisuse pärast on pisarateni liigutav, kui vaid tegu poleks haleda kattevarjuga Venetsueela riigi ja selle kodanike avaliku röövimise varjamiseks.

On võimatu ette kujutada, et lepingus, mille alusel kuld Londonisse hoiustati, on punkt, mis annab Inglise Pangale õiguse varasid mitte tagastada, kui Briti pankuritel või ametnikel peaks tekkima kahtlusi selle hilisemas kasutamises omanike poolt.

See tähendab, et Briti finantssüsteemi nurgakiviks olev keskpank rikub tahtlikult lepingut, eirates kõiki rahandusmaailma kirjutatud ja kirjutamata seadusi ning peamine — teeb seda täiesti teadlikult. 

Ekstsentrilist rikkur Jevgeni Tšitšvarkin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ainult hullumeelne võib peale sellist intsidenti saareriigi finantssüsteemi, eriti aga Inglise Panka usaldada.

Loomulikult on Londonil veel võimalus ümber mõelda: keskpank on seni keeldunud olukorda ametlikult kommenteerimast ning Caracas hoidub hetkel samuti avalikust ja diplomaatilisest skandaalist.

Tõenäoliselt loodavad nad, et Briti ametnikke on võimalik veenda mitte ohverdama 14-tonni kulla nimel kogu riigi mainet.

Lähtudes inglise võimude kasutatavaist ettekäänetest, on lihtne mõista, et nende loominguline lähenemine avab suurepärased võimalused Ukraina kolme miljardi dollari eurovõlakirjade kohtuasjas.

Kui Venetsueelale ei saa kulda tagastada, sest president Maduro võib selle varastada või enda rikastamiseks maha müüa, siis võib kohus öelda, et põhimõtteliselt on Ukraina tõesti Venemaale kolm miljardit võlgu, kuid kohtunikud muretsevad, et president Putin võib antud raha "kurjadel eesmärkidel kasutada". Seega ei tohi miljardeid Venemaale saata.

Võimalik, et Briti poliitiline eliit suudab veelgi kaugemale minna. Näiteks deklareerida, et Venemaa kasutab kolme miljardit Novitšoki tootmiseks või Briti demokraatia õõnestamiseks häkkerirünnakute ja sotsiaalsetes võrgustikes poliitilise reklaami ostmise abil.

Samuti ei saa välistada, et Briti kohtul on piisavalt kujutlusvõimet, et luua mõni uus absurdne selgitus selleks, et Venemaale mitte õigust anda.

Paariks loe: Ühendkuningriigis "avastati" tuhandeid "vene spioone" >>

See ei tähenda tingimata, et Ukraina maksmisest pääseb: Briti "õigluse" parimate tavade kohaselt "võetakse Ukrainalt tema võlgade katteks kolm miljardit ja jäetakse need igaveseks hoiustamiseks endale". 

Londoni kui finantskeskuse maine, kus teevad vabalt äri nii pankurid, diktaatorid, korrumpeerunud ametnikud kui kurjategijad kogu maailmast, kujunes mitme sajandi vältel.

Maine tekkimisel oli kõige olulisemaks komponendiks kindel teadmine, et reegleid täidetakse igasugustes oludes.

Niipea kui Briti kohtud ja finantsasutused hakkavad poliitikat oma reeglitest tähtsamale kohale seadma, algab potentsiaalsete klientide kadumine, eriti oludes, kui neid, kes soovivad ülitulusast nišist endale tükki hammustada, on alati rohkem kui küll.

Ilma kogu maailma "musta rahata" muutub London kiiresti finantskeskusest finantskorjuseks. Kui aga raha kuulutatakse "mustaks" ainuüksi poliitilise otstarbekuse alusel, muutub isegi seni parima pangandustsentri atraktiivsus olematuks. 

Briti kaitseministeerium ennustas Venemaale maailmavalitsemist >>

Londoni tegevust jälgides on raske vabaneda tundest, et pärast Brexitit, mis on suurema osa Briti eliidi jaoks "rahvuslik katastroof", visati prügimäele kõik traditsioonid, sündsus ja isegi ammune strateegilise mõtlemise harjumus.

Ühendkuningriigi vappi kaunistab moto "Jumal ja minu õigus", kuid nüüdseks on see de facto asendatud Inglismaa vähemarenenud ja Euroopasse pürgivate alluvate loosungiga: "Põles kuur maha, põlegu ka maja!"

Kuna London kaotab pärast Brexitit paratamatult olulise osa kolmest triljonist dollarist välismaisest (enamasti Euroopa) rahast, mida "hallatakse" Londoni City pankades ja fondides, siis pole erilist vahet: kolm miljardit rohkem või vähem? Ja varastada lisaks ka 14 tonni Venetsueela kulda on küll pisiasi, kuid samas ka meeldiv.

Oleks kahetsusväärne, kui Briti õigussüsteem "andestaks" ühel või teisel kujul Ukraina võla. Teisest küljest aga on kolm miljardit eurot (mida oleks Ukrainalt väga raske kätte saada, isegi kui Ühendkuningriigi kohus neid Moskvale maksma sunniks), Londoni kui panganduskeskuse maine hävitamiseks äärmiselt madal hind.

100
Tagid:
eurovõlakirjad, Londoni City, kohtusüsteem, sanktsioonipoliitika, võlad, russofoobia, Inglise Pank, Nicolas Maduro, Viktor Janukovitš, Vladimir Putin, London, Suurbritannia, Ukraina, Venemaa
Samal teemal
Vingerdasid välja: Londoni kohus toetas Venemaad, kuid Ukraina raha tagasi ei maksa
Ukraina Ülemraadas lubati Venemaa okupeerida
Raadas räägiti Ukrainat "eesootavast katastroofist"
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega