Washington taaselustab piiratud tuumakonflikti, illustreeriv foto

Rooda: Washington taaselustab "piiratud tuumakonflikti"

116
(Uuendatud 19:09 30.10.2018)
Ameerika Ühendriikide otsus tagasi pöörduda kesk- ja lühimaa rakettide juurde on ohtlik mitte ainult sellepärast, et Ameerika tuumarelvad võivad uuesti Euroopasse ilmuda. Peamine mure on piiratud tuumakonflikti surmava kontseptsiooni taaselustamine.

Villem Rooda, endine sõjaväeluure kõrgemast ohvitserist analüütik

Kes oleks võinud arvata, et haige vaimu vili, nn piiratud tuumasõja idee, saab uue hinguse ja võimukandjad hakkavad seda tänapäeval tõsimeeli arutama. Aastatel 1976 —1980 "pistrike" loodud kontseptsiooni katsetasid eksperdid, see mängiti läbi sõjaväe staabiõppustel ja simulaatoritel ning tunnistati ohtlikuks, ebamõistlikuks ja meeletuks.

Selle uurimine viis eksperdid arusaamisele, et isegi väikese võimsusega tuumalaengute kasutamine relvakonfliktides viib igal juhul paratamatult totaalse tuumasõjani, millel saavad olema katastroofilised tagajärjed. Veelgi enam, just väikese võimsusega lõhkepeade kasutamine suurendab täiemahulise tuumakonflikti ohtu.

USA väljub keskmaa tuumarelvastuse piiramise leppest >>

Piiratud tuumasõja kontseptsiooni juurde tagasipöördumine sai võimalikuks tänu Ameerika Ühendriikide otsusele loobuda kesk- ja lühimaarakettide piiramise kokkuleppest, mis toob kaasa väikese võimsusega tuumalaengute ja nende kohaletoimetamise vahendite väljatöötamise taastamise. Suitsiidialtide teoreetikute ja poliitikute kergekäeline otsus ei tundu kolmandale sõjajärgsele põlvkonnale ohtlik, sest ta ei ole kursis Jaapani linnas Hiroshimas toimunud tuumaplahvatuse tagajärgedega.

© AP Photo /
Hiroshima pärast plahvatust

USA meelitab "vähese verega" saavutatava võiduga

Praeguseks on Ameerika Ühendriikide käsutuses juba mitu liiki väikese võimsusega tuumalaenguid. Raske uskuda, et Ameerika Ühendriikides aastakümneid nende arendamisega ei tegeldud ja nüüd, 2018. aasta oktoobris, otsustati äkki arendust jätkata ja isegi tõmmata sellele maailma üldsuse tähelepanu.

Spetsialistide reaktsioon oli üsna loid — nad ei leidnud USA kavatsustes midagi ootamatut ega uut. Sündmust ei peeta erakordseks, kuigi seda ta just on, sest "tuumavõimekuse nihkumine" väikese võimsusega tuumalaengute poole annab tunnistust piiratud tuumasõja ideoloogia taaselustamisest. Idee vaenlase võitmisest ülivõimsat purustusjõudu kasutamata, st hävitamata miljoneid inimese nii oma kui vaenlase riigis on taas elus.

Ракетный комплекс средней дальности РСД-10 ПИОНЕР (по терминологии НАТО - SS-20).
© Sputnik / Антон Денисов

Eriti selgelt ilmutab olukorra tõsidusest mittearusaamist Balti Vene uuringukeskuse juht Vladimir Juškin oma ajalehes Postimees avaldatud artiklis. Kahjuks tuleb taas pöörduda selle "eksperdi" Venemaa relvastust käsitlevate tööde juurde, kuna paistab, et ametlikul Tallinnal muud polegi.

Juškin rõhutab vajadust taastada väikese võimsusega laengute tootmine Ameerika Ühendriikides, kes selles valdkonnas olevat väidetavalt Venemaast kaugele maha jäänud. Kui Venemaal on sellist tüüpi relvi välja töötatud 11 erinevale kohaletoimetamisplatvormile, märgib "ekspert", siis Ameerika Ühendriikide ainus võimalus on alla heita need lennukitelt.

"Eksperdile" tuleks selgitada, et väikesed võimsusega tuumalaenguid ei ole kunagi kavandatud alla heitmiseks lennukitelt, nendelt allaheitmiseks on üsna võimsad, 25-50 kilotonnised pommid.

Õigem oleks selliste vähese võimsusega Ameerika tuumarelvade näiteks tuua 155-millimeetrise liikursuurtüki M109 Palladium mürsk. Lisaks sellele on Ameerika Ühendriikidel väikese võimsusega diversioonideks kasutatavad tuumalaengud, tuumamiinid, lühimaatuumalõhkepeadega raketid.

Американская самоходная артиллерийская установка M109 Палладин
© Фото : Public Domain
155 mm liikursuurtükk M109 on USA-s külma sõja ajal valmistatud soomustatud liikurhaubits

Washington lööb kaks kärbest ühe hoobiga

Kogu maailmale kuulutatud hoiatus Venemaaga sõlmitud lepingust loobumise kohta oli tõenäoliselt mõeldud potentsiaalsete vastaste hirmutamiseks USA valmisolekuga piiratud tuumasõjaks oma huvide kaitsmiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks. Samal ajal arendavad ameeriklased väikese võimsusega tuumalaenguid. Seda enam, et vaevalt selleks suuri investeeringuid vaja on — Ameerika Ühendriigid ei ole Venemaast eriti kaugele maha jäänud ning maailma suurima majanduse tööstuslik ja teaduslik potentsiaal võimaldab selle vahemaa kiiresti tasa teha.

Kuni eksisteerib ühepooluseline maailmakord, ähvardab inimkonda tuumasõda >>

Ühiskonna nõusolek väikese võimsusega tuumarelvade ilmumisega relvaladudesse võib ahvatleda poliitikuid ja kindraleid erinevatele avantüüridele, mida ekslikult ei peeta erakordselt ohtlikuks. Kord juba puhkenud konflikti eskaleerub paratamatult tohutu purustusjõuga tuumakonfliktiks. Tõenäoliselt ei anna Saksamaa ega Prantsusmaa ameeriklastele nõusolekut uute tuumarakettide paigutamiseks nende territooriumile, kuid see ei tee väikese võimsusega tuumalaengute olemasolu olematuks.

Väärib märkimist, et 80-ndatel aastatel (rakettide piiramise leping sõlmiti 1987. aastal), kui olin otseselt NSV Liidu teoreetilise sõjalise kontseptsiooniga tegev, oli riigi ja sõjaväe kõrgem juhtkond palju mõistlikumal seisukohal väikese võimsusega tuumalaengute võimaliku kasutamise osas kui Washington praegu. Moskva käsitles neid kõiki tuumarelvastuse ühe komponendina ega pidanud neid erandlikeks, mingi teistsuguse moraali alla kuuluvaks ega mingeid erinevaid kasutustingimusi vajavateks.

Hea vana konservatiivsus "tuumaküsimustes"

Arvestused tuginesid kõike hävitava tuumarelva kasutamisele totaalses sõjas, mille eesmärk oli vastulöök eesmärgiga pühkida vaenlane maapealt võimsate kontsentreeritud tuumalöökidega. Väikese võimsusega relv oli ette nähtud vaid kasutamiseks erijuhtudel eriüksuste ülesannete täitmiseks sõjaliste operatsioonide ajal. Samuti suhtuti tuumarelvadesse ka Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal. Ma ei usu, et nende kontseptsioonid on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Need, kes arendavad oma tuumarelvi, teevad seda eesmärgiga pidada totaalset tuumasõda, mitte selleks, et kasutada seda maailmasõja mingil "vaheetapil" või peaproovil.

Staabiõppused ja simulatsioonid tõestasid, et tuumarelvi omavatel riikidel on absoluutselt võimatu tuumarelvi mitte käiku lasta, kui väikesed tuumalaengud juba oma sihtmärkide suunas lendavad. Vastutuslöögi hilinemise oht on liiga suur. Veelgi enam, ükski ülem ei võta endale vastutust, et ta teab täpselt vastase võimekust.

Oleks surmav kergemeelsus pidada oma luuret kõikvõimsaks ja vaenlast endast rumalamaks.

Sõjategevuse tingimustes, st ajapuuduse tingimustes otsuste langetamise korral tugineb käsk ainult tehniliste luureandmetele, mis võivad olla ebatäpsed. Vaenlase tegelik "võimekus" võib olla teadaolevast oluliselt väiksem või suurem ning seetõttu tuleks vastu- või ennetav löök anda varuga, mis tagaks vaenlase hävitamise. Teisisõnu, vastuseks väikese võimsusega tuumalöögile antakse igal juhul täie võimsusega tuumalöök.

Rooda: Venemaa "eksperdid" ei tea, millest räägivad >>

Senini on Venemaa ja Ameerika Ühendriikide käsutuses olevad tuumarelvad piiratud praeguse suuruse ja nomenklatuuriga, mis on ainsaks jõudude võrdsuse tagatiseks ja seepärast on julgeolek endiselt kontrolli all, kuni selle relvastuse täieliku likvideerimiseni rahumeelses tulevikus. Iga uus arendus selles vallas on järgmine samm katastroofi teel, kuid praegune vastastikune tuumaheidutus on tagatiseks rumalate eest.

Emotsionaalne kiidulaul tuumatasakaalule

Mitu aastakümmet elas planeet mõttega, et tuumarelvad on heidutusvahendiks ja sõja vältimise abinõuks, "surmale määratud mehe" viimane argument rahu ja stabiilsuse tagamiseks. Ja veel on see ka väikese tuumariikide klubi murelaps. Klubi liikmed ei hakka vastavate lepingute allkirjastamisel seda mingil juhul rakendama niikaua, kui oht nende olemasolule ei muutu surmavaks, paratamatuks ja nii laiaulatuslikuks, et mingil muul viisil seda neutraliseerida pole võimalik.

Tegelikult on tuumarelvade kasutamise tõenäosus nullilähedane seetõttu, et tuumariigid leppisid kokku hoida oma arsenalis ainult võimsaid tuumarelvi, just seda "surnud mehe vastust" — relva, mis hävitas uue maailmasõja puhkemise ohu, muutes selle enesetapuks ja seega võimatuks. See oli selline omakäeline absoluutne kurjus, mis takistas ebamõistlikul osal inimkonnast end hävitada.

Maailm oli praktiliselt lakanud mõtlemast tuumarakettidele ja tuumapommidele. Paljud teavad, et nad on kusagil kindla kaitse all, kuid see ei puuduta ega eruta eriti kedagi, sest olgu konfliktidega kuidas on, kuid nad ei saa kasvada nii kuumaks, mis sunnib "surnut" "viimase argumendi" "nupule vajutama".

Enamik inimesi ei teadvusta, mida tähendab USA otsus tagasi pöörduda väikese võimsusega tuumarelvade väljatöötamise ja tootmise juurde, mille tarvis nad neid samu keskmise ja lühimaa rakette vajavad. See tähendab igapäevase hirmu tagasitulekut. See tähendab surmava "piiratud tuumakonflikti" tagasitulekut, ehk lihtsamalt öeldes väikese tuumasõja ideoloogiat, "väikesi" tuumaplahvatusi, mis võivad toimuda kusagil kaugel läänemaailmast ega ole talle ohtlikud.

Tuumarelvad ei ole enam "viimane argument" — relv, mida ei saa kasutada, sest see tähendaks kogu inimkonna surma. Avaliku arvamuse silmis on see lihtsalt relv, mille kasutamine on ehk ebasoovitav, kuid mida võib siiski viimase abinõuna kasutada.

Autori arvamus ei pruugi ühtida toimetuse seiskohaga.

116
Tagid:
taaselustamine, tuumakonflikt, tuumarelv, analüütika, poliitika, tuumasõda, sõda, Villem Rooda, USA
Teema:
Relvastus (196)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega