Washington taaselustab piiratud tuumakonflikti, illustreeriv foto

Rooda: Washington taaselustab "piiratud tuumakonflikti"

85
(Uuendatud 19:09 30.10.2018)
Villem Rooda
Ameerika Ühendriikide otsus tagasi pöörduda kesk- ja lühimaa rakettide juurde on ohtlik mitte ainult sellepärast, et Ameerika tuumarelvad võivad uuesti Euroopasse ilmuda. Peamine mure on piiratud tuumakonflikti surmava kontseptsiooni taaselustamine.

Villem Rooda, endine sõjaväeluure kõrgemast ohvitserist analüütik

Kes oleks võinud arvata, et haige vaimu vili, nn piiratud tuumasõja idee, saab uue hinguse ja võimukandjad hakkavad seda tänapäeval tõsimeeli arutama. Aastatel 1976 —1980 "pistrike" loodud kontseptsiooni katsetasid eksperdid, see mängiti läbi sõjaväe staabiõppustel ja simulaatoritel ning tunnistati ohtlikuks, ebamõistlikuks ja meeletuks.

Selle uurimine viis eksperdid arusaamisele, et isegi väikese võimsusega tuumalaengute kasutamine relvakonfliktides viib igal juhul paratamatult totaalse tuumasõjani, millel saavad olema katastroofilised tagajärjed. Veelgi enam, just väikese võimsusega lõhkepeade kasutamine suurendab täiemahulise tuumakonflikti ohtu.

USA väljub keskmaa tuumarelvastuse piiramise leppest >>

Piiratud tuumasõja kontseptsiooni juurde tagasipöördumine sai võimalikuks tänu Ameerika Ühendriikide otsusele loobuda kesk- ja lühimaarakettide piiramise kokkuleppest, mis toob kaasa väikese võimsusega tuumalaengute ja nende kohaletoimetamise vahendite väljatöötamise taastamise. Suitsiidialtide teoreetikute ja poliitikute kergekäeline otsus ei tundu kolmandale sõjajärgsele põlvkonnale ohtlik, sest ta ei ole kursis Jaapani linnas Hiroshimas toimunud tuumaplahvatuse tagajärgedega.

© AP Photo /
Hiroshima pärast plahvatust

USA meelitab "vähese verega" saavutatava võiduga

Praeguseks on Ameerika Ühendriikide käsutuses juba mitu liiki väikese võimsusega tuumalaenguid. Raske uskuda, et Ameerika Ühendriikides aastakümneid nende arendamisega ei tegeldud ja nüüd, 2018. aasta oktoobris, otsustati äkki arendust jätkata ja isegi tõmmata sellele maailma üldsuse tähelepanu.

Spetsialistide reaktsioon oli üsna loid — nad ei leidnud USA kavatsustes midagi ootamatut ega uut. Sündmust ei peeta erakordseks, kuigi seda ta just on, sest "tuumavõimekuse nihkumine" väikese võimsusega tuumalaengute poole annab tunnistust piiratud tuumasõja ideoloogia taaselustamisest. Idee vaenlase võitmisest ülivõimsat purustusjõudu kasutamata, st hävitamata miljoneid inimese nii oma kui vaenlase riigis on taas elus.

Keskmise tegevusulatusega tuumarakett SS-20
© Sputnik / Антон Денисов

Eriti selgelt ilmutab olukorra tõsidusest mittearusaamist Balti Vene uuringukeskuse juht Vladimir Juškin oma ajalehes Postimees avaldatud artiklis. Kahjuks tuleb taas pöörduda selle "eksperdi" Venemaa relvastust käsitlevate tööde juurde, kuna paistab, et ametlikul Tallinnal muud polegi.

Juškin rõhutab vajadust taastada väikese võimsusega laengute tootmine Ameerika Ühendriikides, kes selles valdkonnas olevat väidetavalt Venemaast kaugele maha jäänud. Kui Venemaal on sellist tüüpi relvi välja töötatud 11 erinevale kohaletoimetamisplatvormile, märgib "ekspert", siis Ameerika Ühendriikide ainus võimalus on alla heita need lennukitelt.

"Eksperdile" tuleks selgitada, et väikesed võimsusega tuumalaenguid ei ole kunagi kavandatud alla heitmiseks lennukitelt, nendelt allaheitmiseks on üsna võimsad, 25-50 kilotonnised pommid.

Õigem oleks selliste vähese võimsusega Ameerika tuumarelvade näiteks tuua 155-millimeetrise liikursuurtüki M109 Palladium mürsk. Lisaks sellele on Ameerika Ühendriikidel väikese võimsusega diversioonideks kasutatavad tuumalaengud, tuumamiinid, lühimaatuumalõhkepeadega raketid.

Американская самоходная артиллерийская установка M109 Палладин
155 mm liikursuurtükk M109 on USA-s külma sõja ajal valmistatud soomustatud liikurhaubits

Washington lööb kaks kärbest ühe hoobiga

Kogu maailmale kuulutatud hoiatus Venemaaga sõlmitud lepingust loobumise kohta oli tõenäoliselt mõeldud potentsiaalsete vastaste hirmutamiseks USA valmisolekuga piiratud tuumasõjaks oma huvide kaitsmiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks. Samal ajal arendavad ameeriklased väikese võimsusega tuumalaenguid. Seda enam, et vaevalt selleks suuri investeeringuid vaja on — Ameerika Ühendriigid ei ole Venemaast eriti kaugele maha jäänud ning maailma suurima majanduse tööstuslik ja teaduslik potentsiaal võimaldab selle vahemaa kiiresti tasa teha.

Kuni eksisteerib ühepooluseline maailmakord, ähvardab inimkonda tuumasõda >>

Ühiskonna nõusolek väikese võimsusega tuumarelvade ilmumisega relvaladudesse võib ahvatleda poliitikuid ja kindraleid erinevatele avantüüridele, mida ekslikult ei peeta erakordselt ohtlikuks. Kord juba puhkenud konflikti eskaleerub paratamatult tohutu purustusjõuga tuumakonfliktiks. Tõenäoliselt ei anna Saksamaa ega Prantsusmaa ameeriklastele nõusolekut uute tuumarakettide paigutamiseks nende territooriumile, kuid see ei tee väikese võimsusega tuumalaengute olemasolu olematuks.

Väärib märkimist, et 80-ndatel aastatel (rakettide piiramise leping sõlmiti 1987. aastal), kui olin otseselt NSV Liidu teoreetilise sõjalise kontseptsiooniga tegev, oli riigi ja sõjaväe kõrgem juhtkond palju mõistlikumal seisukohal väikese võimsusega tuumalaengute võimaliku kasutamise osas kui Washington praegu. Moskva käsitles neid kõiki tuumarelvastuse ühe komponendina ega pidanud neid erandlikeks, mingi teistsuguse moraali alla kuuluvaks ega mingeid erinevaid kasutustingimusi vajavateks.

Hea vana konservatiivsus "tuumaküsimustes"

Arvestused tuginesid kõike hävitava tuumarelva kasutamisele totaalses sõjas, mille eesmärk oli vastulöök eesmärgiga pühkida vaenlane maapealt võimsate kontsentreeritud tuumalöökidega. Väikese võimsusega relv oli ette nähtud vaid kasutamiseks erijuhtudel eriüksuste ülesannete täitmiseks sõjaliste operatsioonide ajal. Samuti suhtuti tuumarelvadesse ka Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal. Ma ei usu, et nende kontseptsioonid on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Need, kes arendavad oma tuumarelvi, teevad seda eesmärgiga pidada totaalset tuumasõda, mitte selleks, et kasutada seda maailmasõja mingil "vaheetapil" või peaproovil.

Staabiõppused ja simulatsioonid tõestasid, et tuumarelvi omavatel riikidel on absoluutselt võimatu tuumarelvi mitte käiku lasta, kui väikesed tuumalaengud juba oma sihtmärkide suunas lendavad. Vastutuslöögi hilinemise oht on liiga suur. Veelgi enam, ükski ülem ei võta endale vastutust, et ta teab täpselt vastase võimekust.

Oleks surmav kergemeelsus pidada oma luuret kõikvõimsaks ja vaenlast endast rumalamaks.

Sõjategevuse tingimustes, st ajapuuduse tingimustes otsuste langetamise korral tugineb käsk ainult tehniliste luureandmetele, mis võivad olla ebatäpsed. Vaenlase tegelik "võimekus" võib olla teadaolevast oluliselt väiksem või suurem ning seetõttu tuleks vastu- või ennetav löök anda varuga, mis tagaks vaenlase hävitamise. Teisisõnu, vastuseks väikese võimsusega tuumalöögile antakse igal juhul täie võimsusega tuumalöök.

Rooda: Venemaa "eksperdid" ei tea, millest räägivad >>

Senini on Venemaa ja Ameerika Ühendriikide käsutuses olevad tuumarelvad piiratud praeguse suuruse ja nomenklatuuriga, mis on ainsaks jõudude võrdsuse tagatiseks ja seepärast on julgeolek endiselt kontrolli all, kuni selle relvastuse täieliku likvideerimiseni rahumeelses tulevikus. Iga uus arendus selles vallas on järgmine samm katastroofi teel, kuid praegune vastastikune tuumaheidutus on tagatiseks rumalate eest.

Emotsionaalne kiidulaul tuumatasakaalule

Mitu aastakümmet elas planeet mõttega, et tuumarelvad on heidutusvahendiks ja sõja vältimise abinõuks, "surmale määratud mehe" viimane argument rahu ja stabiilsuse tagamiseks. Ja veel on see ka väikese tuumariikide klubi murelaps. Klubi liikmed ei hakka vastavate lepingute allkirjastamisel seda mingil juhul rakendama niikaua, kui oht nende olemasolule ei muutu surmavaks, paratamatuks ja nii laiaulatuslikuks, et mingil muul viisil seda neutraliseerida pole võimalik.

Tegelikult on tuumarelvade kasutamise tõenäosus nullilähedane seetõttu, et tuumariigid leppisid kokku hoida oma arsenalis ainult võimsaid tuumarelvi, just seda "surnud mehe vastust" — relva, mis hävitas uue maailmasõja puhkemise ohu, muutes selle enesetapuks ja seega võimatuks. See oli selline omakäeline absoluutne kurjus, mis takistas ebamõistlikul osal inimkonnast end hävitada.

Maailm oli praktiliselt lakanud mõtlemast tuumarakettidele ja tuumapommidele. Paljud teavad, et nad on kusagil kindla kaitse all, kuid see ei puuduta ega eruta eriti kedagi, sest olgu konfliktidega kuidas on, kuid nad ei saa kasvada nii kuumaks, mis sunnib "surnut" "viimase argumendi" "nupule vajutama".

Enamik inimesi ei teadvusta, mida tähendab USA otsus tagasi pöörduda väikese võimsusega tuumarelvade väljatöötamise ja tootmise juurde, mille tarvis nad neid samu keskmise ja lühimaa rakette vajavad. See tähendab igapäevase hirmu tagasitulekut. See tähendab surmava "piiratud tuumakonflikti" tagasitulekut, ehk lihtsamalt öeldes väikese tuumasõja ideoloogiat, "väikesi" tuumaplahvatusi, mis võivad toimuda kusagil kaugel läänemaailmast ega ole talle ohtlikud.

Tuumarelvad ei ole enam "viimane argument" — relv, mida ei saa kasutada, sest see tähendaks kogu inimkonna surma. Avaliku arvamuse silmis on see lihtsalt relv, mille kasutamine on ehk ebasoovitav, kuid mida võib siiski viimase abinõuna kasutada.

Autori arvamus ei pruugi ühtida toimetuse seiskohaga.

85
Tagid:
taaselustamine, tuumakonflikt, tuumarelv, analüütika, poliitika, tuumasõda, sõda, Villem Rooda, USA