Lastefilmiajakirja Jeralaš looja Boris Gratševski

Boriss Gratševski: raha ei olnud oluline me lihtsalt nautisime Tallinna

55
(Uuendatud 09:34 29.10.2018)
Venemaa filmirežissöör ja laste filmiajakirja "Jeralaš" looja Boriss Gratševski ei ole Tallinnas käinud rohkem kui kakskümmend aastat. Ja nüüd lõpuks kohtub ta taas linna ja linnarahvaga, millesse ta nii kiindunud on.

TALLINN, 28. oktoober — Sputnik, Aleksei Stefanov. Oktoobri lõpul toimub Tallinna Vene Kultuurikeskuses lastefilmiajakirja "Jeralaš" asendamatu kunstilise juhi Boriss Gratševski loominguõhtu. Külaskäigu eelõhtul suhtles Sputnik Vene filmirežissööri ja stsenaristiga Moskvas. 

1957. a. noorte- ja tudengifestival Moskvas
© Sputnik / Анатолий Гаранин

"Viimasel korral esinesin ma Linnahallis- nii seda suurt moodsat kontserdisaali vist nimetati. Loodan, et seda lammutatud ei ole? Olin Tallinnas enam kui kakskümmend aastat tagasi," meenutab Gratševski.

Ta on siiralt löödud, kuuldes, et Linnahall on kahetsusväärses seisundis ja et selle omaaegse, supermodernse, 1980. aasta olümpiamängudeks lahe kaldale ehitatud kultuuri- ja spordikompleksi saatus on tänaseni ebaselge.

"Me pidasime Tallinna alati välismaaks. Esimest korda saabusin töölähetusse kuuekümnendate lõpul. Ja esimesest tutvusest peale tekkisid mul kõige soojemad ja õrnemad muljed. 

Художественный руководитель Ералаша Борис Грачевский
© Sputnik / Михаил Фомичев
Lastefilmiajakirja "Jeralaš" looja Boriss Gratševski

Pärast seda olen mitmel korral Tallinnas käinud. Mulle meeldis Toompea tänavatel kõndida, imestama pani maitsev kohvi Mündi baaris — seda nimetati ka "Mündiks". Kas see on veel alles? Meie, moskvalaste jaoks, oli see midagi hämmastavat — siin ei olnud tol ajal ei häid kohvikuid ega teemaju. Tallinnas aga pakuti iga nurga peal suurepärast kohvi," meenutab Gratševski.

Moskvas on tänapäeval palju kohti, kus maitsvat kohvi valmistatakse, kuid direktor meenutab Tallinna kohvikuid nostalgiaga ja tunnistab oma armastust linna ja selle elanike vastu.

"Mäletan oma esimest komandeeringut — me otsisime näitlejaid imelise režissööri Vladimir Jantševi Nõukogude-Bulgaaria ühisfilmi "Varastatud rong" jaoks. Kogu Balti riikidest otsiti sakslastele sarnanevaid natuure. Ja me tulime ka Tallinnasse.

Minu kui noore mehe jaoks, kes oli äsja kinno tööle tulnud, oli see kui ime — tõeline välismaa. Raha ei olnud vaja – me lihtsalt nautisime Tallinna, " meenutab režissöör.

Tallinna Linnahall täna
© Sputnik / Вадим Анцупов

Boriss Jurjevitš ei mäleta enam Eesti näitlejate nimesid, kes tookord välja valiti. "17. novembril möödub sellest 50 aastat, ja peaaegu samapalju aastaid olen ma oma tööd teinud, seega juba pikka aega pöörleb minu jaoks kõik "Jeralaši" ümber," kinnitas ta.

Kes tema filmiajakirjas küll aastate jooksul esinenud ei ole — paljud tänapäeva populaarsemad näitlejad ja lauljad alustasid just "Jeralašis", kuid eestlasi nende hulgas ei olnud, märgib Gratševski. Kuid niipea, kui Nõukogude Liit lagunes, hakkas enamus publikukirjadest tulema just Balti riikidest ja eelkõige Eestist. 

"Jeralašši" suhtutakse kõikides riikides hästi, sest me pole kunagi poliitikaga seotud olnud, meid see ei huvita. Kuid me jälgime tähelepanelikult, mis tänapäeva laste tähelepanu pälvib. Täna naeravad eri riikide lapsed meie lugusid vaadates ühtmoodi. Võin filmiajakirjaga ükskõik millisesse riiki sõita ja seda näidata. 

Художественный руководитель Ералаша Борис Грачевский
© Sputnik / Михаил Фомичев
Lastefilmiajakirja "Jeralaš" looja Boriss Gratševski

Võib-olla ainult siis, kui teema on seotud vene kirjandusega, on asjassepühendamatuil sisu raske mõista. Samas – Puškinit tunnevad kõik nägupidi," lisab Gratševski. Ja jutustab kohe ühest uuest loost, mis pole veel ekraanile jõudnud.

Vanaema ei julge ülekäigukohas kuidagi vöötrajale astuda. Pealtvaatajad on kindlad, et kohe ilmub laps, kes aitab tal üle sõidutee minna. Ilmubki poiss — kõrvaklapid peas, pilk telefonis ja põrutab vastu posti.

Seda nähes võtab vanaema tal käe alt kinni ja talutab hoopis tema üle tee. "Kes sind ikka üle tee aitab, kui mitte mina?" ohkab ta.

"Seda klippi nimetatakse "Stalkeriks". Saime selle just valmis, pidin enne teiega kõnelemist režissööriga võitlema — mitte kõik ei valminud nii, nagu mina seda tahtnuks," tunnistab kunstiline juht.  

1980. aasta olümpamängude sümbolid hülgepoeg Vigri ja karupoeg Miška
© Sputnik / Вадим Анцупов

Boriss Gratševski lubab Tallinna loomingulisele õhtule tuua palju klippe, mille kallal veel töö käib: "Ma toon täiesti uued "Jeralašid", mida keegi varem näinud ei ole. Sellest tuleb suurepärane, ere, interaktiivne vestlus.

Ma hakkan küsimusi esitama, lastele väljakutseid pakkuma, inimesi lavale kutsuma, lähen ka ise saali ja kõnnin ridade vahel. Kuid ma ei tule mitte ainult laste juurde, sest ka paljud lapsevanemad kasvasid üles koos "Jeralašiga" ja tulevad õhtule koos oma mälestustega."

Mälestuste juurde Tallinnasse sõidab ka Boriss Gratševski ise. Ta ütleb, et niipea, kui tekib vaba hetk, käib ta kindlasti vanalinna läbi ja läheb kõikjale, kus ta kunagi viibis. Vaatab, mis on muutunud, mis lammutatud ja mida ehitatud. "Ma tahan tõesti naasta linna, kus ma ei ole olnud kakskümmend aastat," ütleb režissöör.

55
Tagid:
Vene Kultuurikeskus, lastefilmiajakiri, ringvaade, Lastefilmiajakirji "Jeralaš", kino, Boris Gratševski, Eesti NSV, NSV Liit, Tallinn
Samal teemal
Tallinna Olümpiapurjespordikeskus saab 38-aastaseks
Rahvusooperi uue maja asukoht - Tallinna sadama territoorium või Linnahall