Keskmise tegevusulatusega tuumarakett SS-20

Tuumasõja tont on tagasi

113
(Uuendatud 09:57 24.10.2018)
Aleksandr Hrolenko
Kolmanda maailmasõja tont kadus, et ilmuda kolmekümne aasta pärast uuesti.

Aleksandr Hrolenko, sõjaline vaatleja

Pärast USA presidendi Donald Trumpi avaldust USA kavatsuse kohta väljuda INF-lepingust (Intermediate-Range Nuclear Forces Treaty, Keskmise tegevusulatusega tuumarakettide leping – toim.)  on kõlanud esimene rahvusvaheline reaktsioon ja teemale kõige lähemal olevates riikides hakati Geigeri loenduritelt tolmu pühkima. Leedu, Läti, Eesti ja Poola juhid on endale juba ette valmistanud varjendid, kus nad loodavad Kolmandas maailmasõjas ja tuumatalves ellu jääda ja need üle elada. Meie silme all on kolmekümneaastane rahuperiood planeedil lõppemas ning NATO pikaajalise ittalaienemise plaanid omandavad täiesti ilmse apokalüptilise tähenduse.

Keskmaa raketikompleks RSD-10 Pioneer - NATO klassifikatsioon SS-20
© Sputnik / Антон Денисов

NATO ja USA kiireks ja globaalseks ründelöögiks vajalik sõjaline infrastruktuur on loodud ja see areneb Läänemere piirkonda, 800 km kaugusele Moskvast, 350 km kaugusel Peterburist, 280 km kaugusele Pihkvast ja teiste Venemaa strateegiliste objektide lähedusse. Tõenäoliselt saab Venemaa heidutamise järgmiseks etapiks olema keskmise tegevusulatusega tuumarakettide kontrollimatu kasutuselevõtt Baltimaades.

Täna on Läänemerel asuvatelt Ameerika laevadelt ja õhust lastavad Tomahawk tiibraketid võimelised lendama Uraalideni (2000 km). USA keskmise tegevusraadiusega raketid (lennukaugusega kuni 5500 km) on võimelised lendama Baltikumist Baikali taha ja tabama seal Siberis hajutatult paiknevaid Venemaa strateegilise raketiväe stardipositsioone. Seejuures on Venemaa olnud edukas oma huvide kaitsemisel Euroopas, Iraan on kindlalt seisund Lähis-Idas ja Hiina tugevdab oma positsiooni Vaikse ookeani piirkonnas (keskmise tegevuskaugusega tuumarakettide piirangud Pekingi suhtes ei kehti).

Washington püüab peatada Ameerika "suurepärasuse" allakäiku ultimaatumite esitamisega Moskvale, Teheranile ja Pekingile, suunates seejuures tuumarelvad oma meelekohale, kuid kas maailmas on sellest rahulikum?

Granaadiga ahv

INF-lepingust taganemise ettekääne on meelevaldne. Ameerika Ühendriigid on alates 2014. aastast ilma tõendeid esitamata süüdistanud Venemaad lepingu rikkumises – maismaal baseeruva tiibraketti 9M729 loomises, mis väidetavalt ületab lepingujärgseid parameetrid. Pealegi lõid ameeriklased ise 2010. aastal INF-lepingut rikkudes keskmise suurusega raketi "Hera"? Washington hiilib süstemaatiliselt kõrvale rahvusvaheliste kokkulepete järgimisest, laiendab INF-i raamistikust väljaspool mitmesuguseid keskmise ja lühikese tegevusraadiusega rakette (maapinnal paiknevate tiibrakettide analooge) ja maapealseid universaalseid raketilaskeseadeldisi Mk-41 (mida saab kasutada keskmise tegevuskaugusega tiibrakettide Tomahawk ja teiste väljalaskmiseks).

Selle taustal on Donald Trumpi monoloog: "Me oleme sunnitud selliseid relvi looma, kui ainult Venemaa, Hiina ja kõik teised riigid ei pöördu meie poole ega ütle: "Olgem mõistlikud ja ärgu keegi meist selliseid relvi loogu!", mis on mõttetu kõnekujund." Kas keegi suudab ette kujutada, et Venemaa ja Hiina Rahvavabariigi juhid — Vladimir Putin ja Xi Jinping noogutaksid samaaegselt Ameerika presidendile. Tõenäolisem on teine stsenaarium. Nagu varemgi, kaitsevad Moskva ja Peking oma suveräänsust.

Ameerika Ühendriikide lepingust taganemise otsus jõustub kuue kuu pärast, siis legaliseeritakse "Hera" (või selle analoogid) ja paigutatakse need Euroopasse ja Aasiasse. Venemaal ja Hiinal tuleb adekvaatselt reageerida (kusjuures kapitulatsioon on juba ette vastuvõtmatu). On selge, et Moskva ja Peking ei luba planeedile Ameerika diktatuuri rajada. Tehnoloogiline domineerimine maailmas on võimalik ning USA liigub sihikindlalt selle eesmärgi poole juba kaks sajandit, kombineerides selleks rahumeelset laienemist ja jõu kasutamist. Ameerika satelliidid jälgivad ööpäevaringselt Maa pinda. USA sõjalaevad kontrollivad ookeanide peamisi väinu ja laevateid. Ameerika serverid püüavad analüüsida kogu inimkonna infovoogu. Ameerika ülikoolide lõpetajad muutuvad riigijuhtideks kõigil kontinentidel.

Siiski võivad paralleelselt eksisteerivad suveräänsed riigid (mitte ainult Venemaa ja Hiina) objektiivselt sõjakale Washingtonile vastu töötada. USA üritab järjest sagedamini lahendada kõik geopoliitilised probleemid jõuga, kuid Ameerika ülemaailmse domineerimise unistus on hukule määratud. Seda võis mõista 2008. aasta augustis Gruusias ja 2014. aasta kevadel Ukrainas. Ma arvan, et järgmine kord saavad Ameerika Ühendriigid ja NATO rehale astumisest vastu nina Läänemere piirkonnas ja see saab olema väga valus kogemus. Kahjuks ei saa "partnerid" sõnadest aru.

Ajalugu kordub

INF-lepingu tähtsus kogu inimkonnale ja sellest lahkumise lootusetust ameeriklastele aitab mõista 1970-ndate rahvusvaheliste kriiside meenutamine. Tookord lõid Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu spetsialistid pikaajalise sõjalise vastasseisu käigus suure täpsusega rakettide laser-, infrapuna- ja telejuhtimise süsteemid. Tekkis võimekus vastast halvava tuumalöögi andmiseks – enne vaenlase vastulööki. Lühikese ja keskmise laskeulatusega tuumarakettide lühema lennuaja arvelt piiratud tuumalöögiga sõja võitmise strateegia kinnistasid ameeriklased 1974. aastal oma tuumastrateegias.

Seejärel moderniseerisid nad Lääne-Euroopas paiknevat raketisüsteemi. Moskvas vastas suurte jagunevate lõhkepeadega kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide (ICBM) arvu suurendamise ja keskmise tegevusraadiusega RSD-10 "Pioner" rakettide kasutuselevõtmisega riigi läänepiiril. Kolmsada mobiilset "Pioneri" 900 individuaalselt sihitatavat lõhkepead (igaüks võimsusega kuni 150 kilotonni) võimaldas Lääne-Euroopas mõne minutiga hävitada kogu Põhja-Atlandi alliansi sõjalise infrastruktuuri.

NATO nõukogu otsustas 1983. aastal Omakorda paigutada Euroopasse 572 "Pershing-2" raketti, mille 6-8 minutiline lennuaeg võimaldas anda esimese lööki nõukogude väikese laskeulatusega rakettide stardiseadeldistele. USA Demokraatliku partei presidendi Jimmy Carteri administratsioon kõhkles – esimesena antav tuumalöök ei taganud veel julgeolekut. Pärast 1980. aasta valimiste võitmist jõudis Nõukogude Liidu suhtes hoopis karmimat poliitikat ajav vabariiklasest president Ronald Reagan paradoksaalsel kombel Mihhail Gorbatšoviga mõistlikule kompromissile.

1987. aastal jõudsid Washington ja Moskva kokkuleppele hävitada inspektorite järelevalve alla kaks rakettide klassi (keskmise ja väikese tegevusulatusega raketid – toim.). Nii vabanes NSV Liit tahkel kütuselt töötavate "Pershingite" ohust, mis võisid lennata Saksamaalt Moskvasse 8 minutiga, kanda kuni 80 kilotonnise võimsusega tuumalõhkepäid ja tabada kuni 70 meetri sügavusel paiknevaid maa-aluseid objekte.

Ameeriklased võitsid, sest lepingu järgi pidi NSV Liit hävitama kaks korda rohkem rakette, kuid "Pershingite" "utiliseeritud" juhtimis- ja kontrollisüsteeme kasutatakse siiani USA rakettidel "Hera", mida Venemaa eksperdid peavad keskmise laskeulatusega maapealseteks ballistilisteks rakettideks.

NSVL ja USA kirjutasid 8. detsembril 1987.a. alla tähtajatu lepingu keskmise ja väikese tegevuskaugusega rakettide likvideerimise kokkuleppe. Osapooled kohustusid mitte tootma, katsetama ega levitama keskmise (1000 km kuni 5500 km) ja lühikese (500 km kuni 1000 km) laskeulatusega maapealseid ballistilisi ja tiibrakette, samuti hävitama 3 aasta jooksul kõik nende laskeseadeldised ja maapealsed raketid, mille tegevuskaugus on 500 kuni 5500 km. Nõukogude Liit hävitas viis raketitüüpi, kokku 1752 ühikut, Ameerika Ühendriigid kolm raketitüüpi kokku 859 ühikut. Sellega likvideeriti planeedil terve rakettide klass — keskmise tegevuskaugusega raketid.

Kolmanda maailmasõja tont kadus, et ilmuda kolmekümne aasta pärast uuesti. Ja tänapäeval läheb tuumarelva omavate superriikide juhtidel tarvis palju tarkust ja eluarmastust, et päästa oma rahvad ja maailm uue tuumarelva hävitamise ohu eest.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

113
Tagid:
maailmasõda, tuumarakett, INF, Donald Trump, USA