Mürgipudelike

Rooda: abiks trilleri "Novitšoki pritsimine" stsenaristile

154
(Uuendatud 16:34 21.10.2018)
Endise luureohvitseri Sergei Skripali Salisbury mõrvakatse uurimine meenutab keskpärase sisuga näidendit.

Villem Rooda, endine sõjaväeluure kõrgemast ohvitserist analüütik

Endine GRU sõjaväeluureteenistuse vanemohvitser, pensionär Villem Rooda pakub asjatundlikke nõuandeid tulevasele spioonitrilleri "Kreml Skripali vastu" stsenaristile. 

Endise Vene sõjaväeluure ohvitseri Sergei Skripali ja tema tütre Julia laineid löönud mõrvakatse lugu on jõudmas lõpule. Vähesed faktid upuvad arvamuste, oletuste, vastuoluliste avalduste ja naeruväärsete süüdistuste merre.

Tõenäosus, et tõde üldse kunagi päevavalgust näeb, kahaneb silmnähtavalt. Seega on aeg kirjutada stsenaarium ja vändata spioonimärul ning lasta see ekraanidele enne, kui potentsiaalsed piletiostjad unustavad, kellest ja millest seal räägitakse.

Siinkohal ootavad tulevase stsenaariumi autorit ees suured raskused vähegi usaldusväärsete detailide osas, mis pidanuks olema iga enesest lugupidava detektiivikirjaniku vaimutoit. Briti ajakirjanduses ja ametlikes materjalides pole midagi peale vastuolude ja arusaamatute avalduste. Professionaalid paneb see muigama, avalikkuses tekitavad pelgalt hämmeldust.

Ja mida peaks tegema stsenarist? See uskumatu lugu ei ole ilmselt mõeldud kriitilise ega mõtleva vaataja jaoks. Kui ikkagi leiduks filmikompanii, mis tahaks uhkeldada trilleriga "Novitšoki seiklused Inglismaal", ei maksaks tal suurtele kassatuludele loota. Võrreldes professionaalsete konsultantide toel vändatud spioonifilmidega jääb idee endise spiooni mõrvamise katsest keemiarelva pihustamisega tema kodu ukselingile kahe polkovniku poolt kindlalt vaeslapse rolli. Tõsi küll. kui lavastada film komöödiana, siis mingit tulu ta tõenäoliselt tooks.

Meie aga räägime tõsisest filmist, mis ei tohiks mingil juhul naeruvääristada nii lugupeetud riigi nagu Ühendkuningriik valitsust või salateenistusi. Nii lugupeetud, et nende lasutud "highly likely tegid seda venelased" oli kümnetele riikidele piisav Venemaa diplomaatide väljasaatmiseks ja igasugu jama ajamiseks.

Londoni poolt on oma vea tunnistamine täiesti võimatu, sest kõik, kes talle vastu tulid, tunneksid end petetuina ja keegi ei usuks enam kunagi tema "highly likely-t". Tulevane stsenarist peaks mõistma oma vastutust Lääne demokraatia ja vaatajaskonna ees.

Iroonia ja sarkasm on üsna sobivad

Ma võin talle anda professionaalset nõu, millele kõigepealt tähelepanu pöörata, et lisada sellele loole vähemalt usaldusväärsuse mulje. 

Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja Maria Zahharova
© Sputnik / Владимир Астапкович

Esimene soovitus. Kui hüpoteetiline autor hakkab kõhklema, kas see lugu ette võtta või mitte, oleks parem keelduda.

Kui aga rahavajadus terve mõistuse maha surub (tavaliselt see nii on), siis tööd stsenaariumi kallal tuleks alustada sellest, et sõnastada selge vastus küsimusele, mille vaataja kindlasti esitab: kellele ja milleks oli seda tapmiskatset ja inimese salaja surma mõistmist vaja?

Tulevane vaataja ei usu Putini ja Kremli "puhast kurjust" kui tulevaste "põrguväravatee" kehastust, juhul kui ta on üle seitsme aasta vana — me ei tee ju multifilmi.

"Kurikaelte" motivatsiooni ja isiksuste üle tuleb pikalt ja tõsiselt juurelda. Kuid mul pole muid veenvaid versioone mõrva võimalikest korraldajatest peale Briti eriteenistuste enda agentide.

Nüüd ohvrist, kes peaks välja nägema ohtlik ja ajama peale surmahirmu, õigustades suuri kulutusi tema likvideerimise korraldamiseks. Kõikidest teadmistest kuivaks imetud, Venemaale kahjutu ja Ühendkuningriigile teabeallikana täiesti ammendatud endine ametnik — Sergei Skripal. 

Сергей Скрипаль в зале суда, архивное фото
© AP Photo / MISHA JAPARIDZE
Sergei Skripal kohtusaalis

Milleks teda tappa? Ja veel demonstratiivselt, eksootilise, ekspertidele hästi tuntud omaduste ja päritoluga mürkaine abil.

Tulevase linateose vene antikangelastel peaks olema tugevamaid argumente, et Venemaa presidendivalimiste eelõhtul üritada hukata juba niigi karistatud riigireeturit uduse Albioni territooriumil Salisburys, kus on tasemel arstiabi ja alati valvsad luureteenistused, ning kus tegeldakse aktiivselt mürkainetega.

See tähendab, et missiooni ebaedu oht on äärmiselt suur, panused ülikõrged, ebaõnnestumise (ja veelgi rohkem õnnestumise) tagajärjed seevastu äärmiselt tõsised. Tulevane filmivaataja peab kurjategijate võimuiha ja professionaalsust uskuma jääma, ta ei tohi neid naeruväärseteks idiootideks pidada.

Olgu selleks pealegi hullunud Venemaa kurjuse kehastaja

Stsenaristil saab raske olema. Ekraanide antagonistid peavad aukartust ja hirmu esile kutsuma. Kui kõrge tasemega eriteenistus, milliseks mina (ja minu endised potentsiaalsed vastased) Venemaa sõjaväeluuret peame, otsustaks millegipärast kedagi kõrvaldada, ei teeks ta seda mingil juhil paigas ja jõududega, mida ametlik London talle süüks paneb. 

Briti meedia pajatas puhastajatest Skripalide asjus, illustreeriv foto
© Sputnik / Алекс Макнотон

Igal juhul tuleb stsenaariumis ametlikku versiooni "kohendada", et vaatajaskond filmi vähemalt lõpuni vaataks. Näiteks ei võtaks ma üldse Moskvat "peamise lurjuse" rolli, sest "mõrvakatse" osutus hoopis kasulikumaks Londonile kui "Venemaa kurjamitele". Paraku peab tulevases stsenaariumis ilmselt Venemaa kuriteo vaieldamatu süüdlane olema.

On veel kinokunstis mitte eriti uudne, kuid igihaljas GRU sügavuses tegutsevate hullumeelsete vandenõulaste versioon.

Tulevases filmis oleks õigem jääda Venemaa sõjaväeluure endise nime juurde — see on mõjuvam ja tõhusam, sest Suurbritannia valitsus on oma aegunud teatmikele toetudes just seda, juba 2010. a. kasutuselt kõrvaldatud vana brändi – GRU — laialdaselt reklaaminud.

Versiooni kohaselt otsustasid salasepitsejad omal algatusel ja mõttetu kurjuse ajendil mürgitada kogu planeedi – kasutades selleks prantsuse parfüümipudelitest pritsimise meetodit.

Tulevase filmi tootja saak lisaraha teenida pikkade läbirääkimiste teel erinevate parfüümitootjatega.

Tõsist kassatükki sellisest trillerist ilmselt ei saa

Paraku on juba otsustatud, et filmi ei vändata komöödiana, vaid tõsise põnevikuna, mis oleks võimalikult lähedal Briti valitsuse ametlikule versioonile, nii-öelda "tegelikkuses aset leidnud sündmuste ainetel".

Teiseks on raske ettegi kujutada, et kõikjale tungiv "julm Putini režiim", mille kirjeldus kuulus tulevase filmide loomuliku tausta juurde, võiks lubada mingitel vandenõulastel tekitada olulist poliitilist ja majanduslikku kahju kogu riigile ja Venemaa presidendile isiklikult. Vaataja ei usu seda, vajame teist versiooni. 

Erilist tähelepanu tuleks pöörata üksikasjadele ja detailidele

Tulevases stsenaariumis ei peaks kurjategijad mingil juhul olema nende kahe mehe sarnased, keda Briti uurijad maailmale näitasid. Väga sageli ei pööra spioontrillerite loojad tähelepanu detailidele ja nüanssidele, mis viitavad kohe amatöörile või võltsingule.

Näiteks välismaal toimuvate operatsioonide ettevalmistamisel kontrollivad nii "endine" GRU kui ka kõik teised tõsised luureagentuurid hoolikalt viimsetki pisiasja tulevaste täideviijate dokumentides.

Isegi kõige väiksem viga ei saa märkamatuks jääda ja asjaolu, et väidetavate spioonide Petrovi ja Boširovi sama 65. seeria passide numbrid on praktiliselt identsed, lõppedes numbritega 294 ja 297, ei oleks lihtsalt saanud märkamata jääda.

Seepärast ei saa ka nende kahe Skripale tappa üritanud isiku, keda London "sõjaväeluurajateks" nimetas, passid mitte kuidagi GRU-st pärineda. Väidetavate sõjaväeluure superagentide dokumentidega on selge segadus. Mõistagi ei näe nad ise üldse eriväljaõppe saanud sõjaväelaste moodi välja.

Ühendkuningriigi võimud ei pruugi sellistele üksikasjadele tähelepanu pöörata, kuid stsenarist lihtsalt peab teadma, et GRU eriüksuses teenivat polkovnikut ei ole võimalik välismaale erimissioonile saata.

Teda tunnevad nägupidi paljud inimesed, kes pärast oma teenistuse lõppu mööda riiki laiali sõitsid ja mõned võib-olla hoopiski välismaale elama lahkusid. See tähendab, et teda võidakse hõlpsasti ära tunda ja kõige ebasoodsamas olukorras identifitseerida. Nii et tulevikus tuleks stsenaariumides vältida rumalaid "polkovnikute paljastamise" nüansse.

Parfüümi reklaamiga saab teenida

Parfüümipudeli idee, mida "Novitšoki" transpordiks väidetavalt kasutati, ei sobi üldse. Stsenaariumis tuleks sellest täielikult loobuda (kuigi loomulikult on produtsent selle vastu — reklaami müümine võib tuua head raha). 

Eksperdina pean ütlema, et mürkaine, mida britid "Novitšokiks" ristisid, ei ole parfüüm, mida saab igasse pakendisse valada. Tegelikkuses seda ainet praktiliselt ei toodetud ja tema katsepartiid pakiti spetsiaalsetesse 1 ja 5 grammistesse kolbidesse, mis meenutasid jämedaid pastakaid.

Stsenaariumis võime eeldada, et mõned sellised kolvid olid "kurjamite" poolt kuidagi ära peidetud. Kuid mahuti sisu ümbervalamine lõhnaõlipudelisse, isegi kui viimane oleks selle tarbeks kohandatud, on midagi täiesti ebareaalset.

See oleks asjaosalise elule ja tervisele ohtlik ning ääretult riskantne ka operatsiooni õnnestumise seisukohalt — tolliametnikud lasevad niisuguseid pakendeid sageli avada. Seda enam oleksid nad seda teinud, nähes naiste parfüümi meesterahva pagasis.

Kui stsenaariumi autor tahab seda tõesti tõepärasena müüa, tuleks sellest episoodist loobuda.

Veelgi salapärasemalt kõlab avaldus, et mürkainega pudeli kasutamisel, niiöelda selle sihtotstarbel, ei pritsinud täideviija (ma arvan, et selleks oleks võinud olla mõni efektne blondiin või isegi kaks blondiini, et kurjamite arv Londoni ametliku versiooniga kattuks) pudelit tühjaks, vaid jättis osa gaasist alles.

Tänapäevane vaataja pole nii eluvõõras, et mitte mõelda sellele, kui palju gramm sellist ainet maksta võiks. Ja tal on õigus. See maksab väga palju ja seda lihtsalt ära visata, eriti sellises silmatorkavas pakendis ja otse tee ääres — väljaõppinud luuraja jaoks on see täiesti mõeldamatu tegevus.

Tulevases filmis, kui see tõesti peaks ilmavalgust nägema, peaksid kurjategijad (idee kahest blondiinist on minu arvates päris hea) viskama täiesti tühja ampulli kas jõkke või lõkkesse.

Seda loomulikult vaid juhul, kui stsenaariumi autor hakkab nõudma süžee lõpuni arendamist koos "Novitšoki" pudelikese ja selle sisu jälgedega ukse käepidemel, kurikaelte hotellitoas ja ohvri autos.

Vaenlaste kuvandi kallal tuleb veel tööd teha

Sellega on samuti tõsiseid probleeme.

Näiteks tuleks erilist tähelepanu pöörata Salisbury mõrvatööle saabunud luurajate käitumisele.

USA kehtestas kolmapäeval Venemaale järjekordsed sanktsioonid - seekord seoses närvimürgi kasutamisega Suurbritannias ehk nõndanimetatud Skripalide juhtumiga
© Sputnik / Алексей Филиппов

Milline vaataja usuks, et spetsialistid, kes väidetavad mürgitamise ülesannet täitma saabusid, mitte ainult lendasid otse Moskvast koos kohale, vaid kõndisid kahekaupa mööda linna, reisisid ühistranspordis ja ajasid kohvikulaua taga juttu.

Nad pidid ju teadma, et raudteejaamades, lennujaamas, piiri ületamisel ja veel paljudes muudes kohtades on videokaamerad.

Kordan, et tulevase filmi peategelased ei tohi vaatajaskonnas "maalt ja hobusega" saabunud lihtsameelsete muljet jätta, sest tegu ei ole komöödiaga, vaid tõsielusündmustel põhineva põnevikuga.

Eksperdina teen ettepaneku ka stsenaariumi mitte mainida kolmandat isikut, kelle britid väidetavalt tuvastasid.

Vaataja võib kahtluse alla seada ka kogenud luurajatest polkovnikute paari saatmise arveid klaarima eks-luurajast reeturiga, kel polnud enam mingit väärtust. Kuid kolme spetsialisti saatmisesse ei usu enam keegi, isegi kui tegu oleks kindralitega.

Kokkuvõtteks pean tulevasele stsenaristile veel kord teatama, et tema õlgadele langeb peaaegu võimatu missioon muuta brittide ametlikult levitatav naeruväärne versioon Salisbury mõrvakatsest arvestatavaks kassamagnetiks.

Autori arvamus ei pruugi ühtida toimetuse seiskohaga.

154
Tagid:
polkovnik, filmikunst, Novitšok, film, filmirežissöör, filmivõtted, stsenaarium, NKVD, GUGŠ, Scotland Yard, GRU, kindralstaap, KGB, FSB, Ruslan Boširov, Skripal, Julia Skripal, Sergei Skripal, Aleksandr Petrov, Porton Down, Salisbury, London, Inglismaa, Suurbritannia, Moskva, Venemaa
Teema:
"Inglanna õiendab häda" (136)
Samal teemal
Avalikustati Skripalide mürgitamises kahtlustatavad venelased
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega