Prantsuse armees teenivad ka naised

Prantsuse revolutsioon vajab oma relvajõude

53
(Uuendatud 13:07 12.09.2018)
Villem Rooda
Prantsusmaa peab vähendama oma kaitsetööstuse sõltuvust USA allhankijaist, kes leiavad, et neil on õigus Pariisi relvaeksporti igal ajal blokeerida.

Villem Rooda, endine sõjaväeluure kõrgemast ohvitserist analüütik

Täpsustades president Emmanuel Macroni "deklaratsiooni" USA-st sõltumatuks muutumise ja riikidevaheliste suhete süsteemi revideerimise kohta teatas sellest riigi kaitseminister Florence Parley

NATO
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Sõjaväeluure kõrgemast ohvitserist luureanalüütik Villem Rooda sõnul valis Prantsuse riigipea tegutsemiseks õige hetke.

Pariis on siiamaani nördinud hiljuti Egiptusega sõlmitud tiibrakettide SCALP suurt kasumit tõotanud müügitehingu nurjumisest, sest osade komponentide tarnijaks on Ameerika ettevõte.

Rakett ise on valmistatud Prantsusmaal, kuid üht selle olulist elementi valmistatakse USA-s, mis võimaldas ameeriklastel Kairoga sõlmitud kaubanduslepingu blokeerida.

Kibe kogemus Washingtoni mahhinatsioonide tõttu kaotatud kasumiga koos suhete üldise halvenemisega Pariisi ja Donald Trumpi Washingtoni vahel viis prantslased otsuseni koostööst USA kaitsetööstuse ettevõtetega täielikult loobuda.

On ebatõenäoline, et see suures mahus võimalikuks osutub, kuid Venemaa kogemused pealesunnitud "impordiasendamises" võivad prantslastele vägagi kasulikeks osutuda.

Kaitseminister Florence Parley sõnavõttu vaadatakse Euroopas õigustatud ja loomuliku jätkuna President Macroni algatatud üleminekule "USA-st ja NATO-st" sõltumatult toimiva Euroliidu muutumisele globaalpoliitika subjektiks.

Müncheni julgeolekukonverentsi eesistuja Wolfgang Ischinger: "Elame ajastu murrangul" >>

See tähendab osapoolt koos oma relvajõududega. Kas Prantsusmaa president heitis USA-le ja NATO-le väljakutse kogu Euroopa nimel, teatades, et maailmajao julgeoleku ja kaitse küsimustes ei saa enam ainult ameeriklastele toetuda?

Kas juhtivate Lääne-Euroopa poliitikute sõnavõtte võib pidada EL, NATO ja Washingtoni vaheliste tihedate liitlassuhete purunemise alguseks?

Mitte mingil juhul! Vähemalt mitte lähitulevikus. Küll aga läheb Euroopa järgmise kümnendi jooksul kahtlemata oma teed ning loob endale võitlusvõimelise armee, millele lisandub kõik, mis raha ja jõuga kaasneb. 

Emmanuel Macron on veel noor, täis energiat ja entusiasmi. Võib-olla suudab ta peatsele vältimatule välissurvele vastu pidada ja saab oma algatuse lõpptulemusi isiklikult näha.

Kui Ameerika Ühendriikide ja Euroopa teed lahknevad

EL liikmesmaade suhted, hoolimata erinevatest seisukohtadest USA ja NATO küsimustes, on jõudnud tasemele, mis ei võimalda järskude suunamuutuste tegemist.

Samas on ilmne, et USA kui sõjaline liitlane on end Euroliidu jaoks ammendanud ja tegeleb nüüdseks poliitikaga, mis on Euroopale hoopiski julgeolekuriskide allikaks muutunud. Trumpi loosungis "Ameerika eelkõige" ei räägita midagi Euroopa ega isegi NATO huvidest.

Kuna uusi liikmesriikide (vaevalt, et hiljutist Montenegro liitumist võib ajalooliseks arengusammuks pidada), "vallutusi" ja sõdu ei ole oodata, ei näe Euroliit ka vajadust suurte ja kulukate liitlasvägede ülalpidamiskulude säilitamiseks.

Võitluseks terrorismi vastu ei sobi Põhja-Atlandi allianss üldse, lahkhelid USA ja Hiina vahel Eurooplasi ei huvita ning vaatamata propagandistide püüetele ei sobi Venemaa potentsiaalse vaenlase rolli.

"Vene ohu" kaart on algusest peale kahtlasena tundunud ja kelmuse järele lõhnanud – nüüdseks on väide end täiesti ammendanud ja "mantra" kasutamise võimalused tulevikus muutuvad üha küsitavamaks ning lausa ohtlikeks.

Mõneks ajaks aitas hirmutamine alliansi liitlastel Ameerika Ühendriikide juhtimise alla koguneda ning oma sõjaliste eelarvete kärpimine lõpetada. 

Tundub, et president Macron ei näe Prantsusmaale ega ka Euroopale tervikuna NATO raamides arenemisel tulevikuväljavaateid. On aeg hakata uut kaevu kaevama, ajamata vana koheselt täis isegi siis, kui ta segama peaks.

Washingtonile on juba teatatud, et Euroopa ei arvesta enam ameeriklaste, kui oma julgeoleku ainsa garandiga. Euroopa Liit hakkab looma oma kaitseprogramme, mis eeldavad päris tõsiseid väljaminekuid, eirates samal USA nõudeid NATO vajadusteks rohkem kulutada.

Lisaks hakkas Macron rääkima Venemaast mitte kui potentsiaalsest vaenlasest, vaid kui keerulisest, kuid paljutõotavast liitlasest ühise julgeoleku globaalsete eesmärkide saavutamisel.

Kõik teed viivad Euroopa Föderatsiooni

Macroni plaan tundub ahvatlevalt lihtsana, kuid seda on väga raske ellu viia. Suur ja võimas Euroopa Liit peaks muutuma monoliitsemaks ja kergemini juhitavaks.

Riikide ühendusel on nüüdseks piisavalt sõjalist ja majanduslikku jõudu, et end kaitstuna tunda ja välisjõududest sõltumatult areneda.

Seda enam, et just välised "liitlased" võivad Euroopa väljaspool oma maailmajagu puhkevasse globaalsesse konflikti tõmmata, või läbimõtlemata tegevuse tulemusena lausa Euroliidu territooriumil kokkupõrke provotseerida. 

NATO on USA-st liiga sõltuv ja "Ameerika eelkõige!" poliitika muudab ta Euroopa jaoks blokiks, mis ei vasta enam piirkonna huvidele.

Euroopa Liit hakkab paratamatult isiklikku julgeolekugarantiide süsteemi looma ning oma sõjalist võimekust arendama. Kuid ta ei saa ega tahagi oma kaitsepotentsiaali arendades uut võidurelvastumist või veelgi enam — sõjalist konflikti provotseerida.

Juhuks, kui selline kokkupõrge peaks neist sõltumatult puhkema, näiteks probleemide tõttu Aafrikas või Lähis-Idas, tahab Euroopa omada piisavaid relvajõude koos tahtega vastu hakata ja võidelda.

Macron: EL-i julgeolek ei tohi enam sõltuda USA-st >>

Kõiki neid ideid saab Macron seni esitada vaid väikeste osadena ja pooleldi varjatud kujul.

Kriitikuid on prantsuse presidendil enam kui küll, kuid idee esitamise hetke valis ta täpselt – sõnumi seeme langes viljakasse pinda, mis tagab ettepanekule ellujäämise ja "külmakindluse".

Pikemas perspektiivis ei ole Euroopal muud valikut ja Föderatsiooni ei suudeta tugevale vastuseisule vaatamata vältida ainuüksi seetõttu, et just selles suunas liiguvad vaikselt kõik Euroliidu suurimad liikmesmaad.

Tuleviku huvide ja eelistuste valguses on Venemaa Euroopa jaoks isegi atraktiivsem kui Euroopa Liit Venemaa jaoks. Seetõttu ei saa Brüssel jätkata oma Moskva-suhete arendamist USA huvidest lähtudes.

Paljud osapooltele vajalikud ühisprojektid segavad USA-l raha teenida ja mõjuvõimu suurendada.

Atlandiüleste liitlaste vaheline konflikt oli seetõttu vältimatu, demonstratsiooniks piisas vaid energiaressurssidega varustatuse küsimusest (Nord Stream 2).

Euroopa ei järginud USA ja Suurbritannia eeskuju ka uusimate Venemaa vastaste majandussanktsioonide kehtestamisel.

Maailmajao rahu ja julgeolek võivad olla jätkusuutlikud ja püsivad vaid siis, kui Venemaa ja Euroopa vahel valitseb teineteisemõistmine ning koostöö, mida pole mõistagi võimalik saavutada ilma kompromissideta. 

Võib-olla on saabunud aeg kokku leppida, kes on valmis milles järele andma.

Autori arvamus ei pruugi kajastada toimetuse seisukohta.

53
Tagid:
huvide konflikt, energiajulgeolek, Euroopa kiirreageerimisüksus, energia, konkurentsivõime, huvid, konkurents, Euroopa armee, sanktsioonid, terrorism, EL, NATO, Emmanuel Macron, Donald Trump, Euroopa Liit, Washington, Brüssel, Euroopa, EL, USA
Samal teemal
Saksa välisminister võrdles Euroliitu ja USA-d küüliku ja boamaoga
Eemale USA-st – EL "salakaval" plaan
Macron: EL-i julgeolek ei tohi enam sõltuda USA-st