Venemaa president Vladimir Putin

Kas Putin unistab Euroopa Liidu lammutamisest?

91
(Uuendatud 18:46 08.09.2018)
Kommenteerides Ameerika kolumnisti James Kirchicki raamatut, kus too põhjendab, miks ja kuidas Putin tahab lagundada Euroopa Liitu ja kogu läänemaailma, väljendab autor oma mittenõustumist Kirchikiga. Muuhulgas püstitatakse küsimus: milleks peaks Putin tahtma EL lagunemist, kui see on kahjulik Venemaale?

D. Marjanović, Advance portaal Inosmi vahendusel

Veidi üle aasta tagasi tegi Ameerika reporter ja kolumnist James Kirchick, raamatu "Euroopa lõpp: diktaatorid, demagoogid ja saabuv pime ajastu" ("The End of Europe: Dictators, Demagogues, and the Coming Dark Age") autor ära suure töö ja avaldas väljaandes "Politico" ulatusliku materjali põhjendamaks, miks ja kuidas Venemaa president Vladimir Putin tahab Euroopa Liitu ja kogu läänemaailma lammutada.

Tema artikkel on pikk loetule punktidest, milles autori püüdis põhjendada teooriat, et iga poliitilise jõu taga, mis ei toeta konkreetset liberaalset demokraatiat, seisab kõikvõimsa niiditõmbajana loomulikult Venemaa president. Kirchik väidab, et Kreml on valmis tegema koostööd ükskõik millise poliitilise fraktsiooniga, mis sobitub tema mastaapsesse "revisionistlike eesmärkide" projekti.

Millised on Venemaa poliitika lõppeesmärgid? Murda Lääs, alustades Euroopa Liidu lammutamisest. Milleks? Et laiendada Venemaa mõju riikidele, kus vene, täpsemalt Nõukogude Liidu, mõju oli väga tugev või valdav. Ideoloogia mõttes on tegemist ristisõjaga liberaalse demokraatia vastu, mille peaks USA reporteri sõnul tõenäoliselt asendama mitte-liberaalne demokraatia. Juba selles etapis satuvad mõned asjad vastuollu.

Kui Venemaa eesmärk on võidelda liberaalse demokraatiaga, siis oleks venelased pidanud arendama sõbralikke suhteid ainult selle idee vastastega, kas pole? See oleks mõistlik. Kuid kui vaadata Venemaa poliitikat, jääb hoopis vastupidine mulje. Venemaa ei vali kontakte, kohtumisi ega partnereid, vaid teatab endast ise, kus selleks vähegi võimalust on ja tänapäeval on tal neid võimalusi üsna vähe.

Kui näiteks Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes ei ole liberaalse demokraatia vastane, tahab veidigi toetada Venemaa äriprojekte, näiteks projekti Nord Stream — 2, siis leitakse tema jaoks väga kiiresti aega kohtumiseks Moskvas, Sotšis või kus iganes. Putin sõidab kohe Berliini aastaid sellel ametikohal oleva kantsleriga konkreetsetel teemadel rääkima, selle asemel, et minna "Alternatiiv Saksamaale" peakorterisse või veel kuhugi mujale. Muide, mis puutub Saksamaa parempoolset parteid "Alternatiiv Saksamaale", mis üha populaarsemaks muutub, siis väidetakse, et ka selle "taga seisab Venemaa".

Sellised avaldused ei ole üllatavad. Mitte sellepärast, et nad oleksid õiged (see ei ole nii), vaid sellepärast, et tänapäeva Euroopas ei saa eksisteerida liikumist, parteid ega muud poliitilist ühendus, mis tegutseks vastuolus kehtestatud reeglitega ilma, et seda ei kuulutataks Venemaa projektiks. "Alternatiiv Saksamaale" ei ole selles osas erand. Saksa riiklik uudisteagentuur Deutsche Welle teatas selle aasta mais, et 2017. aastal külastasid "Alternatiiv Saksamaale" liikmed Venemaa raha eest Venemaad ja osalesid salapärasel heategevuslikul õhtusöögil.

Illustreeriv foto
© Sputnik / Алексей Витвицкий

"Alternatiiv Saksamaale" endine liider Frauke Petry, tema abikaasa Marcus Pretzel ja veel üks "Alternatiiv Saksamaale" esindaja Julian Flack toodi Venemaale eralennukiga. Norbert Rottgen Saksamaa Kristlike Demokraatide Liidust nõudis selgitusi, tuginedes sellele, et reis läks maksma umbes 25 tuhat eurot. Pretzell vastas, et reis oli mitteametlik. Kes selle kinni maksid, pole avalikustatud, kuid Saksamaa meedia väidab, et see lugu tõestab veenvalt, et liikumise "Alternatiiv Saksamaale" taga seisab Venemaa.

Kes ja mis eesmärgil need kolm inimest Venemaale kutsuti, pole teada, kuid selleks võis olla igaüks, kes nende vaateid toetab. Isegi kui reisile kulus tõesti 25 tuhat eurot (mis pole kindel), siis vaevalt see raha olukorda Saksamaal muuta võib. Igal juhul räägime me tühistest "stiimulitest", kui võrrelda neid näiteks nende miljonite ja miljonite dollaritega, mida Ameerika organisatsioonid ja mõttekojad kulutavad aastas mõttekaaslaste reisidele, peoõhtutele ja poliitilistele üritustele. Hoolimata sellest, reageeris Saksamaa Roheliste partei esindaja Omid Nouripour järjekordsele paljastusele nii: "Esimest korda on avalikustatud seos Venemaa ja "Alternatiiv Saksamaale" vahel, mida me kogu aeg kahtlustasime. See on fataalne ja šokeeriv. "Alternatiiv Saksamaale" on Putini tööriist Saksa parlamendis."

Kas Venemaal on "Alternatiiv Saksamaale" toetajaid? Kahtlemata, kuid ilmselt võib neid veelgi rohkem olla Prantsusmaal, Itaalias või Rootsis. Eriti absurdne on väita, et Venemaal õnnestus "luua" "Alternatiiv Saksamaale" vaatamata tõsiasjale, et Saksamaa on rohkem kui teised riigid täis pikitud Ameerika spioone, samuti, et nad on lihtsalt "ei märganud" nende kolme reisi Venemaale. Kui oleks olnud tõendeid Venemaa osaluse kohta, siis oleks neid juba kõikidest käistest välja valatud. Miks? Sest see oleks paratamatu.

Kui kõik see, et Venemaa tegelikult koordineerib kogu Lääne opositsiooni, oleks tõsi, oleks meil tegemist enneolematu operatsiooniga ja seda saladuses hoida poleks lihtsalt õnnestunud. Loogiliselt võttes oleks suhtlemine "Alternatiiviga Saksamaale" vägagi kahtlase väärtusega. Kuid mis on pistmist Nuripouril loogika ja mõistusega, kui ta on kindel, et kõige selle taga on ei keegi muu kui Vladimir Putin isiklikult?

Veel üks nimi, mida tihtipeale seoses Putiniga välja käiakse, on Ungari peaminister Victor Orbani oma. Orbanit peetakse (veel üheks) Putini paremaks käeks, kes otsib võimalust Euroopa lammutamiseks ja tahab läänemaailma põlvili suruda. Kas tõesti õnnestus Venemaa juhil oma mees Budapestis võimule viia? Tegelikult mitte. Kui ajalukku süveneda, siis on võimalik (ehk mõnevõrra dramaatiliselt) öelda, et pigem viis Orban Putin võimule, sest Putin sai riigi etteotsa alles 2000. aastal aga Orban oli Ungari peaminister juba 1998. aastal (kuni 2002. aastani ja seejärel jälle alates 2010. aastast kuni praeguseni).

Orban pole kindlasti "liberaalse demokraatia" pooldaja ja ta ei ole seda kunagi olnud. Paljud tsiteerivad tema 2014. aasta kõnet, milles ta muuhulgas ütles: "Ameerika pehme jõu mõju väheneb ja liberaalsed väärtused on täna korruptsioon, seks ja vägivald." Putin ei pannud talle neid sõnu suhu. Lihtsalt selline on tüüpiliste konservatiivide arvamus, keda on palju mitte ainult Ungaris ja Euroopas, vaid ka mujal maailmas.

Samas kõnes ennustas Orban päris täpselt tulevikku, öeldes, et varsti algavad globaalsed muutused, mis mõjutavad ka Ameerika Ühendriike. Kõigest kaks aastat hiljem võitis USA presidendivalimistel Donald Trump (veel üks selliste vaadete pooldaja). Niipea, kui ta esile kerkis, hakati kohe rääkima: "Kas tema taga on tõesti Putin?" Hiljem muutus see lugu pikaks ameerika seebiooperiks, mille seeriaid keegi enam kokku lugeda ei jõua. Kuid kui palju Trumpi vaenlased ka ei väidaks, et Venemaa aitas tal valimised võita (konkreetsed tõendid on ikka alles "teel"), ei ole nad ikka võimelised tunnistama, et Ameerikas on piisavalt palju inimesi, kes arvavad, nagu Trump, Orban… ja Putin. Tegelikkus võib olla ebamugav, eriti kui see on otseses vastuolus kellegi sügavalt isiklike vaadetega maailmale ja poliitikale. Ja kui selle vastuolu teadvustamine muutub paranoidseks reaalsuse eitamiseks, tekib probleem, suur probleem.

Mis puutub EL-Venemaa suhteid, siis hiljuti pälvis palju tähelepanu Prantsuse president Emmanuel Macron, kes ütles mitu korda, et Euroopa Liit ei saa enam sõltuda Ameerika toetusest julgeolekuvaldkonnas ning et EL peaks tugevdama "strateegilisi suhteid" selliste riikidega, nagu Venemaa ja Türgi. Seega soovib Macron tugevdada Euroopa iseseisvust, kuid tundub, et selle peale aitas tal tulla üksnes asjaolu, et Ameerika Ühendriikides on võimul ettearvamatu ja mitte liiga diplomaatiline Donald Trump.

Aga mis siis, kui võimule oleks tulnud Hillary Clinton? Kas Macron oleks ka siis sellisel arvamusel? Vaevalt. Tõeliselt huvitav Prantsusmaa presidendi uues seisukohas on just suhtumine Venemaasse. Hiljuti käis Macron Rootsis ja andis sealsele raadiole pika intervjuu, milles käsitles Rootsi eelseisvaid parlamendivalimisi (9. septembril), samuti suhteid Venemaaga. "Ma austan Vladimir Putinit ja olen üks neist, kes usuvad, et me peame looma uued lähenemisviisid julgeolekule koos Venemaaga. Me vajame diskussiooni Venemaaga, kuid Putini unistus on EL lammutamine," ütles Macron.

Macronil on huvitav seisukoht: ta pakub midagi väga olulist (uue Euroopa julgeoleku- ja kaitsesüsteemi loomist Euroopas) ja tahab seda saavutada koos Venemaaga, mis tema arvates tahab seda ühtset Euroopat lammutada. Kas tema kavatsus pole ohtlik? Igatahes on see omapärane ja huvitav arvamus, kuigi ilmselt mõnevõrra mõttetu. Või mõistes, et ettepanek luua midagi, seda enam uut "süsteemi" üheskoos Venemaaga pole populaarne, mainis Macron Putini unistust selleks, et kaitsta end poliitiliselt vastuvõetaval viisil oodatava kriitika eest edaspidi?

Millest Putini tegelikult unistab, on raske öelda, kuigi Macron väidab, et ta teab tema unistusi. Meie, kõik ülejäänud, saame lähtuda vaid sellest, mida Putin avalikult ütleb. Viimased avaldused Venemaa ja Euroopa suhete kohta tegi ta hiljutise Austria visiidi ajal. Intervjuus Austria telekanalile ORF ütles Vladimir Putin: "Meil pole kavas midagi ega kedagi Euroopa Liidus lõhestada. Vastupidi, me oleme huvitatud, et EL oleks ühtne ja jõukas, sest Euroopa Liit on meie suurim kaubandus- ja majanduspartner. Miks me peaksime Euroopa Liitu kõigutama, et kanda lisakahju või jääda ilma võimalikust tulust koostööst Euroopa Liiduga? Vastupidi, koostööd Euroopa Liiduga on vaja tõhustada. Me püüame teha koostööd nendega, kes avalikult teatavad oma soovist ja valmisolekust meiega koostööd teha. Ainult siit tasub otsida põhjusi kontaktideks meie ja Euroopa poliitiliste parteide ja liikumiste tasandil." See on see, mida Putin avalikult räägib ja ilmselt tema salajased "unistused" ei erinegi väga tema sõnadest.

Venemaa president rõhutab Euroopaga koostöö tugevdamisest rääkides teadlikult, et Euroopa peaks omandama USAst sõltumatu positsiooni. Just see praegu teatud mõttes toimubki. Milleks siis peaks Putin üritama Euroopa Liitu lammutada? Kas see ei kahjustaks Venemaad, mis on viimastel aastatel rakendanud märkimisväärse osa oma välispoliitikast enda jaoks soodsama poliitilise kliima ootamisele? Ja et Venemaa eelistab neid, kes, nagu Putin ütleb, on valmis temaga koostööd tegema, on üsna mõistlik ja õigustatud.

Kas keegi liberaalse demokraatia eestkõnelejatest võik pehmendada retoorikat ja asuda koostööle Venemaaga mõlema poole hüvanguks? Selline mõte ringleb juba paljude peades, mida kinnitavad nii Macron kui ka Merkel, ja Euroopale on see hea. Mis Euroopast lõpuks saab, on lahtine. Poliitiline taust muutub pidevalt, kusagil see paraneb, kusagil halveneb, kuid pingete eskaleerumine, nagu Chemnitzis, võib kahtlemata mõjutada kogu kontinenti. Kuid mis ka ei juhtuks, toimub see eelkõige Euroopa ja eurooplaste süül, mitte Putini unistuste tõttu, millised need ka ei oleks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

91
Tagid:
Alternatiiv Saksamaale, Vladimir Putin, Angela Merkel, EL, USA, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega