Illustreeriv foto

Balti riigid, hüvitis ja Venemaa: kes kellele võlgu on?

211
(Uuendatud 14:13 17.10.2018)
Eesti ja Läti justiitsministrid Urmas Reinsalu ja Dzintars Rasnačs ütlesid, et riigid kavatsevad nõuda Venemaalt reparatsioone "Nõukogude okupatsiooni" eest. Moskva seostab Balti eliitide järjekordseid "ametlikke nõudmisi" EL eelarvepoliitika muutumisega, mis seisneb 2021. aastast liikmesriikide toetuste mahu dramaatilises vähendamises.

Gevorg Mirzajan, Finantsinstituudi politoloogiaosakonna dotsent agentuurile Sputnik

Balti riigid nõuavad Venemaalt hüvitist Nõukogude Liidu koosseisus oldud aja eest. Kreml tõesti ei mõista, millepärast nad maksma peaksid ja miks peaks maksma just Moskva?

Kes on süüdi?

Balti riikides hakati jälle rääkima, et Venemaa võlgneb neile miljardeid dollareid.

Eesti ja Läti justiitsministrid Urmas Reinsalu ja Dzintars Rasnačs ütlesid, et riigid kavatsevad nõuda Venemaalt reparatsioone "Nõukogude okupatsiooni" eest – just nii nimetavad Balti riikide eliidid nende riikide astumist Nõukogude Liitu 1940. aastal ja sellele järgnenud peaaegu poole sajandi pikkust seal viibimist. Ministrid andsid mõista, et mõlema Balti riigi valitsused kavatsevad koostada ühise dokumendi ja nõuda hüvitist (hinnanguliselt sadu miljardeid dollareid) ÜRO kaudu.

Millest on selline nõue tingitud? Põhjuseid on palju. Näiteks 6. oktoobri lähenemine. Sel päeval toimuvad Lätis parlamendivalimised (Eestis toimuvad need kevadel). Seesama härra Dzintars Rasnačs on Rahvusliku liidu "Kõik Läti eest!" – "Isamaale ja Vabadusele/LNNK" radikaalne esindaja ja sellepärast on Venemaa parlamendisaadik Konstantin Kossatšovil igati õigus, kui ta väidab, et see oli "karjääri tegevate Balti russofoobide mõttetu ja lootusetu manööver".

Venemaa suursaadik Eestis: spekuleerimise asemel tuleks dialoogile mõelda>>

Moskva seostab Balti eliitide järjekordseid "ametlikke nõudmisi" EL eelarvepoliitika muutumisega, mis seisneb 2021. aastast liikmesriikide toetuste mahu dramaatilises vähendamises. Baltimaade eelarvetele (mille tuludest kuni 11% moodustavad need toetused) on see vähendamine vägagi valuline. Seepärast on ilmselt tulnud aeg oma elanikele selgitada, et EL rahastamise edaspidised kärped ei ole sotsiaalmajanduslike reaalsuste halvenemise peamine põhjus. "Nõukogude kahju" teema tõstatamine on tulnud just õigel ajal," öeldakse Venemaa Läti saatkonna avalduses.

Mille eest tuleks maksta?

Samal ajal ei seosta ükski tõsiseltvõetav ekspert Baltimaade eliitide nõudeid veendumusega, et need kompensatsioonid või kasvõi osagi nendest õnnestub Venemaalt ka tegelikult kätte saada. Kreml ei taha maksta ega hakkagi maksma.

"Kindlasti ei ole me nõus termini "nõukogude okupatsioon" kasutamisega, seda esiteks. Teiseks, ei ole me nõus rääkima mingitest hüvitisest," teatas Venemaa presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov.

Ja see positsioon põhineb nii õigusel, kui tervel mõistusel.

Nõukogude võimu tekitatud kahju Leedule pole võimalik kokku arvutada>>

Ajalugu tunneb muidugi okupatsiooni eest hüvitise nn reparatsioonide maksmise näiteid. Lähiajaloost näiteks Saddami Iraagi hüvitise maksmine Kuveidi okupeerimise eest. Kõmulisematest näidetest võiks meenutada Saksamaa hüvitisi riikidele, mille territooriumil ta Teise maailmasõja ajal sõitis.

On ka näiteid hüvitistest massiivse inimõiguste rikkumise eest — sama Saksamaa kompensatsioonid juutidele ja koonduslaagrite ohvritele, Jaapani kompensatsioonid kodanike kannatuste eest Kagu-Aasias, kuid Baltimaade juhtum ei mahu siia alla kuidagi. Saksamaa, Jaapani ja Iraagi juhtumis toimus tegelik okupatsioon — nende territoorium vallutati sõjalise jõuga. Sellega kaasnesid suured materiaalsed ja inimkaotused, samuti suured õiguste rikkumised. Seal oli, mille eest maksta.

Balti riikide puhul midagi sellist ei olnud. Vägede sisseviimine toimus lepingu alusel ja tööstuse hävitamist ei saanudki toimuda, sest seda lihtsalt polnud – Balti riikide tööstus loodi alles nende Nõukogude Liidu koosseisus olemise ajal. Seepärast ongi Venemaa ehk valmis kaaluma hüvitise maksmist tööstusobjektide ja elamufondi eest, kuid seda juhul, kui kõik see läheb Venemaa Föderatsiooni omandisse.

Mis puutub elanikkonda, siis jah, osa elanikkonnast saadeti tõesti kohe pärast vabariikide ühinemist NSV Liiduga välja, kuid see puudutab vaid minimaalset osa, umbes 1% elanikkonnast. Sellised küüditamised toimusid kogu Nõukogude Liidu territooriumil ja seda tehti mitte rahvuse, vaid klassi- või kriminaalse kuuluvuse alusel, nii nagu ka pärast sõda läbiviidud puhastused (kasvõi operatsioon "Priboi").

Nõukogude kodanike õiguste ahistamist nende eesti, leedu või läti rahvusesse kuulumise pärast ei toimunud samuti — Läti, Leedu ja Eesti olid Nõukogude Liidu täieõiguslikud liiduvabariigid, mida valitses rahvuslik personal. Ja elanikkond nendes vabariikides kasvas pidevalt, erinevalt praegusest, kus sajad tuhanded lätlased, leedulased ja eestlased ei soovi mingil põhjusel taasiseseisvunud kodumaal elada. Võibolla sellepärast, et desovjetiseerimine viis massiliste inimõiguste rikkumise ja majandusliku languseni?

Aktivistid ja eliidid

Mis puutub tervet mõistust, siis aktivistid ja poliitikud võivad ükskõik kui palju vaielda positsioonilt "Nõukogude Liit oli okupant ja peab kõige eest vastama" või "Balti riikide eliidid olid kollaboratsionistid ja vastutasid kõige eest." Eksperdid ja politoloogid peaksid siiski hindama sündmusi lähtuvalt nende toimumise kontekstist ega projetseerima neile kaasaegset rahvusvahelist õiguse ja rahvusvahelist moraali.

XX sajandi esimesel poolel ei eksisteerinud mingit riigipiiride pühadust ega puutumatust — pärast Austria-Ungari, Saksamaa ja Vene Impeeriumide kokkuvarisemist joonistati Euroopas riigipiire ümber kogu aeg. Ka inimõigused ja suveräänsus ei olnud nii olulised nagu praegu. Kellelgi polnud austust väikeste riikide suhtes, eriti kui nad käitusid rahvusvahelisel areenil ebamõistlikult ja juhindusid foobiatest, mitte rahvuslikest huvidest. Seesama Poola, mis keeldus 1938. aastal Nõukogude vägesid läbi laskmast, oli üks Hitleri poolt Tšehhoslovakkia hõivamise ja sõja puhkemise süüdlane. Ja pole üllatav, et Poola oli selle konflikti üheks esimeseks ohvriks.

Okupatsioonide muuseum
© Sputnik / Вадим Анцупов

Baltlaste suur unistus — igaühele vähemalt kolm vene orjal>>

Jah, Nõukogude Liidu tegevus oli mõnikord kohatu, kuid — ja see on veel üks politoloogi ja aktivisti erinevus, — tuleb tunnistada, et saamamoodi käitusid ka teised riigid, sest selline oli selle aja loogika. Keegi pole rahul "Praha kevade" mahasurumisega.

Kuid USA tegutses oma mõjusfääris ju täpselt samamoodi. Täpsemalt öeldes oli ameeriklaste tegevus palju vähem õiguslikult põhjendatud, kui NSV Liidu tegevus (mis viis väed Tšehhoslovakkiasse ametliku Praha palvel). Rääkides ameeriklaste "tagahoovist" meenub kohe 1983. aasta sissetung Grenadasse, samuti paljud Ameerika vägede vähem avalikud sõjalised operatsioonid Ladina-Ameerikas. Mis puutub Euroopa riikidesse, siis seisis just USA 1960. aastate lõpul Kreekas oma ulatuslike inimõiguste rikkumiste poolest kuulsa "mustade kolonelide" režiimi võimuletuleku taga.

Just sellepärast ei ole Lääne partnerid valmis kasutama oma raskesuurtükiväge Balti riikide nõudmiste toetamiseks. Sellega avaksid nad järgmise (pärast Kosovot) Pandora laeka. Kolmandad riigid võivad hakata nõudma hüvitist mitte ainult lääneriikide kuritegude eest 20. sajandil, vaid ka palju varasemate tegude eest. Ühendkuningriik läheks pankrotti, kui ta peaks Hiinale maksma hüvitist oopiumisõdade eest, samuti Indiale genotsiidi eest.

Ühendkuningriik pole valmis pankrotti minema, järelikult peavad Balti eliidid kasutama Venemaale nõudmisi ainult kodumaiseks tarbimiseks. Tegelikult polegi eliidid eriti solvunud — nad saavad ise asjast aru.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

211
Tagid:
kompensatsioon, okupatsioon, Urmas Reinsalu, Nõukogude Liit, Eesti, Balti riigid, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega