NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov (vasakul) ja Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop

Molotov-Ribbentropi pakt kui "suurim arusaamatus"

246
(Uuendatud 19:58 22.08.2018)
Kõige targem oleks ometi kord tunnistada ilmset tõde: sõjaeelsel ajal ei olnud keegi "pehme ja karvane", arutleb autor.

Pjotr Romanov, RIA Novosti rahvusvaheline vaatleja agentuurile Sputnik

Lääne ja Venemaa üks lemmiktegevusi on teineteise näägutamine poliitilise moraali küsimuses. See vaidlus on minu arvates juba algusest peale mõttetu, sest poliitika ja moraal on väga erinevad ja üldjuhul raskesti kokkusobitatavad mõisted. Sellest hoolimata see väitlus jätkub, kusjuures üsna ägedalt ja erinevatel põhjustel.

Üks meelistegevusi on seejuures süüdistada vastast, et just tema aitas Hitleril Teist maailmasõja valla päästa. Lääs heidab Venemaale ette Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939. aastal, Moskva osatab omakorda läänt aasta varasema sündmuse — Chamberlaini, Daladieri, Hitleri ja Mussolini Münchenis allkirjastatud lepingu pärast. Mõned ajaloolased nimetavad seda dokumenti "sobinguks".

Kokkumäng kõikjal

Muidugi on nii 38. aasta "München", kui ka 39. aasta pakt ühtemoodi sobingud, mille allkirjastajad võitlesid vaid oma naha päästmise eest, ohverdades avalikult teiste riikide huvid. Pärast "Münchenit" algas Tšehhoslovakkia järkjärguline killustamine, mis lõppes Tšehhi Vabariigi liitmisega (Anschlussiga). Oma tüki — Tescheni Sileesia – sai selles ka Poola, kes hiljem langes ise Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks.

Videosild "Molotov-Ribbentropi pakt: müüdid ja faktid" >>

Mõlemad sobingud viisid pika sündmusteahelani, millest ühtki ei tahaks hea sõnaga meenutada. Ammugi pole mõtet rääkida Hitleri moraalist, kuid Teise maailmasõja eelõhtul oskasid tulevase Hitleri-vastase koalitsiooni liitlased kaotada nii oma näo, kui ka need eelised, mida nad arvasid saavutanud olevat, nagu edasised sündmused näitasid.

Hästi tuntud on Churchilli fraas "Müncheni" kohta: "Inglismaale pakuti valikut sõja ja au kaotamise vahel. Ta valis au kaotamise ja sai sõja." Tõepoolest, saanud kõigepealt küllaga häbi tunda, said inglased pärast veel ka sõja kaela. Umbes sama võib öelda Molotov-Ribbentropi pakti kohta, kuigi selle dokumendi kohta ütles Churchill veidi teisiti:

"On võimatu öelda, kelles tekitas see (pakt) suuremat vastikust — Hitleris või Stalinis. Mõlemad teadsid, et see saab olla ainult asjaoludest tingitud ajutine lahendus. Fakt, et selline kokkulepe üldse võimalik oli, näitab Briti ja Prantsuse välispoliitika ja diplomaatia läbikukkumise sügavust mitmete aastate jooksul. Nõukogude kasuks tuleb öelda, et Nõukogude Liidule oli eluliselt tähtis suruda Saksa vägede lähtepositsioonid nii palju läände kui vähegi võimalik, et venelased saaksid aega ja võimaluse koguda oma jõud kõikjalt meeletu impeeriumi aladelt… Kui nende poliitika oligi külmalt kaalutlev, oli see sel ajal ka väga realistlik."

Stalini kaine arvestuse ja realismi üle olen ma valmis vaidlema ka Winston Churchilli endaga, kuid antud juhul on hoopis tähtsam Briti peaministri tunnistus, et Molotov-Ribbentropi pakt oli Briti ja Prantsuse diplomaatia pikaajalise läbikukkumise tulemus. Ja pakti allkirjastamine oli "ajutine abinõu, mille tingisid tookordsed olud".

Mitte moraal, vaid kasu

Kõige targem oleks ometi kord tunnistada ilmset tõde: sõjaeelsel ajal ei olnud keegi "pehme ja karvane". Gigandid ei hoolinud väikestest nende jalgade all, väikesed aga tormasid heitunult Berliini, Londoni ja Moskva vahet, lubades alandlikult kõike, mida nad vähegi oma mittekadestamisväärses olukorras lubada said.

Tinn: Eesti ajaloost ei saa Nõukogude perioodi välja visata >>

London ja Prantsusmaa reetsid Tšehhoslovakkia, Poola hammustas selle küljest tüki, mida talle lubati. Saksamaa ja NSV Liit jagasid ja kujundasid ümber Balti riigid. 23. augustil allakirjutatud Molotovi-Ribbentropi pakti kohaselt läks Leedu Saksamaa mõjusfääri aga juba kuu aja pärast, 28. septembril täpsustasid Moskva ja Berliin oma mõjusfääre ja Leedu (välja arvatud Klaipeda) sattus Nõukogude mõjualasse.

politoloog Aleksandr Apolinsky
© Фото : из личного архива Александра Аполинского

Tookordne poliitika on seesama hiljutisest ajastki tuttav Realpolitik, see tähendab poliitika, mis lähtub eranditult praktilisest otstarbekusest, mitte moraalsetest kaalutlustest. Veelgi enam, Hitler oskas tookord isegi ideoloogia tahaplaanile suruda. Vastasel juhul ei oleks mingit Hitleri-vastast koalitsiooni sündinudki. Seega, kui taltsutada kunjuktuurse politikaanluse poolt üles köetavaid emotsioone, tuleks moraal lõpuks rahule jätta. Sellega on kõik klaar. Sõja eel oli kõikidele lääne- ja idapoolsetele võtmemängijatele iseloomulik kõrgeima taseme moraalitus.

Kui õhus on tunda äikest, on see tavaline nähtus poliitikas. Ajaloos on selliseid näiteid küllaga. Nagu juba Diderot õigesti märkis: "Suurim väärarusaam on arutleda moraalist, kui tegemist on ajalooliste faktidega." Nii on ka sõjaeelsest ajaloost Molotov-Ribbentropi pakti kunstlik eraldamine ja selle moraalne hukkamõist parimal juhul "suurim arusaamatus", halvimal juhul aga silmakirjalikkus ja propaganda.

Kas München? Ei, Versailles

Oluline ei ole mitte see, vaid sõjaeelse olukorra aus analüüs. Ja arusaam sellest, millised huvid tollaseid huvigruppe tegutsema ajendasid. Neid ei tohiks segamini ajada näitlejatega, kuigi silmakirjalikkust oli poliitilisel näitelaval tol ajal rohkem kui küll. Erinevad teadlased leiavad Teise maailmasõja kajastamiseks erinevaid lähtepunkte.

Molotovi-Ribbentropi pakt >>

Mõne jaoks oli selliseks punktiks inglaste ja prantslaste kokkumäng sakslaste ja itaallastega Münchenis. Kellegi jaoks on selleks Hitleri ja Stalini kokkulepe. Teiste jaoks hetk, mil Hitler tuli Saksamaal võimule, see juhtus 1933. aastal. Mõni jälle usub, et Teine maailmasõda eostati selles samas vagunis, kus Esimese maailmasõja võitund riigid sundisid Saksamaad allkirjastama tema jaoks alandavad kapitulatsioonitingimused.

Minu arvates on võimalik leida argumente nende kõikide versioonide kasuks, kuigi viimane näib olevat kõige veenvam. Teise maailmasõja põhjustas eelkõige Versailles leping, selle rangeid tingimused ja võitjate soovimatus vähimalgi määral kaotajate huvidega arvestada. On selge, et sellises olukorras oli revanšistlike meeleolude kiire kasv Saksamaal vältimatu. Natsionaalsotsialismi pisiku ilmumiseks Saksamaal (tõsiste sotsiaalsete probleemide taustal) lõid Washington, London ja Pariis selles riigis soodsa toitepinnase.

Okupatsioonide muuseum Tallinnas
© Sputnik / Вадим Анцупов

Seepärast peaks imestama mitte niivõrd selle üle, et populist ja demagoog Hitler tuli võimule demokraatlikul teel, vaid ainult selle üle, et ta seda varem ei teinud. Isegi erinevatesse poliitilistesse leeridesse kuuludes hakkas enamik sakslasi unistama Versailles'i lepingu tühistamisest ja Berliini endise hiilguse taastamisest. Nende eesmärkide saavutamiseks oli Saksamaa (peamiselt sõjaväeline) eliit valmis sõlmima ajutise liidu ükskõik kellega. Kasvõi bolševistliku Moskvaga. Heidikuks pidas lääs tol ajal ka nõukogudemaad.

Mida üllatavat ongi siis selles, et sakslased ja venelased hakkasid üksteisele toetudes esile tõusma. Ja muide, kuulsad Nõukogude-Saksa Rapallo kokkulepped (1922) sõlmisid bolševikud mitte fašistide, vaid Weimari vabariigiga. Ja edasi, kuni Hitleri võimuletulekuni, valitsesid Saksamaad mitmesugused poliitilised jõud, mis ei tekitanud ülejäänud Euroopas vähimatki antipaatiat.

Kes selles süüdi on? Kõik on süüdi!

Kas nõukogud tegid hiljem koostööd Hitleri Saksamaaga? Tõepoolest, kuigi palju väiksemas ulatuses. Ent kes kõik Hitleriga koostööd ei teinud, õigustades end sellega, et see on lihtsalt äri. Fašistliku Saksamaa majanduslikule ja sõjalisele kasvule aitasid aktiivselt kaasa nii suured lääneriigid, kui ka väiksemad.

30-ndate aastate lõpul näiteks tõusid sakslased Eesti suurimaks väliskaubanduspartneriks ja Saksa ettevõtted kehtestasid oma kontrolli kohalikus põlevkivi-, tselluloosi- ja fosforiiditööstuses. Kas see tähendab, et eestlased aitasid Teise maailmasõja puhkemisele kaasa?

Võiks ka meelde tuletada, et tänu "Münchenile" sai Hitler oma kätte kogu Tšehhoslovakkia tööstuse, mis oli tol ajal arenenumaid Euroopas. Ainuüksi Saksa okupatsiooni algusest kuni sõja puhkemiseni Poolaga toodeti Škoda tehastes peaaegu samapalju sõjalist toodangut kui kogu Briti kaitsetööstus. Nii et võib-olla Chamberlain koos Daladieriga aitasid Hitleril Wehrmachti relvastada?

Seda, et paljudele leedulastele ei meeldinud kommunistidele, võib mõista, hoopis raskem on aru saada, miks paljud leedulased olid Saksa natsid. Järgmisel päeval pärast Nõukogude Liidule kallaletungimist tekkis näiteks niinimetatud "Leedu ajutine valitsus", mida juhtis kolonel Škirpa. See valitsus ei püsinud küll kaua, kuid on huvitav, et ta asus mingil põhjusel mitte Londonis, vaid Saksamaal. Kas see tähendab, et Leedu vastutab selle valitsuse tegevuse eest?

Waffen-SS kokkutulekud — Eesti "uhkus" ja häbi >>

Igal aastal 16. märtsil marsivad Riia tänavatel pidulikult Waffen-SS veteranid. Alles hiljuti sulges Facebook (kuid avas varsti uuesti — toim) grupi, kes tunnustas seda Hitleri poolel võidelnud Läti leegionit. Sellel lehel oli 3300 inimest, ja need olid vaid regulaarsed lugejad. Kas see tähendab, et Läti ei ole ikka veel fašismist jagu saanud?

On üks tuntud ütlus revolutsiooni kohta, mida omistatakse tavaliselt Charles Maurice de Talleyrandile: "Selles (revolutsioonis) on süüdi kõik või pole süüdi keegi, mis tegelikult on üks ja seesama."

Umbes sama võib öelda ka Teise maailmasõja kohta, mida valmistas rohkemal või vähemal määral pahatahtlikkusest, rumalusest, lühinägelikkusest või egoismist tingituna ette peaaegu kogu poliitiline Euroopa. See on ilmselge fakt, lugege vaid hoolikalt ja erapooletult uuesti läbi nende aegade kohta käivad arhiivimaterjalid.

Kui kaua on mõtet üksteist kividega loopida peaaegu 80 aasta taguste sündmuste pärast? See ei ole mõistlik tegevus, eriti kui arvestada, et vastasel on seljataga alati varuks vähemalt samasuur kivimunakas. Ma arvan, et juba ammu on aeg kive koguda ja kohaldada vanu õppetunde tänasele päevale.

Jumala eest, on aeg. Väljas on lämbe, nagu enne äikest. Ka poliitiline keskkond ei ole paranenud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

246
Tagid:
analüütika, poliitika, ajalugu, Molotov-Ribbentropi pakt, Teine maailmasõda, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa
Teema:
Molotovi-Ribbentropi pakt (17)