NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov (vasakul) ja Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop

Molotov-Ribbentropi pakt kui "suurim arusaamatus"

261
(Uuendatud 19:58 22.08.2018)
Kõige targem oleks ometi kord tunnistada ilmset tõde: sõjaeelsel ajal ei olnud keegi "pehme ja karvane", arutleb autor.

Pjotr Romanov, RIA Novosti rahvusvaheline vaatleja agentuurile Sputnik

Lääne ja Venemaa üks lemmiktegevusi on teineteise näägutamine poliitilise moraali küsimuses. See vaidlus on minu arvates juba algusest peale mõttetu, sest poliitika ja moraal on väga erinevad ja üldjuhul raskesti kokkusobitatavad mõisted. Sellest hoolimata see väitlus jätkub, kusjuures üsna ägedalt ja erinevatel põhjustel.

Üks meelistegevusi on seejuures süüdistada vastast, et just tema aitas Hitleril Teist maailmasõja valla päästa. Lääs heidab Venemaale ette Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939. aastal, Moskva osatab omakorda läänt aasta varasema sündmuse — Chamberlaini, Daladieri, Hitleri ja Mussolini Münchenis allkirjastatud lepingu pärast. Mõned ajaloolased nimetavad seda dokumenti "sobinguks".

Kokkumäng kõikjal

Muidugi on nii 38. aasta "München", kui ka 39. aasta pakt ühtemoodi sobingud, mille allkirjastajad võitlesid vaid oma naha päästmise eest, ohverdades avalikult teiste riikide huvid. Pärast "Münchenit" algas Tšehhoslovakkia järkjärguline killustamine, mis lõppes Tšehhi Vabariigi liitmisega (Anschlussiga). Oma tüki — Tescheni Sileesia – sai selles ka Poola, kes hiljem langes ise Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks.

Videosild "Molotov-Ribbentropi pakt: müüdid ja faktid" >>

Mõlemad sobingud viisid pika sündmusteahelani, millest ühtki ei tahaks hea sõnaga meenutada. Ammugi pole mõtet rääkida Hitleri moraalist, kuid Teise maailmasõja eelõhtul oskasid tulevase Hitleri-vastase koalitsiooni liitlased kaotada nii oma näo, kui ka need eelised, mida nad arvasid saavutanud olevat, nagu edasised sündmused näitasid.

Hästi tuntud on Churchilli fraas "Müncheni" kohta: "Inglismaale pakuti valikut sõja ja au kaotamise vahel. Ta valis au kaotamise ja sai sõja." Tõepoolest, saanud kõigepealt küllaga häbi tunda, said inglased pärast veel ka sõja kaela. Umbes sama võib öelda Molotov-Ribbentropi pakti kohta, kuigi selle dokumendi kohta ütles Churchill veidi teisiti:

"On võimatu öelda, kelles tekitas see (pakt) suuremat vastikust — Hitleris või Stalinis. Mõlemad teadsid, et see saab olla ainult asjaoludest tingitud ajutine lahendus. Fakt, et selline kokkulepe üldse võimalik oli, näitab Briti ja Prantsuse välispoliitika ja diplomaatia läbikukkumise sügavust mitmete aastate jooksul. Nõukogude kasuks tuleb öelda, et Nõukogude Liidule oli eluliselt tähtis suruda Saksa vägede lähtepositsioonid nii palju läände kui vähegi võimalik, et venelased saaksid aega ja võimaluse koguda oma jõud kõikjalt meeletu impeeriumi aladelt… Kui nende poliitika oligi külmalt kaalutlev, oli see sel ajal ka väga realistlik."

Stalini kaine arvestuse ja realismi üle olen ma valmis vaidlema ka Winston Churchilli endaga, kuid antud juhul on hoopis tähtsam Briti peaministri tunnistus, et Molotov-Ribbentropi pakt oli Briti ja Prantsuse diplomaatia pikaajalise läbikukkumise tulemus. Ja pakti allkirjastamine oli "ajutine abinõu, mille tingisid tookordsed olud".

Mitte moraal, vaid kasu

Kõige targem oleks ometi kord tunnistada ilmset tõde: sõjaeelsel ajal ei olnud keegi "pehme ja karvane". Gigandid ei hoolinud väikestest nende jalgade all, väikesed aga tormasid heitunult Berliini, Londoni ja Moskva vahet, lubades alandlikult kõike, mida nad vähegi oma mittekadestamisväärses olukorras lubada said.

Tinn: Eesti ajaloost ei saa Nõukogude perioodi välja visata >>

London ja Prantsusmaa reetsid Tšehhoslovakkia, Poola hammustas selle küljest tüki, mida talle lubati. Saksamaa ja NSV Liit jagasid ja kujundasid ümber Balti riigid. 23. augustil allakirjutatud Molotovi-Ribbentropi pakti kohaselt läks Leedu Saksamaa mõjusfääri aga juba kuu aja pärast, 28. septembril täpsustasid Moskva ja Berliin oma mõjusfääre ja Leedu (välja arvatud Klaipeda) sattus Nõukogude mõjualasse.

politoloog Aleksandr Apolinsky
© Фото : из личного архива Александра Аполинского

Tookordne poliitika on seesama hiljutisest ajastki tuttav Realpolitik, see tähendab poliitika, mis lähtub eranditult praktilisest otstarbekusest, mitte moraalsetest kaalutlustest. Veelgi enam, Hitler oskas tookord isegi ideoloogia tahaplaanile suruda. Vastasel juhul ei oleks mingit Hitleri-vastast koalitsiooni sündinudki. Seega, kui taltsutada kunjuktuurse politikaanluse poolt üles köetavaid emotsioone, tuleks moraal lõpuks rahule jätta. Sellega on kõik klaar. Sõja eel oli kõikidele lääne- ja idapoolsetele võtmemängijatele iseloomulik kõrgeima taseme moraalitus.

Kui õhus on tunda äikest, on see tavaline nähtus poliitikas. Ajaloos on selliseid näiteid küllaga. Nagu juba Diderot õigesti märkis: "Suurim väärarusaam on arutleda moraalist, kui tegemist on ajalooliste faktidega." Nii on ka sõjaeelsest ajaloost Molotov-Ribbentropi pakti kunstlik eraldamine ja selle moraalne hukkamõist parimal juhul "suurim arusaamatus", halvimal juhul aga silmakirjalikkus ja propaganda.

Kas München? Ei, Versailles

Oluline ei ole mitte see, vaid sõjaeelse olukorra aus analüüs. Ja arusaam sellest, millised huvid tollaseid huvigruppe tegutsema ajendasid. Neid ei tohiks segamini ajada näitlejatega, kuigi silmakirjalikkust oli poliitilisel näitelaval tol ajal rohkem kui küll. Erinevad teadlased leiavad Teise maailmasõja kajastamiseks erinevaid lähtepunkte.

Molotovi-Ribbentropi pakt >>

Mõne jaoks oli selliseks punktiks inglaste ja prantslaste kokkumäng sakslaste ja itaallastega Münchenis. Kellegi jaoks on selleks Hitleri ja Stalini kokkulepe. Teiste jaoks hetk, mil Hitler tuli Saksamaal võimule, see juhtus 1933. aastal. Mõni jälle usub, et Teine maailmasõda eostati selles samas vagunis, kus Esimese maailmasõja võitund riigid sundisid Saksamaad allkirjastama tema jaoks alandavad kapitulatsioonitingimused.

Minu arvates on võimalik leida argumente nende kõikide versioonide kasuks, kuigi viimane näib olevat kõige veenvam. Teise maailmasõja põhjustas eelkõige Versailles leping, selle rangeid tingimused ja võitjate soovimatus vähimalgi määral kaotajate huvidega arvestada. On selge, et sellises olukorras oli revanšistlike meeleolude kiire kasv Saksamaal vältimatu. Natsionaalsotsialismi pisiku ilmumiseks Saksamaal (tõsiste sotsiaalsete probleemide taustal) lõid Washington, London ja Pariis selles riigis soodsa toitepinnase.

Okupatsioonide muuseum Tallinnas
© Sputnik / Вадим Анцупов

Seepärast peaks imestama mitte niivõrd selle üle, et populist ja demagoog Hitler tuli võimule demokraatlikul teel, vaid ainult selle üle, et ta seda varem ei teinud. Isegi erinevatesse poliitilistesse leeridesse kuuludes hakkas enamik sakslasi unistama Versailles'i lepingu tühistamisest ja Berliini endise hiilguse taastamisest. Nende eesmärkide saavutamiseks oli Saksamaa (peamiselt sõjaväeline) eliit valmis sõlmima ajutise liidu ükskõik kellega. Kasvõi bolševistliku Moskvaga. Heidikuks pidas lääs tol ajal ka nõukogudemaad.

Mida üllatavat ongi siis selles, et sakslased ja venelased hakkasid üksteisele toetudes esile tõusma. Ja muide, kuulsad Nõukogude-Saksa Rapallo kokkulepped (1922) sõlmisid bolševikud mitte fašistide, vaid Weimari vabariigiga. Ja edasi, kuni Hitleri võimuletulekuni, valitsesid Saksamaad mitmesugused poliitilised jõud, mis ei tekitanud ülejäänud Euroopas vähimatki antipaatiat.

Kes selles süüdi on? Kõik on süüdi!

Kas nõukogud tegid hiljem koostööd Hitleri Saksamaaga? Tõepoolest, kuigi palju väiksemas ulatuses. Ent kes kõik Hitleriga koostööd ei teinud, õigustades end sellega, et see on lihtsalt äri. Fašistliku Saksamaa majanduslikule ja sõjalisele kasvule aitasid aktiivselt kaasa nii suured lääneriigid, kui ka väiksemad.

30-ndate aastate lõpul näiteks tõusid sakslased Eesti suurimaks väliskaubanduspartneriks ja Saksa ettevõtted kehtestasid oma kontrolli kohalikus põlevkivi-, tselluloosi- ja fosforiiditööstuses. Kas see tähendab, et eestlased aitasid Teise maailmasõja puhkemisele kaasa?

Võiks ka meelde tuletada, et tänu "Münchenile" sai Hitler oma kätte kogu Tšehhoslovakkia tööstuse, mis oli tol ajal arenenumaid Euroopas. Ainuüksi Saksa okupatsiooni algusest kuni sõja puhkemiseni Poolaga toodeti Škoda tehastes peaaegu samapalju sõjalist toodangut kui kogu Briti kaitsetööstus. Nii et võib-olla Chamberlain koos Daladieriga aitasid Hitleril Wehrmachti relvastada?

Seda, et paljudele leedulastele ei meeldinud kommunistidele, võib mõista, hoopis raskem on aru saada, miks paljud leedulased olid Saksa natsid. Järgmisel päeval pärast Nõukogude Liidule kallaletungimist tekkis näiteks niinimetatud "Leedu ajutine valitsus", mida juhtis kolonel Škirpa. See valitsus ei püsinud küll kaua, kuid on huvitav, et ta asus mingil põhjusel mitte Londonis, vaid Saksamaal. Kas see tähendab, et Leedu vastutab selle valitsuse tegevuse eest?

Waffen-SS kokkutulekud — Eesti "uhkus" ja häbi >>

Igal aastal 16. märtsil marsivad Riia tänavatel pidulikult Waffen-SS veteranid. Alles hiljuti sulges Facebook (kuid avas varsti uuesti — toim) grupi, kes tunnustas seda Hitleri poolel võidelnud Läti leegionit. Sellel lehel oli 3300 inimest, ja need olid vaid regulaarsed lugejad. Kas see tähendab, et Läti ei ole ikka veel fašismist jagu saanud?

On üks tuntud ütlus revolutsiooni kohta, mida omistatakse tavaliselt Charles Maurice de Talleyrandile: "Selles (revolutsioonis) on süüdi kõik või pole süüdi keegi, mis tegelikult on üks ja seesama."

Umbes sama võib öelda ka Teise maailmasõja kohta, mida valmistas rohkemal või vähemal määral pahatahtlikkusest, rumalusest, lühinägelikkusest või egoismist tingituna ette peaaegu kogu poliitiline Euroopa. See on ilmselge fakt, lugege vaid hoolikalt ja erapooletult uuesti läbi nende aegade kohta käivad arhiivimaterjalid.

Kui kaua on mõtet üksteist kividega loopida peaaegu 80 aasta taguste sündmuste pärast? See ei ole mõistlik tegevus, eriti kui arvestada, et vastasel on seljataga alati varuks vähemalt samasuur kivimunakas. Ma arvan, et juba ammu on aeg kive koguda ja kohaldada vanu õppetunde tänasele päevale.

Jumala eest, on aeg. Väljas on lämbe, nagu enne äikest. Ka poliitiline keskkond ei ole paranenud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

261
Tagid:
analüütika, poliitika, ajalugu, Molotov-Ribbentropi pakt, Teine maailmasõda, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa
Teema:
Molotovi-Ribbentropi pakt (18)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega