Riia vanalinn

Läti mittekodanikud jäävad nendeks ka edaspidi - juba põhimõtte pärast

115
(Uuendatud 00:59 23.08.2018)
Lätis on kakssada kakskümmend kaheksa tuhat vene keelt kõnelevat elanikku, kellel pole selle riigi passi ja paljud ei kavatsegi seda muretseda.

TALLINN, 22. august — Sputnik. "Mittekodaniku" staatus solvab neid, läti keelt peavad nad väga raskeks, ametlikku "Nõukogude okupatsiooni" versiooni ei taha nad tunnistada. Vestluses agentuuriga RIA Novosti rääkisid pedagoog, avaliku elu tegelane ja muusik, miks nad on juba kolmkümmend aastat "mittekodanikud".

Riigi peale solvunud

"Isiklikult mina kuulun nn põhimõtteliste mittekodanike hulka," ütleb Riia hariduskeskuse "Eksperiment" juhataja Bronislav Zeltserman. 

1980-ndate lõpul alanud NSV Liidust lahkumise liikumist toetasid ka paljud venekeelse intelligentsi esindajad. Nad lootsid, et riigi sõltumatus annab ka neile meelsusvabaduse, loomingulise ja liikumisvabaduse.

"Läti Rahvarinde juhid lubasid, et meie, siin elavate erinevate rahvuste esindajad, saame meie ühises kodus vabaks ja võrdseks. Me hakkama üles ehitama demokraatlikku riiki, kõik saavad kodakondsuse ja vabalt kasutada oma emakeelt.

Me uskusime neid lubadusi," meenutas Zeltserman. Lisaks uskusid paljud venekeelsed lätlased tol ajal, et väikest riiki on kergem jõukaks muuta kui tohutut suurriiki. Seepärast hääletasidki mitte ainult lätlased, vaid ka osa vene keelt kõnelevast elanikkonnast Nõukogude Liidust lahkulöömise poolt.

Ja läkski õnneks — Läti sai iseseisvuse. Kuid endised Rahvarinde tegelased vahetasid võimule saades kiiresti plaati. Kolmandikust elanikkonnast said korraga "mittekodanikud" ja vene keelt hakati avalikust haldusest, ärisuhtlusest ja haridusest järjekindlalt välja tõrjuma. 

"Mulle keelduti kodakondsuse andmisest, sest ma olin sündinud väljaspool Lätit. Kuigi olin aastaid töötanud Läti haridussüsteemis ja rakendanud eesrindlikke pedagoogilisi programme, muutusin ma tegelikult teise sordi inimeseks," ütles Zeltserman nördinult.

Ja isegi siis, kui tekkis võimalus kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras, ei kasutanud ta seda.

Ta selgitab: "Eksamite sooritamine selle saamiseks, mida lubati anda niisama, oleks lugupidamatus iseenda suhtes." Ja nii ongi ta siiamaani "mittekodanik". Kusjuures Bronislavi abikaasa ja poeg said kodaniku passid.

Waffen-SS Läti leegioni veteranide kokkutulek
© Sputnik / Сергей Мелконов

Ei vasta nõuetele

"Mäletan, nagu oleks see toimunud eile — 1989. aastal toimus "Läti rahvaste foorum". Üks kõne tundus vastuoluline: aktivist Baranovski Kraslavast ütles, et natside valitsuse all oli elu Lätis parem kui kommunistide ajal.

Saalis puhkes aplaus, mina aga muutusin väga murelikuks," ütles poliitik ja avaliku elu tegelane Jevgeni Drobot. Ei möödunud kaht aastatki, kui mu halvad eelaimused tõeks osutusid: võeti vastu kodakondsusseadus.

Enne 1940. aastal alanud nõukogude aega Lätis elanutele ja nende järeltulijatele anti passid automaatselt. Drobot on sündinud 1946. aastal Leningradi oblastis, kuid juba 1947. aastal saadeti tema vanemad Lätti – taastama sõjas purustatud rahvamajandust.

Ta kasvas seal üles, omandas hariduse, töötas nüüd juba mitteeksisteerivas Daugavpilsi kunstkiudude tehases insenerina. Kuid see ei olnud argument, et teda Läti kodanikuks tunnistada.

Kes kaitseb vene koole Lätis

Isegi 1990ndate aastate teisel poolel, kui riigis olid nn naturalisatsiooniaknad, poleks Drobot nagunii kodakondsust saanud, sest ta ei lahkunud NLKP-st enne 15. jaanuari1991.

Euroopa viskas Baltikumi tiiki kivi: pritsmeid on palju, tolku aga vähe >>

Teine takistav asjaolu — Läti ajaloo eksamil tuleb rääkida "nõukogude okupatsioonist". Kaugeltki mitte igaüks ei ole valmis tunnistama end okupandiks ega nende järeltulijaks. Ka keeleeksam on väga keeruline, mitte iga vanamees ei saa sellega hakkama," märgib Drobot. Selle tulemusena ei vormista isegi tema lapsed kodakondsust — nad on isaga solidaarsed.

"Kui antakse kodakondsuse ilma mingite tingimusteta – võtan vastu"

Peaaegu kogu elu on Lätis elanud ka muusik Andrei Jahhimovitš. 1980-ndatel aastatel olid siin populaarsed tema ansamblid "Rong on läinud" ja "Tsement".

"NSV Liidus polnud rock-muusiku elu sugugi kerge, organid suhtusid meisse kui ebausaldusväärsetesse, sest me mängisime 'ideoloogiliselt vale' muusikat. Uskusin siiralt, et taastatud Läti Vabariik muutub vabaks riigiks, kõikide ühiseks koduks," meenutab Jahhimovitš. 

Läks aga teisiti — Leningradis sündinud muusik sattus nende hulka, kellele kodakondsust ei antud. "Üldiselt ei ole Lätis ja Eestis kasutusele võetud mittekodaniku staatusel teistes riikides analoogi. See vapustas mind. Küsisin lätlastest sõpradelt ja kolleegidelt — kuidas siis nii? Nad laiutasid hämmeldunult kasi ja ütlesid, et see on mingi jama, kõik saab korda," jätkab rokkar.

1990-ndatel ta ei naturaliseerunudki. Sel raskel ajal polnud tal mahti bürokraatliku paberimajandusega tegelda — ta mõtles sellele, kuidas ellu jääda ja oma peret toita.

"Lihtsalt polnud aega õpikute taha istuda ja eksamiteks valmistuda: rügasin erinevatel lavadel, rabelesin televisioonis. Kui rasked ajad mööda said, mõtlesin, kas on üldse mõtet kodakondsust võtta?

Jõudsin järeldusele, et ei ole," ütleb Jahhimovitš. Ja ta ei ole ainuke, kes nii mõtleb. Täna ei kiirusta paljud "kodakondsuseta isikud" naturalisatsiooniga. Mõned uhkusest, teised majanduslikel põhjustel, sest Venemaale — enamusel on seal sugulased, sõbrad, erinevad asjatoimetused – saavad nad nii minna ilma viisata.

Nüüd on "passitute" Läti elanike arv vähenenud pigem loomulikel põhjustel kui kodakondsuse saamise soovist — inimesed lihtsalt surevad. "Oleks teine asi, kui mulle praegu pakutaks selle riigi kodakondsust, kus ma olen elanud kogu elu ja mille heaks olen töötanud kõik need aastad — ilma igasuguste nõudmiste ja tingimusteta, ilma vajaduseta mingeid eksameid sooritada… siis loomulikult võtaksin," lõpetab Jahhimovitš.

115
Tagid:
Rahvarinne, perestroika, naturaliseerumine, Venemaa kodakondsus, keeleoskus, kodanikeriik, kodanikud, hall pass, kodakondsusseadus, kodakondsuseta, pass, kodakondsus, kodanik, iseseisvus, Andrei Jahhimovitš, Jevgeni Drobot, Bronislav Zeltserman, Läti NSV, NSVL, Läti, Riia, Venemaa
Samal teemal
Euroopa Parlamendis arutleti petitsioon Läti ja Eesti kodakondsuseta isikute õigustest
Kodakondsuse soovijatele muutub eesti keele õpe kättesaadavamaks
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega