Iseseisvuse väljak Kiievis

Ukrainat tabas "pealekaebuste revolutsioon"

77
(Uuendatud 16:05 17.08.2018)
Pealekaebused on osutunud multifunktsionaalseks, tõrgeteta relvaks massiliste probleemide lahendamisel. Kaebuste abil kõrvaldatakse konkurente võitluses ametikoha, akadeemilise kraadi, koha pärast rahastajate toitva küna ääres, šantažeeritakse, võetakse üle ärisid, õiendatakse arveid ja makstakse kätte.

Njura N. Berg, RIA Novosti

Ukraina telekanali "1+1" uudisteteenistuse ajakirjanikud kirjutasid juhtkonnale kollektiivse kirja, milles väljendasid protesti saatejuht Oksana Martšenko kavandatud osalemise vastu meelelahutussaates. Mitteükskõiksete töötajate signaalis juhitakse tähelepanu, et telesaates "Tantsud tähtedega" ei tohiks osaleda isik, kellel on tihedad sidemed Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putiniga (!).

Nagu öeldakse, ärge hirnuge midagi! Oksana Martšenko on Ukraina tuntud poliitiku Viktor Medvedtšuki abikaasa, kes ei varja oma mõistlikku suhtumist Venemaasse. Medvedtšuk esindab Ukrainat Minski kontaktrühmas, mis kahtlemata kinnitab temale Ukraina ametiasutuste ja õiguskaitseorganite ametlike etteheidete puudumist. Ja kui neid olekski — miks peaksid need takistama tema abikaasa tantsimist tähtedega?

Sellele vaatamata kirjutasid Ukraina ajakirjanikud oma võitlustuhinas väidetavate separatistidega kirgliku kirja, mis sarnaneb pigem pealekaebusega ja kogusid sellele kümneid allkirju. Nad ütlevad, et on justkui valvel, et telekanal seisaks kindlalt riigi sõltumatuse, patriotismi ja territoriaalse terviklikkuse positsioonidel. Seega loovad nad teatud metafüüsilise seose tantsude ja ohu vahel iseseisvusele. Ei järelemõtlemist, ei eneseirooniat ega piinlikkust seoses kollektiivse koputamisega, mis on, vabandage väljendit, loomingulise keskklassi ringkondades üldlevinud nähtus.

Teisest küljest — miks peakski piinlik olema? Pealekaebamine on Ukraina poliitilises ja avalikus elus juba ammu omaseks saanud, kuid pärast väärikuse revolutsiooni, mida see sõna iganes ka ei tähendaks, on nende arv veelgi kordades kasvanud. Kaebekirjade kirjutamine, instantsidele koputamine ja oponentide organitele ülesandmine on saanud natsiaktivistidele omamoodi rahvuslikuks ideeks ja poliitilistele ukrainlastele rahvuslikuks spordialaks.

Interneti võimalused

Erilise tõuke pealekaebamisteks on andnud võrguleht "Mirotvorets" ("Миротворец", e.k. "Rahusobitaja" – toim.), mille asutas 2014. aastal tol ajal Ukraina peamine oligarh Kolomoiski ja tema Privatpank siseministeeriumi otsesel juhtimisel, millest teatati avalikult võrgulehe päises.

Kodanikke kutsuti üles teatama isehakanud Donetski ja Luganski Rahvavabariigi "kollaborantidest", "varjatud terroristidest ja separatistidest" kasvõi anonüümse kaebusega. Üleskutse langes viljakale pinnasele — poliitiliselt aktiivsed ukrainlased ei petnud võrgulehe asutajate lootusi, koputamine jõudis nähtava universumi piirini.

"Rahusobitaja" lehel registreeriti sadu ja tuhandeid inimesi, Privatbank pressis selleks vajaliku raha välja oma klientidelt, blokeerides nende pangakaarte "ilma edasikaebamise õiguseta". Ilmselt nendest vahenditest lubaski pank maksta "$ 10 tuhat iga moskali (ametliku Moskva poliitika pooldaja – toim.) eest", millest teatati tohututel reklaambänneritel. Igaüks võib tänagi võrgulehele sisse lüüa kellegi isikuandmed ja sellele vastet leidmata lugeda peagi ilmuvat optimistlikku kinnitust, et administratsioon tegeleb asjaga. Täna põhjustab "Rahusobitaja" nimekirja kandmine vaimukuskrampe – à la olen sattunud heasse seltskonda. Tegelikult tapeti tuntud Ukraina kirjanik ja ajakirjanik Olesja Buzina vaid paar päeva pärast seda, kui väljaanne avaldas tema isikuandmed, sealhulgas koduse aadressi.

"Rahusobitajaga" asi muidugi ei piirdu. Täna on selliseid võrgulehti juba palju. Võrgulehel "Trolleibust" ("Троллейбаст") võivad kõik leida end ja oma postitusi Facebookis. Mugav, sest kaebamine sotsiaalvõrgustikes on eraldi teema, mille juurde me tuleme veel tagasi. Ukrainlaste käsutuses on ka võrguleht "Ukrdonos" ("Укрдонос", eesti keeles — "Ukraina kaebus") ja veelgi karmima nimega mobiilirakendus "Punisher" (eesti keeles – "Karistaja"). Sellised kübervidinad on loodud koputamiseks kõikide peale alates kommunaalteenistustest kuni naabriteni, kes vene popmuusikat kuulavad. "Neli miljonit kaebust kirjutanute" ideelised järeltulijad kaebavad väikeste ametnike, kohalike volikogude saadikute, lauljate ja õpetajate, arstide ja tööliste peale, keda kahtlustatakse separatismis ja kellele taotletakse seeläbi avalikku hukkamõistu. Aktivistid kaebavad teiste aktivistide peale, vabatahtlikud konkureerivate vabatahtlike peale, presidenti teenindavad palgatud kommentaatorid peaministrit teenindavate palgatud kommentaatorite peale ja nii edasi.

Sotsiaalvõrgustikud

Siin on poliitilised aktivistid oma tegevuse täiuslikkuseni välja arendanud ning peavad infosõda peamiselt Facebookis, samal ajal kui Venemaa sotsiaalvõrgustikud on noore Euroopa demokraatia territooriumil keelatud. Facebooki tõlgendajad seletavad, et kasutajate kontod blokeerib robot häiresõnade peale, kuid nende häiresõnade nimekirja pole keegi kunagi näinud. Teemasse süvenemine kasvõi ühe nanomeetri võrra toob välja sellise fenomeni nagu kuraatorite käskluse peale spetsiaalselt väljaõpetatud kaebajate kollektiivne kooskõlastatud koputamine. Teie postituse sisul ei ole tegelikult mingit tähendust. Oluline on ainult koputamise sagedus. Ja alles pärast seda blokeerib robot massiliste kaebuste alusel teie konto. Tänu sellele sissetöötatud kaebamiste süsteemile õnnestub "politrukkidel" kasutada diivanilt peetavas sõjas vaenlasega sotsiaalvõrgustikke täisvõimsusel. Sotsiaalvõrgustikke kasutatakse mitte ainult anonüümsete kaebajate toetamiseks FB-s, vaid ka avalikuks pealekaebamiseks ideoloogiliste vastaste peale. Seda meetodit kasutavad Ukraina aktivistid laialaselt.

Arvamusliidrid

SBU (Ukraina julgeolekuteenistus – toim.) kontrollib näiteks Ukraina lastekirjaniku Larysa Nitsoi signaali — Donbassist ümberasunute lapsed puhkavad laagris ukraina teismeliste patriootide kõrval ja avaldavad neile kahjulikku mõju. Nitsoi kutsus julgeolekujõude üles seda tõkestama. SBU teatas, et töötajad on lahinguvalmidusse viidud. Päevavalgele toodud "separatistide vastseid" võiks isegi kuidagi visuaalselt märgistada – ajaloost on selliseid näiteid võtta. Samas võtmes on kirjutanud kaebuse ka rahvasaadik Bereza, kes kutsub üles Ukraina kodakondsust automaatselt ära võtma Ukraina okupeeritud alade elanikelt, kes on "Venemaa trikoloori järele haaranud" "ilma uurimise ja kohtuta, ilma milletagi". Nendega peaksid Bereza sõnul tegelema Ukraina eriteenistused teadlike kodanike laialdasel toetusel. Ja nende taha, paraku, asi juba ei jää.

Poolas tähistatakse täna Volõõnia veresauna ohvrite mälestuspäeva
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Kunstilised ja teaduslikud kaebused

Ukraina kunsti- ja teaduseinimeste (ukraina keeles "мытцив и науковцив") seas on sellel nähtusel pikad traditsioonid. Ukraina esimene president Leonid Kravtšuk juhtis nõukogude ajal Ukraina Kommunistliku partei Keskkomitee sekretärina võitlust teisitimõtlejate ja rahvuslastega, kühveldades tonnide viisi kirjanike, teadlaste, õpetajate ja muude haridustegelaste signaale üksteise peale. Laiemat kõlapinda on saanud Nõukogude luuletajate Dratši, Pavlitško ja Javorivski kaebus nende kolleegide-teisitimõtlejate, teiste hulgas kuulsa Vassil Stusi peale, mis sisaldas sellist sõimu, et seltsimees Stalini ajal oleks ta maha lastud. "Nõukogude-vastasuse sohu uppunud niinimetatud kirjandustegelane tõstis käe Ukraina ja Venemaa rahvaste iidse sõpruse vastu," jne — tekst on internetis saadaval, igaüks võib sellega tutvuda. On iseloomulik, et kõik kolm allakirjutanut on nüüd juba sõltumatus Ukrainas asunud juhtima kõige suurema kaliibriga Tjagnõboki ja Farioni "Vabaduse" (Ukraina natsionalistliku partei Svoboda liidrid) jõulisi ja tegusaid natsionaliste. Ukraina teadlased kirjutasid kümneid kaebusi ajaloolaste Dmitri Tabatšniku ja Petro Tolotško peale, kes astusid välja Ukraina ajalooteaduse rahvusliku suundumuse radikaliseerumise vastu ja Venemaaga sõpruse toetajate kaitseks. Võib tuua kümneid näiteid kaebustest kunsti ja teaduse valdkonnas, kuid kõik nad on kirjutatud enam-vähem sama malli järgi.

Kodanikuühiskond

Rohujuuretasandil on signaalid, kaebamine ja muu koputamine saanud Maidani-järgse Ukraina lahutamatuks osaks. Kodanikud kirjutavad ja saadavad innukalt kaebusi naabrite, kolleegide, ülemuste, oma laste õpetajate peale ja nii edasi. Harvad ei ole laste kaebused vanemate peale, abikaasade kaebused üksteise peale ja õdede-vendade vastastikused kaebused — väärikuse revolutsioon on radikaalselt lõhestanud paljud perekonnad. Maidani toetanud ja koos temaga rahvuslikku ühiskondlikku diskursust alustanud pool kirjutab SBU-le avaldusi vastaspoole peale, keda nad kahtlustavad või keda nad on tabanud sümpaatiaavaldustelt Venemaale.

Pealekaebused on osutunud multifunktsionaalseks, tõrgeteta relvaks massiliste probleemide lahendamisel. Kaebuste abil kõrvaldatakse konkurente võitluses ametikoha, akadeemilise kraadi, koha pärast rahastajate toitva küna ääres, šantažeeritakse, võetakse üle ärisid, õiendatakse arveid ja makstakse kätte. Koputamisega võidakse end kaitsta süüdistuste eest ebalojaalsuses ja separatismimeeleoludes, kui selles süüdistajast endast kaugemale jõuda ja kaevata tema peale esimesena sinna, kuhu vaja. Nagu teada, kes esimesena voodist tõuseb, selle päralt on tuhvlid. Tähtis on ainult mobiilirakendus korrektselt vormistada ja mitte unustada klikkida kõikidel adressaatide kohustuslikel G-punktidel. Kõik see võimaldab Ukraina politseiriiki tsementida.

P.S.

Paralleelselt skandaaliga ajakirjanike soovimatusega näha oma kanalil Oksana Martšenko tantsu tähtedega, lahvandus skandaal ka tema abikaasaga, kes 80.-ndail aastatel oli kohtus sellesama Vassil Stusi advokaat, kelle kohta olid kirjutanud kaebuse eespool nimetatud tol ajal tulised nõukogude patrioodid, loomeinimesed Dratš, Pavlitško ja Javorivski. Seoses neil päevil linastunud filmiga "Stus" heidetakse Medvedtšukile ette oma "kliendi küündimatut õiguskaitset" ja "filmi autorite survestamist". Huvitav, et ükski patrioot ei tuleta loomeinimestele nüüd tookordset pealekaebust meelde. Sest pealekaebamine on normaalne.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

77
Tagid:
pealekaebamine, SBU, Facebook, telekanal, kirjanik, ajakirjanik, Ukraina
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega