Iseseisvuse väljak Kiievis

Ukrainat tabas "pealekaebuste revolutsioon"

71
(Uuendatud 16:05 17.08.2018)
Pealekaebused on osutunud multifunktsionaalseks, tõrgeteta relvaks massiliste probleemide lahendamisel. Kaebuste abil kõrvaldatakse konkurente võitluses ametikoha, akadeemilise kraadi, koha pärast rahastajate toitva küna ääres, šantažeeritakse, võetakse üle ärisid, õiendatakse arveid ja makstakse kätte.

Njura N. Berg, RIA Novosti

Ukraina telekanali "1+1" uudisteteenistuse ajakirjanikud kirjutasid juhtkonnale kollektiivse kirja, milles väljendasid protesti saatejuht Oksana Martšenko kavandatud osalemise vastu meelelahutussaates. Mitteükskõiksete töötajate signaalis juhitakse tähelepanu, et telesaates "Tantsud tähtedega" ei tohiks osaleda isik, kellel on tihedad sidemed Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putiniga (!).

Nagu öeldakse, ärge hirnuge midagi! Oksana Martšenko on Ukraina tuntud poliitiku Viktor Medvedtšuki abikaasa, kes ei varja oma mõistlikku suhtumist Venemaasse. Medvedtšuk esindab Ukrainat Minski kontaktrühmas, mis kahtlemata kinnitab temale Ukraina ametiasutuste ja õiguskaitseorganite ametlike etteheidete puudumist. Ja kui neid olekski — miks peaksid need takistama tema abikaasa tantsimist tähtedega?

Sellele vaatamata kirjutasid Ukraina ajakirjanikud oma võitlustuhinas väidetavate separatistidega kirgliku kirja, mis sarnaneb pigem pealekaebusega ja kogusid sellele kümneid allkirju. Nad ütlevad, et on justkui valvel, et telekanal seisaks kindlalt riigi sõltumatuse, patriotismi ja territoriaalse terviklikkuse positsioonidel. Seega loovad nad teatud metafüüsilise seose tantsude ja ohu vahel iseseisvusele. Ei järelemõtlemist, ei eneseirooniat ega piinlikkust seoses kollektiivse koputamisega, mis on, vabandage väljendit, loomingulise keskklassi ringkondades üldlevinud nähtus.

Teisest küljest — miks peakski piinlik olema? Pealekaebamine on Ukraina poliitilises ja avalikus elus juba ammu omaseks saanud, kuid pärast väärikuse revolutsiooni, mida see sõna iganes ka ei tähendaks, on nende arv veelgi kordades kasvanud. Kaebekirjade kirjutamine, instantsidele koputamine ja oponentide organitele ülesandmine on saanud natsiaktivistidele omamoodi rahvuslikuks ideeks ja poliitilistele ukrainlastele rahvuslikuks spordialaks.

Interneti võimalused

Erilise tõuke pealekaebamisteks on andnud võrguleht "Mirotvorets" ("Миротворец", e.k. "Rahusobitaja" – toim.), mille asutas 2014. aastal tol ajal Ukraina peamine oligarh Kolomoiski ja tema Privatpank siseministeeriumi otsesel juhtimisel, millest teatati avalikult võrgulehe päises.

Kodanikke kutsuti üles teatama isehakanud Donetski ja Luganski Rahvavabariigi "kollaborantidest", "varjatud terroristidest ja separatistidest" kasvõi anonüümse kaebusega. Üleskutse langes viljakale pinnasele — poliitiliselt aktiivsed ukrainlased ei petnud võrgulehe asutajate lootusi, koputamine jõudis nähtava universumi piirini.

"Rahusobitaja" lehel registreeriti sadu ja tuhandeid inimesi, Privatbank pressis selleks vajaliku raha välja oma klientidelt, blokeerides nende pangakaarte "ilma edasikaebamise õiguseta". Ilmselt nendest vahenditest lubaski pank maksta "$ 10 tuhat iga moskali (ametliku Moskva poliitika pooldaja – toim.) eest", millest teatati tohututel reklaambänneritel. Igaüks võib tänagi võrgulehele sisse lüüa kellegi isikuandmed ja sellele vastet leidmata lugeda peagi ilmuvat optimistlikku kinnitust, et administratsioon tegeleb asjaga. Täna põhjustab "Rahusobitaja" nimekirja kandmine vaimukuskrampe – à la olen sattunud heasse seltskonda. Tegelikult tapeti tuntud Ukraina kirjanik ja ajakirjanik Olesja Buzina vaid paar päeva pärast seda, kui väljaanne avaldas tema isikuandmed, sealhulgas koduse aadressi.

"Rahusobitajaga" asi muidugi ei piirdu. Täna on selliseid võrgulehti juba palju. Võrgulehel "Trolleibust" ("Троллейбаст") võivad kõik leida end ja oma postitusi Facebookis. Mugav, sest kaebamine sotsiaalvõrgustikes on eraldi teema, mille juurde me tuleme veel tagasi. Ukrainlaste käsutuses on ka võrguleht "Ukrdonos" ("Укрдонос", eesti keeles — "Ukraina kaebus") ja veelgi karmima nimega mobiilirakendus "Punisher" (eesti keeles – "Karistaja"). Sellised kübervidinad on loodud koputamiseks kõikide peale alates kommunaalteenistustest kuni naabriteni, kes vene popmuusikat kuulavad. "Neli miljonit kaebust kirjutanute" ideelised järeltulijad kaebavad väikeste ametnike, kohalike volikogude saadikute, lauljate ja õpetajate, arstide ja tööliste peale, keda kahtlustatakse separatismis ja kellele taotletakse seeläbi avalikku hukkamõistu. Aktivistid kaebavad teiste aktivistide peale, vabatahtlikud konkureerivate vabatahtlike peale, presidenti teenindavad palgatud kommentaatorid peaministrit teenindavate palgatud kommentaatorite peale ja nii edasi.

Sotsiaalvõrgustikud

Siin on poliitilised aktivistid oma tegevuse täiuslikkuseni välja arendanud ning peavad infosõda peamiselt Facebookis, samal ajal kui Venemaa sotsiaalvõrgustikud on noore Euroopa demokraatia territooriumil keelatud. Facebooki tõlgendajad seletavad, et kasutajate kontod blokeerib robot häiresõnade peale, kuid nende häiresõnade nimekirja pole keegi kunagi näinud. Teemasse süvenemine kasvõi ühe nanomeetri võrra toob välja sellise fenomeni nagu kuraatorite käskluse peale spetsiaalselt väljaõpetatud kaebajate kollektiivne kooskõlastatud koputamine. Teie postituse sisul ei ole tegelikult mingit tähendust. Oluline on ainult koputamise sagedus. Ja alles pärast seda blokeerib robot massiliste kaebuste alusel teie konto. Tänu sellele sissetöötatud kaebamiste süsteemile õnnestub "politrukkidel" kasutada diivanilt peetavas sõjas vaenlasega sotsiaalvõrgustikke täisvõimsusel. Sotsiaalvõrgustikke kasutatakse mitte ainult anonüümsete kaebajate toetamiseks FB-s, vaid ka avalikuks pealekaebamiseks ideoloogiliste vastaste peale. Seda meetodit kasutavad Ukraina aktivistid laialaselt.

Arvamusliidrid

SBU (Ukraina julgeolekuteenistus – toim.) kontrollib näiteks Ukraina lastekirjaniku Larysa Nitsoi signaali — Donbassist ümberasunute lapsed puhkavad laagris ukraina teismeliste patriootide kõrval ja avaldavad neile kahjulikku mõju. Nitsoi kutsus julgeolekujõude üles seda tõkestama. SBU teatas, et töötajad on lahinguvalmidusse viidud. Päevavalgele toodud "separatistide vastseid" võiks isegi kuidagi visuaalselt märgistada – ajaloost on selliseid näiteid võtta. Samas võtmes on kirjutanud kaebuse ka rahvasaadik Bereza, kes kutsub üles Ukraina kodakondsust automaatselt ära võtma Ukraina okupeeritud alade elanikelt, kes on "Venemaa trikoloori järele haaranud" "ilma uurimise ja kohtuta, ilma milletagi". Nendega peaksid Bereza sõnul tegelema Ukraina eriteenistused teadlike kodanike laialdasel toetusel. Ja nende taha, paraku, asi juba ei jää.

Poolas tähistatakse täna Volõõnia veresauna ohvrite mälestuspäeva
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Kunstilised ja teaduslikud kaebused

Ukraina kunsti- ja teaduseinimeste (ukraina keeles "мытцив и науковцив") seas on sellel nähtusel pikad traditsioonid. Ukraina esimene president Leonid Kravtšuk juhtis nõukogude ajal Ukraina Kommunistliku partei Keskkomitee sekretärina võitlust teisitimõtlejate ja rahvuslastega, kühveldades tonnide viisi kirjanike, teadlaste, õpetajate ja muude haridustegelaste signaale üksteise peale. Laiemat kõlapinda on saanud Nõukogude luuletajate Dratši, Pavlitško ja Javorivski kaebus nende kolleegide-teisitimõtlejate, teiste hulgas kuulsa Vassil Stusi peale, mis sisaldas sellist sõimu, et seltsimees Stalini ajal oleks ta maha lastud. "Nõukogude-vastasuse sohu uppunud niinimetatud kirjandustegelane tõstis käe Ukraina ja Venemaa rahvaste iidse sõpruse vastu," jne — tekst on internetis saadaval, igaüks võib sellega tutvuda. On iseloomulik, et kõik kolm allakirjutanut on nüüd juba sõltumatus Ukrainas asunud juhtima kõige suurema kaliibriga Tjagnõboki ja Farioni "Vabaduse" (Ukraina natsionalistliku partei Svoboda liidrid) jõulisi ja tegusaid natsionaliste. Ukraina teadlased kirjutasid kümneid kaebusi ajaloolaste Dmitri Tabatšniku ja Petro Tolotško peale, kes astusid välja Ukraina ajalooteaduse rahvusliku suundumuse radikaliseerumise vastu ja Venemaaga sõpruse toetajate kaitseks. Võib tuua kümneid näiteid kaebustest kunsti ja teaduse valdkonnas, kuid kõik nad on kirjutatud enam-vähem sama malli järgi.

Kodanikuühiskond

Rohujuuretasandil on signaalid, kaebamine ja muu koputamine saanud Maidani-järgse Ukraina lahutamatuks osaks. Kodanikud kirjutavad ja saadavad innukalt kaebusi naabrite, kolleegide, ülemuste, oma laste õpetajate peale ja nii edasi. Harvad ei ole laste kaebused vanemate peale, abikaasade kaebused üksteise peale ja õdede-vendade vastastikused kaebused — väärikuse revolutsioon on radikaalselt lõhestanud paljud perekonnad. Maidani toetanud ja koos temaga rahvuslikku ühiskondlikku diskursust alustanud pool kirjutab SBU-le avaldusi vastaspoole peale, keda nad kahtlustavad või keda nad on tabanud sümpaatiaavaldustelt Venemaale.

Pealekaebused on osutunud multifunktsionaalseks, tõrgeteta relvaks massiliste probleemide lahendamisel. Kaebuste abil kõrvaldatakse konkurente võitluses ametikoha, akadeemilise kraadi, koha pärast rahastajate toitva küna ääres, šantažeeritakse, võetakse üle ärisid, õiendatakse arveid ja makstakse kätte. Koputamisega võidakse end kaitsta süüdistuste eest ebalojaalsuses ja separatismimeeleoludes, kui selles süüdistajast endast kaugemale jõuda ja kaevata tema peale esimesena sinna, kuhu vaja. Nagu teada, kes esimesena voodist tõuseb, selle päralt on tuhvlid. Tähtis on ainult mobiilirakendus korrektselt vormistada ja mitte unustada klikkida kõikidel adressaatide kohustuslikel G-punktidel. Kõik see võimaldab Ukraina politseiriiki tsementida.

P.S.

Paralleelselt skandaaliga ajakirjanike soovimatusega näha oma kanalil Oksana Martšenko tantsu tähtedega, lahvandus skandaal ka tema abikaasaga, kes 80.-ndail aastatel oli kohtus sellesama Vassil Stusi advokaat, kelle kohta olid kirjutanud kaebuse eespool nimetatud tol ajal tulised nõukogude patrioodid, loomeinimesed Dratš, Pavlitško ja Javorivski. Seoses neil päevil linastunud filmiga "Stus" heidetakse Medvedtšukile ette oma "kliendi küündimatut õiguskaitset" ja "filmi autorite survestamist". Huvitav, et ükski patrioot ei tuleta loomeinimestele nüüd tookordset pealekaebust meelde. Sest pealekaebamine on normaalne.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

71
Tagid:
pealekaebamine, SBU, Facebook, telekanal, kirjanik, ajakirjanik, Ukraina