Hispaania hävitaja Eurofighter Typhoon

Kohe näha, et vanad sõbrad: miks NATO Eestit ründas

226
(Uuendatud 12:18 11.08.2018)
Irina Alksnis
Vahejuhtum Hispaania hävitajalt Eestis välja tulistatud AIM-120 AMRAAMi raketiga ei tekitanud Venemaal erilist huvi, kuid Balti riigis endas (ja naaberriikides) põhjustas see peaaegu eksistentsiaalse sotsiaalse ja poliitilise kriisi. Põhjused on ilmselged.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Balti riikide geopoliitiline funktsioon on olla paratamatult ees seisva Venemaa agressiooni ohver. Ja seda rolli täidavad nad suure kire ja innuga, selles tuleb kolme endist Nõukogude vabariiki igati tunnustada. Ettevalmistused Venemaa agressiooniks toimuvad seal sellise fantaasiaga, et Venemaalt vaadates paistab see juba ausalt öeldes karikatuursena ja on saanud korduvalt vastavate naljade objektiks. Loomulikult on selle maailmapildi lahutamatuks osaks saanud NATO kui ainuke Lätit, Leedut ja Eestit vene karu kaitsev abinõu. Hispaania piloodi lastud rakett andis sellele ideoloogilisele ja poliitilisele konstruktsioonile aga kahekordse hoobi.

FSB eksjuht kahtleb raketi kogemata väljatulistamises Eesti kohal>>

Esiteks, neile, kes seda tõsiselt võtavad, on ilmnenud väga ebameeldiv fakt — venelased tungivad Eestisse ja Balti riikidesse tervikuna juba aastaid, kuid ei jõua kuidagi kohale. Selle asemel on tegelikuks ohuks riigile aga saanud just nende NATO kaitsjad. Vaid õnneliku juhuse läbi ei saanud selles intsidendis keegi kannatada. Ometi oleks kõik võinud lõppeda kohutava tragöödiaga, kui rakett oleks tabanud näiteks reisilennukit. Teiseks, andis see vahejuhtum valusa hoobi Eesti ühiskonna pragmaatilisele osale. Hirmul Venemaa sõjalise agressiooni ees on märkimisväärne osa Eesti ühiskonna ja selle valitseva eliidi harjumuspärasest mantrast, mille taga ei ole tõelist usku. See on kasulik poliitiline mäng, mida mängivad ülemised kihid ja millele elavad kaasa alumised.

Eestit tabanud rakett kuulutas riigile maksimaalse selgusega lihtsa tõe: kõikidel suurtel poliitilistel mängudel on äärmiselt ebameeldivaid tahke. Näiteks kui te määratlete oma riigi rinderiigina, siis kunagi ta selleks ka muutub, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Balti riigid ei seostanud oma geopoliitilist rolli oma igapäevaeluga. Nende ettekujutuses eksisteerib kaks paralleelset, teineteisega mittelõikuvat maailma. Ühelt poolt vaiksed, rahulikud ja oma rahulikkuses isegi veidi igavad vabariigid tegelikult, ja teiselt poolt on need samad vabariigid suures poliitikas justkui ohvritalled Venemaa tulevikurünnakus, mis on vajalik, et tagada võimsalt ja suurepäraselt NATO-lt kaitset ja julgeolekut.

Nii oli see sinnamaani, kui vaikset suhkru- ja maasikavahust esimest maailma tabas "õhk-õhk" rakett teisest maailmast. Olukorda raskendab asjaolu, et Eesti ühiskonnal ei lähe püüdes välja selgitada, mis ja kuidas see juhtus, otsad kokku. Eesti ametlikku seisukohta iseloomustavad täpselt formuleeritud seisukohad ja ettevaatlikult väljendatud rahulolematus toimunuga. Eesti peaminister nimetas juhtumit "väga kahetsusväärseks". Põhjused on arusaadavad: vabariigi seisund ei luba rahulolematust NATO-ga valjult välja öelda. See-eest on madalama staatuse ja vähem ametlike isikute kommentaarides tunda ilmset närvilisust, et mitte öelda ehmatust.

Raketilöök Eesti pihta>>

Näiteks, erukindral Ants Laaneots küsib otsesõnu, kuidas selline asi üldse "juhuslikult" juhtuda sai, sest raketilasuks on piloodil vaja vajutada mitte üht nuppu, vaid nende kombinatsiooni. Teised vaatlejaid küsivad, millele see rakett õigupoolest sihitud oli, sest selle käivitamine eeldab sihtmärgi lukustamist. Samuti on võimatu ignoreerida Venemaa reaktsiooni teemal, mis oleks juhtunud, kui NATO rakett oleks tema territooriumile lennanud.

Erilist ärevust põhjustas eestlastes asjaolu, et ümberkaudsed inimesed kuulsid tugevat plahvatust (nii tugevat, et mõned arvasid isegi, et sõda on alanud), kuid see juhtus mitu tundi enne intsidendi toimumist. Pädevad asutused ignoreerivad seda lahknevust. On veel üksikasju, mis ametliku versiooniga ei haaku ja mis on ühiskonnas juba vandenõuteooriaid põhjustanud. Asi on läinud isegi kahtlustusteni, et Lääs kasutas Eestit Venemaa provotseerimiseks (viiepäevase sõja kümnenda aastapäeva taustal), kuid midagi läks valesti.

Eestlased, kui leiate USA tuumapommi, helistage numbril 112>>

See ootamatu ühiskondlik paranoia on väga tähelepanuväärne isegi juhul, kui see on täiesti alusetu ja kõik küsitavused saavad uurimise käigus oma seletused. Inimesed, kes ei hellita erilist sümpaatiat Venemaa suhtes, kuid säilitavad seejuures piisava reaalsustaju ja kaine mõistuse, näevad, et viimastel aastatel on Lääs oma vastasseisus Moskvaga hakanud kasutama vägagi alatuid võtteid. Kuid üks asi on vaadata läbi sõrmede, kuidas Ühendkuningriik endale Skripalide asjas häbi teeb, ja hoopis midagi muud mõte, et su oma mini-riik võib muutuda näiteks Donbassis toimunud Boeingi krahhi kordumise sündmuskohaks. Seda enam, et viimastel aastatel ei ole mõistlikel inimestel jäänud mingit kahtlust läänemaailma suurte tegijate valmisolekus käia välja Venemaa piiril paiknev vaikne vabariik, kui seda otstarbekaks peetakse.

Kaitsevägi: raketi otsingud jätkuvad>>

Saatuse irooniana on Lääs oma tegevusega saavutanud paljud sealsete inimeste veendumuse, et võitluses Venemaaga on ta võimeline juba ka kõige nurjatumateks tegudeks. Ja Eesti ühiskonna massiline kahtlus ametlikus versioonis ainult rõhutab, kui kaugele asjad juba läinud on.

Selle tulemusena võivad Balti riikide ametiisikud toimunus näha ka Venemaa salakavalaid plaane, nagu tegi näiteks Läti president, öeldes, et Moskva võib kasutada intsidenti enda huvides, kuid nad ei pääse põhiprobleemis — kolm Balti riiki sattusid esimest korda ja väga ootamatult silmitsi sõjaohu ohvriks langemisega. Ja nüüd peavad nad selle uue reaalsusega harjuma.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

226
Tagid:
raketilöök, NATO, Eurofighter Typhoon, hävitaja, Hispaania, Eesti
Teema:
Raketilöök Eesti pihta (21)