Illustreeriv foto

Eesti "sõjamängu" selged tulemused

88
(Uuendatud 15:48 08.08.2018)
Villem Rooda
Relvastuse ning oma- ja liitlasüksuste arvu suurendamine ei suurenda sugugi Eesti sõjalist kaitstust, vaid vastupidi, vähendab seda, leiab sõjaväeluure vanemohvitser-analüütik erus Villem Rooda, kes otsustas mängida "agressiooni tõrjumise" sõjamängu ametliku Tallinna reeglite järgi.

Villem Rooda, kõrgem ohvitser-analüütik erus

Paljud Eesti poliitikud ja avaliku elu tegelased ei väsi jagamast avalikkusele oma kõrgeid, kuid mitte eriti veenvaid hinnanguid Balti riikide praegusele sõjalise kaitstusele. Kaitstusele, mille Eesti on saavutanud tänu kõrgetele sõjalistele kulutustele ja NATO liitlaste sõjalisele abile. Võib-olla on avalikkus aga hoopis rohkem mures sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamiseks vajaliku rahastamise viiside ja allikate, kui kaitsekulutuste pärast, mis ulatuvad juba 2,4%-ni sisemajanduse koguproduktist. Tegelikud kaitsekulutused on sellest näitajast isegi suuremad, kuna osad riigikaitsekulud asuvad muudel riigieelarveridadel.

Viimastel aastatel on Eesti SKT märkimisväärselt kasvanud, kuid absoluutarvudes on see siiski suurte Euroopa riikidega võrreldes väike summa.

Kaitsekulutused on koormaks peaaegu kõikide maailma riikide eelarvetele, kuid neid peetakse vältimatuks ja reeglina vajalikuks eelkõige investeeringutena omaenda riiklikku tööstusesse ning teaduse ja tehnika arengusse. USA kulutab 46% oma hiiglaslikust kaitse-eelarvest enda kohaloleku ja mõju rahastamiseks väljaspool oma riiki. Suurbritannia kulutab lipu näitamiseks 16% kaitse-eelarvest, Prantsusmaa — 11%. Ülejäänud riigid, sealhulgas Hiina, kulutavad suurema osa oma kaitse- eelarvest kodumaal. Venemaa kaitse-eesarvest läheb mingi osa Süüriasse, kuid täpsemaid andmeid selle suuruse kohta ei õnnestunud leida.

Kaitseminister tutvustab Pariisis Eesti kaitsetööstust>>

Kui palju kaitset me kaitsekulutuste eest tegelikult saame? Eesti kaitseväe relvastus, väljaõppe, st. tõeline lahinguvõime ei ole kunagi olnud kõrgem kui ta on praegu. Nõukogude Liidu aegadest saadik ei ole riigi territooriumil olnud sellist sõjalist võimekust, sealhulgas soomustehnikat ega õhujõude. Kuid kas ma saame öelda, et nüüd lõpuks on Eestit kindlalt kaitstud? Küsida, kaitstud kelle eest, oleks sama mõttetu kui küsida, kas rünnakuohtu üldse on?

Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves
© Евгений Ашихмин

Vaatamata mistahes aluste puudumisele kahtlustada Venemaad agressiivsetes kavatsustes, on vastused nendele küsimustele kindlaks määratud, formuleeritud ja poliitilisel tasandil heaks kiidetud. Nendes kahtlemine sarnaneb Don Quijote võitlusele tuulikutega.

Mis siis ikka, ühineme selle mänguga ja hindame Eesti sõjalise kaitstuse taset justkui reaalse ohu eest, milleks on loomulikult Venemaa. Niisiis, seisneb selle kohaliku sõjamängu sisu selles, et rahumeelne, sõbralik ja ettevaatlik Eesti peab vastu seisma kurjale ja agressiivsele idanaabrile, kes on nii hulluks läinud, et ta on otsustanud alustada Kolmandat maailmasõda.

Vastaste jõududele kehtib ühendatud anumate seadus

On oluline märkida, et ka Venemaa on sellises olukorras, kus ta on sunnitud tagama enda kõrge kaitsevõime, et muude ülesannete kõrval kaitsta tõhusalt Peterburi. Kuni 2014. aastani ei näinud Moskva endale Eestist ega ülejäänud Balti riikide territooriumilt rünnakuohtu. Sellega on seletatav ka asjaolu, et selles piirkonnas olid paigutatud vaid üksikud kergerelvastusega lahinguüksused. Balti riikidele sihitatud lühi- ja keskmaarakette polnud üldse. Tuumalõhkepeadega väikese ja keskmise tegevuskaugusega raketid olid ainult laevadel.

Kolonel Riho Ühtegi: kui venelased Tallinnasse sisenevad, siis siin nad ka surevad>>

Hoolimata sellest oli hüpoteetilise rünnaku korral Eesti lühikese ajaga vallutamise tõenäosus üsna kõrge. Et tagada üksuste kiire ja edukas edasiliikumine poleks venelastel vaja olnud õhu- ega raketilööke, Eesti kaitsevõime oli selgelt liiga väike, et mingitki vastupanu osutada.

Kuid milline on olukord nüüd? Venemaa vägede reaalne võimekus on kasvanud umbes poolteist korda. Eesti kaitsevõime, arvestades liitlasvägede võimekust, on sama ajaga peaaegu kolmekordistunud, kuid see on toimunud peamiselt tänu siseriikliku võimekuse kasvule. Teisisõnu, hoolimata Venemaa vägede võimsuse suurenemisest, relvade kvaliteedi ja tõhususe kasvule kasvas Eesti kaitsevõime kiiremini. Ta on nüüd tugevam, tema sõjatehnika on parem, kuid edu saavutada, see tähendab riigi julgeolekut tagada, on tal nüüd raskem kui varem. Ja see on paradoks ainult esmapilgul.

Eesti kaitsetööstuse Taaveti suured ambitsioonid>>

Kui varem võis Vene armee liikuda Eesti territooriumil üsna kiiresti ka ilma suurtükiväe-, lennu- ja raketiväe toetuseta, siis nüüd tuleks "agressoril" seda kõike rakendada täie tõsidusega. NATO baasid, Eesti väeüksused, lennukite stardi-maandumisrajad tuleb hävitada enne, kui väed riigipiiri ületavad.

Arvestades tuumalõhkepea ja kindrali paranoia tegurit

Kuna Eestis paiknevad NATO raskerelvastusega allüksused, millel on tuumarelva kasutamise võimekusega suurtükid ja kaht tüüpi väikese tegevusraadiusega tuumalaengu kande võimekusega lühimaaraketid, tuleks Venemaa kindralitel kasutada oma tuumalaengutega väikese tegevusraadiusega rakette ja tuumalaengutega suurtükiväge, sest nad peavad arvestama sarnaste relvade rakendamise tõenäosusega Venemaa vastu. Vältimatu oleks ka lennuväe aktiivsem kasutamine.

Venemaa sõjaväelased
© Sputnik / Илья Питалев

Suure tõenäosusega piirdukski kogu "agressiivsus" esialgsete löökidega, eriti kui kasutatakse tuumarelvi. Invasioon kui selline võib üldse mitte toimuda, kõik sihtmärgid hävitatakse eemalt.

Tuleb välja, et ehitades ja arendades oma kaitsejõude, sundis Eesti potentsiaalset vaenlast käituma täpselt samamoodi. Ja selle asemel, et tagada suurem turvalisus, sattus riik hoopis suuremasse purukslöömise ohtu.

Jah, seda ohtu saab vältida, kui hävitada eemalt vaenlase juhtimissüsteemid. Kuid kui võrrelda potentsiaalse vastase territooriumi Eestis territooriumiga, on lihtne mõista, et ennetava rünnaku edu, arvestades kaasaegsete relvade mobiilsust, tundub väga ebatõenäoline. Lisaks on sellise löögi andmiseks vajalikud väikese ja keskmise tegevusulatusega tuumalõhkepeadega rakette, kuid nende starti vaenlane märkaks ja vastaks kohe omapoolse pikamaa tuumarakettide vastulöögiga.

Mängu lihtsad järeldused

Vastasseis tuumariigiga võtab riigilt kõik võimalused enda julgeolek tagada. Absoluutne julgeolek on tagatud vaid sõjalisest vastasseisust loobumisega. Relvastuse suurendamine ei ole turvalisuse, vaid ummiktee. Julgeolek on võimalik saavutada vaid suure vaevaga, sihikindlate ja visade läbirääkimiste ja vastastikku kasulike lahendustega. Me peame otsima ja rääkima, loobudes seejuures solvangutest ja teise poole mustamisest.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

88
Tagid:
SKT, relvastus, liitlased, kaitsevägi, NATO, Hiina, Eesti, USA