USA president Donald Trump

Täitmatu ultimaatum: Trump lammutab NATO-t

126
(Uuendatud 18:51 13.07.2018)
Irina Alksnis
Kui maailma hegemooniks oleva riigi juht esitab oma liitlastele valjult, kogu planeedi kuuldes absurdsed ja ilmselgelt võimatuid nõudmisi, tekib mõte tema ebaadekvaatsusest täiesti tahtmatult.

Irina Alksnis, RIA Novosti

Donald Trumpi praeguseks Euroopa-reisiks varus Lääs palderjani, ülejäänud maailm aga popkorni. Ja Ameerika president ei petnud ootusi, veelgi enam, isegi ületas neid. Arvestades, et rohkem kui pooleteiseaastase valitsemise jooksul on ta pälvinud tülinorija-väljapressija maine, nõuab pidev kompromissitu pressing ning oma peamistele liitlastele ja partneritele demonstratiivsete ebaviisakuste näkkupaiskamine erilist annet. Omaette probleemiks on vaatlejate ja ekspertide ühtse seisukoha puudumine Donald Trumpi käitumise põhjuste ja eesmärkide osas. Veelgi enam, antud hinnangud erinevad sageli diametraalselt.

Ühelt poolt arvatakse, et Ameerika president on lihtsalt enesekeskselt egotsentriline ja kõik tema tegevused on allutatud ebaratsionaalsetele impulssidele. Kusjuures selliseks seisukohaks on alust.

Kui maailma hegemooniks oleva riigi juht esitab oma liitlastele valjult, kogu planeedi kuuldes absurdsed ja ilmselgelt võimatuid nõudmisi, tekib mõte tema ebaadekvaatsusest täiesti tahtmatult.

Teiselt poolt, ekstsentrilisus ja kalduvus välistele efektidele on Donald Trumpi alati iseloomustanud, kuid see ei ole tal sugugi takistanud olemast väga edukas ärimees ja toime tulla väga raskete kriisidega, millega on tal tulnud korduvalt silmitsi seista.

Lisaks kaasneb tema näiliselt hullumeelse poliitikaga presidendina Ameerika majanduse märkimisväärne kasv, mida on sunnitud tunnistama isegi tema kõige karmimad kriitikud. Muidugi on tehtud ka arvukaid hoiatusi, et see pole midagi enamat, kui ajutine mõju, mis pöördub veelgi järsumaks languseks (ja süüdi saab selles olema loomulikult Trump), kuid asja olemust see ei muuda.

Saksamaa kantsler Angela Merkel
© AFP 2018 / Ben STANSALL

Tundub mõttetu hinnata Ameerika presidendi üksikuid samme tema üldisest poliitikast eraldi. Näiteks Trumpi väga karmid avaldused NATO tippkohtumisel Venemaa ja Euroopa energiakoostöö ning Nord Stream teise ​​haru ehitamise kohta tekitasid kohe palju alarmeerivaid prognoose, mis ennustasid uue gaasijuhtme ehituse blokeerimise USA poolt ja kogu projekti läbikukkumist. Ja Riigidepartemangu kommentaar, mis järgnes presidendi hoiatusele sanktsioonidest Nord Stream – 2-ga seotud ettevõtetele viis mõned vaatlejad peaaegu hüsteerikasse (sõltuvalt poliitilistest veendumusest nii rõõmust kui paanikast).

Ameeriklaste avaldustesse oleks võinud suhtuda murelikult, kui poleks NATO tippkohtumise üldist konteksti, kus Trump uue skandaali korraldas. Nagu teada, sidus Ameerika president Euroopa energiaalase koostöö Venemaaga ootamatult sõjaliste küsimustega, ja mis kõige tähtsam, kaitsekulutustega. Kusjuures ta tegi seda samas, absurdselt võimatus vormis, mis on juba tema kaubamärgiks saanud.

Venemaa ja USA presidendid
© Sputnik / Михаил Климентьев

Ameerika Ühendriikide soov, et Euroopa oma kaitsekulutusi märkimisväärselt suurendaks, on igati mõistetav, sest enamik neist vahenditest peaks lõpuks jõudma USA sõjatööstuskompleksi taskutesse. Kuid nõue liitlastele tõsta need kulutused kahe protsendini SKTst kohe (allkirjastatud dokumentides nähakse ette nende järkjärguline suurendamine sellele tasemele alles aastaks 2024) ja kuulutada seejärel täieliku õnne saavutamiseks välja uus standard kaitsekulutuste tõstmisest neljale protsendile — on hoopis midagi muud.

Ega asjata räägi eksperdid ühehäälselt, et Euroopa — vähemalt selle "vana" osa — lükkab Trumpi nõudmised nende absurdsuse ja teostamatuse tõttu tagasi. See kehtib täielikult mitte ainult sõjaliste kulutuste, vaid ka Venemaa gaasijuhtmete kohta. Sel juhul tekib põhjendatud küsimus: miks Trump, andekas ärimees ja läbirääkija selliselt käitub – esitab teadlikult võimatuid nõudmisi ja rikub hoobilt suhteid oma lähimate partnerite ja liitlastega?

Võibolla on ta tõesti peast segi läinud? Tundub siiski, et asi on vastupidi — Ameerika presidendi radikalism on ajendatud tema selgest arusaamast toimuvast ja aja survest, milles ei ole mitte ainult tema, vaid ka kogu maailma majandus, eesotsas USA-ga.

Arvatakse, et Ameerika Ühendriigid on oma hegemooni seisundi tõttu praeguse globaalse maailmamajanduse süsteemi peamine kasusaaja. See on tõsi. Kuid sellel mündil on ka teine külg — USA kui globaalse metropoli kulud on viimastel aastatel samuti väga kõrges tempos kasvanud. Siia kuulub üüratu riigivõlg, riigi reaalse majandusesektori märkimisväärse osa kaotus ja palju muid tõsiseid probleeme, mis tegelikult Donald Trumpi Valgesse Majja viisidki. Hetk, kui Ameerika süsteem enam oma ülesannete raskust taluda ei suuda ja kokku variseb, ei ole ekspertide arvates enam kaugel. Sellises olukorras on Euroopa "raputamise" plaan ehk kõige ilmsem viis Ameerika probleemide lahendamiseks.

Muide, ka eelmine USA administratsioon valmistus just selleks variandiks, eriti Atlandi-ülese kaubanduspartnerluse kaudu, see tähendab rikka "vanadaami" järk-järguliseks lämmatamiseks ja temast mahlade väljaimemiseks. Trump muutis radikaalselt taktikat Euroopa (ja mitte ainult tema) suhtes. Tegelikult asus ta protsessi forsseerima ja see näitab ilmekalt, et ameeriklastel pole sündmuste rahulikuks arenguks lihtsalt enam aega jäänud.

Trumpi ei maksa alahinnata ega arvata, nagu loodaks ta siiralt, et tema teadlikult ebareaalsed nõudmised vastu võetakse ja täidetakse. Tegelikult on Euroopa liidrid oma kommentaaridega juba märku andnud, et seda ei juhtu. Palju tõenäolisem on, et Ameerika presidendi eesmärk on hävitada kogu Euroopa ja Ameerika salajase sobingu süsteem, kus eliit ja bürokraatia mõlemal pool Atlandi ookeani aastakümneid aeglaselt ja vahelduva eduga vastastikku suletud uste taga ja kalliste restoranide privaatsetes kambrites omavahel "köit vedasid".

Järske žeste ja solvavaid isiklikke rünnakuid tehes lammutab Trump kogu transatlantiliste kuluaarse lobitöö ja bürokraatliku trikitamise süsteemi, tänu millele hakkas Euroopa viimastel aastatel kavalalt Ühendriikide kontrolli ja mõju alt üha enam väljuma.

Tema tseremoonitsematus sunnib Euroopat USA-le otsest väljakutset heitma ja just seda püüab Ameerika president saavutada. Otseses, karmis, reegliteta võitluses on Vanal Maailmal palju vähem võimalusi Uuele maailmale vastu panna, kui viimaste aastate paindlikus peitemängus.

Tegelikult on nende konflikti peamine küsimus selles, kas Euroopal on piisavalt jõudu mistahes vastasseisus Ameerika Ühendriikidega, milleks Donald Trump teda provotseerib, püsima jääda, või leiab ta võimaluse seda vältida, ilma et ta pöörduks tagasi globaalse hegemooni vasalli staatusesse? Või on Ameerika presidendi arvestus ikkagi õige ja Vana Maailm ei leia endas avalikuks konfrontatsiooniks Ühendriikidega jõudu ja kooldub lõpuks tema tahte alla?

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

126
Tagid:
eelarve, tippkohtumine, NATO, Donald Trump, Brüssel, Euroopa, USA