Putinil on see, mida Trump ihaldab ja poolakad kardavad

Putinil on see, mida Trump ihaldab ja poolakad kardavad

215
(Uuendatud 16:01 03.07.2018)
Kui läänelike ekspertide kogukonna reageeringud eelseisvale Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumisele hollywoodlikult üles filmitaks, võiks see saada pealkirjaks "Hirm ja raev Helsingis".

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor RIA Novosti vahendusel

Jälgides nende varjamatut hüsteeriat, kellele juba Venemaa ja USA presidendi otsekõneliste võimalus ise näib vaat et maailmas lõpuna, ei saa märkimata jätta, et nad elavad mingis oma maailmas, mis on tulvil hirme ja tundmatu päritoluga meelepetteid.

Näiteks Poola riigisekretär Anna Maria Anders teatas eelseisva tippkohtumise kontekstis Euroopa Liidus olevate USA poolehoidjate murelikkusest: "Me oleme mures. Me oleme ühemõtteliselt mures. Oleme mures, sest on võimatu ennustada, mida (tippkohtumisel – toim.) öeldakse. Putin võib olla väga võluv ja küsimus on selles, kuidas meie president sellele reageerib."

Tasub märkida, et Poola riigiametnik ei häbenenud nimetada Trumpi "meie presidendiks", mis illustreerib kenasti Poola suveräänsuse (õigemini selle puudumise) taset ja ühtlasi seda, mil määral Poola poliitikud ei taha elada ühinenud Euroopas ja kuivõrd tore oleks neil olla USA kolooniaks. Nimelt hirm selle ees, et USA president mingitest oma strateegilistest kaalutlustest lähtudes nemad kõik saatuse hooleks jätab, sunnib ameerikameelseid poliitikuid ja eksperte oma tuleviku pärast muret tundma.

Tervikpildi huvides tasuv vaadata seda, kuidas tajub olukorda toppkohtumise ümber "Venemaa-küsimuste ekspert" ja USA endine suursaadik Moskvas Michael McFaul. Tema Twitteri-konto annab unikaalse võimaluse näha "otse-eetris", milliseid piinu ta kogeb ainuüksi mõttest Trumpi võimalike järeleandmiste asjus. "Vabariiklased olid raevus, kui Obama ei suutnud Putinit Krimmi annekteerimisest tagasi hoida, aga paljud neist on praegu, kui Trump mõtleb selle anneksiooni heakskiitmise üle, vait. Teie vaikimine kõneleb paljugi teie põhimõtetest ja strateegilisest mõtteviisist USA riiklike huvide teemal."

Kahju, et härra endine suursaadik ei vaevunud selgitama, millist külge pidi vastab krimlaste enesemääramise õiguse eitamine Oklahoma või Texase reakodaniku huvidele. Aga temast võib aru saada, sest ta on liialt hõivatud Trumpi "pattude" üleslugemisega: "Viimase kahe nädalaga on Trump kutsunud Venemaad "seitsmikuga" ühinema, eitanud Venemaa sekkumist (USA —. toim.) 2016. aasta presidendivalimistesse, vihjanud Krimmi annekteerimise tunnustamisele, vihjanud USA vägede väljaviimisele Süüriast ja nende vähendamisele Saksamaal. Ja vastutasuks nendele monumentaalsetele järeleandmistele palus Trump Putinil mida teha?…"

​Härra McFauli küsimus oli mõeldud retoorilisena, kuid tegelikult võib esitada vähemalt ühe vastusevõimaluse: Trumpil on tarvis Venemaa kaasabi naftaturul hindade ülalhoidmiseks ja see vajadus on tingitud ühest küljest Iraani nafta turult väljalangemisega (USA enese sanktsioonide tõttu) ning teisalt sellest, et Trumpi katsed Saudi Araabiast täiendavaid naftakoguseid "välja pigistada" pole krooninud edu. Kas meeldib see McFaulile või mitte, kuid ülemaailmse naftaturu "peaventiil" asub praegu Kremlis ja Trump teab seda.

Ei saa jätta täpsustamata: McFauli väited selle kohta, et Trump vihjab USA sõjalise kohaloleku vähendamisele Euroopas, eeskätt Saksamaal ei ole diplomaadi meelepetete ega paanika tagajärg. Ameerika Ühendriikide meedias võimendatakse kangekaelselt infot sellest, et Pentagon on saanud otsese käsu rehkendada kokku võimalikud kulutused "ulatuslikuks vägede väljaviimiseks Saksamaalt". Nimelt sellel teemal ilmus nimelt artikkel Washington Postis.

Ameeriklastest suhtlusvõrgustike kasutajad heidavad sünget nalja teemal "Sakslased ostavad venelastelt gaasi, samas kui USA väed kaitsevad Saksamaad nende eest. Sakslased vedasid USA-st välja kulda, mis oli USA-sse hoiule pandud, et see venelaste kätte ei satuks. Aga poisid, võib-olla tuleb jätta sakslased venelastega omapäi?!" Naljakas, et mõned ameeriklased eeldavad täiesti tõsimeeli, et "Putiniga omaette jäetud" Saksamaal saab olema väga halb, ehkki vaevalt küll peetakse USA-d Saksamaa enese pinnal mingiks kaitseingliks, kes NATO lipu all sakslasi "Vene ohu" eest kaitseb.

Kõige olulisem kogu selles loos on see, et Trump on valmis vahetuks kontaktiks vaatamata Helsingi tippkohtumise ilmselgele poliitilisele mürgisusele. Vaevalt küll söandas USA president selliseid diplomaatilisi žeste ette võtta hingelisest lahkusest või selleks, et saaks võimaluse aduda "Putini võlut", millest nii suure austuse ja hirmuga pajatab Poola riigisekretär.

Ainus võimalik motiiv – Vladimir Putinil on midagi, mida USA riigipeal on väga vaja, kusjuures õige ruttu vaja. Piisab vaatamast, mil määral on radikaalne "pistrik", russofoob ja Trumpi mõjukas nõunik rahvusliku julgeoleku alal John Bolton kujunenud olukorraga rahulolematu, et veenduda: kohtumine ise ja selleks valmistumine, aga ka vihjed võimalikele järeleandmistele on Trumpi isiklik algatus, mis kohtumise mõtet omaenese haldusaparaadi vastupanule vaatamata buldooseri kombel edasi ajab.

Bolton, kelle CBS-i intervjueerija küsimustega Krimmi tunnustamise kohta "vastu seina surus", nentis lõppude lõpuks kuivalt: "President määrab poliitika ning mina poliitikat ei määra," osutades seeläbi põhimõttelisele erimeelsusele selle esialgsete ettepanekute paketi osas, millega Trump ta Moskvasse saatis. Kuulus "Washingtoni pistrik" ei ole presidendi seisukohaga päri ja on siiski sunnitud tema käske täitma – see on hea märk, kuigi ka mitte tagatis edukaks kohtumiseks.

Isegi kui kohtumise ajal läheb üks sajandik Euroopa ja USA ekspertide ja poliitikute hirmudest täide, on tegemist juba suure edusammuga. Isegi kui kohtumine ei too kaasa mingeid konkreetseid kokkuleppeid peale poolte ühisavalduse sellest, et "vestelda on parem kui konfliktis olla," on seegi juba kasulik. Tahes-tahtmata annab Trump kogu maailmale signaali sellest, et isegi maailma hegemooni staatusele pretendeeriv riik on sunnitud Venemaaga läbirääkimisi pidama, ja vahest selle tulemuse nimel tasub Vladimir Putinil Helsingisse sõita.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

215
Tagid:
Donald Trump, Vladimir Putin, Helsingi, EL, USA, Venemaa
Teema:
Putini ja Trumpi kohtumine Helsingis (46)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega