Balti kett, 23. augustil 1989

Kas Eestis on kasulik olla russofoob?

132
(Uuendatud 19:29 28.06.2018)
Vaatamata Venemaa "russofoobide nimekirja" kantud isikute sütitavatele kõnedele oli Venemaa ametivõimude otsus vastata Lääne sanktsioonide nimekirjale samamoodi, arvestades iga riigi eripära, ebameeldivaks üllatuseks paljudele kindlakstehtud russofoobidele, kuna sellega määratleti nendele "käeandmisekõlblikkus" Eesti ühiskonnas.

Boriss Grigorjev

Välja arvatud ehk väga äärmuslikud tegelased, kes on oma poliitilise PR-tegevuse üles ehitanud eranditult russofoobiale, ei ole ülejäänud russofoobide nimekirja sattunud isikutele russofoobia peamine elumõte, vaid pigem vahend, mis siiamaani aitas neil saavutada ühtesid või teisi ametialaseid kõrgusi.

Venemaa musta nimekirja on kantud ka noored aktivistid >>

Arvestades Eesti poliitika üldist meelsust võib kindlasti väita, et kõik need aastad, alates Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal, oli "veidi" russofoob olla vägagi kasulik, sest see ühendas võitluses väljamõeldud ühise vaenlasega, mis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli nõrk ega vastanud rünnetele. See tähendab, et kõik russofoobsusilmingud jäid karistamata, välja arvatud Venemaa välisministeeriumi ametlikud hukkamõistuavaldused.

Venemaa suursaadik Eesti Vabariigis Aleksandr Petrov
© Sputnik / Вадим Анцупов

On aeg vastust anda

Nüüdseks on olukord muutunud. Ja asi polegi selles, et nimekirja kantud inimestel on keelatud Venemaale siseneda (kuigi mõnedel neist oli seal lisateenistus ja võimalus esineda kõrgetel rahvusvahelistel foorumitel), vaid selles, et nad paljastati otseselt käitumiselt, mis on vastuolus moraali ja demokraatlike põhimõtetega, mille järgimist ametlik Tallinn igal võimalikul juhul kuulutab.

Loomulikult kandsid kõik nimekirja kantud isikud kõik etteheited kohe "totalitaarse Putini režiimi sepitsuste" arvele, kuid ei pruugi kahelda, et tegelikult sai igaüks neist suurepäraselt aru, mille eest ta selle "templi" ja mainekahjustuse sai. Loomulikult võib iga nimekirja kantu ka edaspidi mängida režiimi vastu võitlejat, kuid nüüdsest käsitleb publik iga tema sõna kahetiselt: kas inimene räägib nii sellepärast, et ta tõesti mõtleb nii, või mängib ta teadlikult "diplomeeritud russofoobi" kompleksi peale.

Selles mõttes, vaevalt et väga paljud uue Eesti avaliku elu tegelased tahavad tegemist teha nendega, kelle sõnu ei saa enam tõsiselt võtta. Jah, ka "käeandmisekõlblikkus" (kuigi suhteline) tuli paljudele Eestis elavatele mitte-eestlastele vägagi kasuks. Kes kohalikest venelastest (välja arvatud nimekirjakaaslased) on nüüd valmis avameelselt rääkima russofoobide nimekirja kantud eesti ajakirjanikuga? Ja kes nimekirja kantutest saab valimistel mitte-eestlaste hääli? On ju paljud avaliku elu tegelased seni üritanud rääkida eestlastele üht ja venelastele hoopis midagi muud.

Venemaa keelas Eesti russofoobidel sisenemise riiki >>

Katsed leida süüdlast

Kibestumise näitajaks võib pidada ka sotsiaalvõrgustikes levitatavaid nn "russofiilide" vastunimekirju, mis sisaldasid palju Eesti vene kogukonna juhte. Süüdistada avalikult peamiselt venekeelseid inimesi armastuses oma ajaloolise kodumaa ja selle kultuuri vastu — selle peale andis ikka tulla! See oleks sama, kui süüdistada eestlasi Eesti armastamises. Rahva sajanditeks säilitamise eesmärk tuleneb ju riigi põhiseadusest!

Veelgi ekstravagantsem oli Kaitseliidu struktuuri Propastop propagandistide (kes ise nimetavad ennast propagandaga võitlejateks) "vastus", milles ei suudetud välja mõelda midagi paremat, kui koostada infograafika ("salajased" võrgustikud) Eesti venekeelsetest ühiskonnategelastest, kes kahjustavad nende arvates Eesti omariiklust.

Selle "loomingu" eripära seisneb selles, et absoluutselt kõik skeemides loetletud isikud ja organisatsioonid tegutsevad täiesti seaduslikel alustel. Kui sellise infograafikaga oleks välja tulnud Eesti ametlikud struktuurid, siis oleks ilmselt puhkenud rahvusvaheline skandaal ja kõik oleks lõppenud kohtuasjadega.

Kuigi Kaitseliidu tegevust rahastab riik, ei saa teda (ja tema liikmeiks olevaid vabatahtlikke) otseselt riiklikuks nimetada, mistõttu on väga mugav avaldada just selle kaudu teatud riiklikele struktuuridele vajalikku teavet. Nüüd saame juba otse öelda, et koos kaitsepolitsei aastaraamatuga on Propastopist saanud kanal, kus väljendatakse ideoloogilisi seisukohti isikute suhtes, keda pole võimalik võtta kriminaalvastutusele, sest nad ei ole mingeid kuritegusid toime pannud, kuid nende tegevus ei meeldi riigi ideoloogiat kindlaksmääravatele poliitikutele.

Kellele jääb viimane sõna?

Milleni võib selliste nimekirjade avaldamine viia? Ainult pingete tõusuni ühiskonnas ja võimalike probleemide tekkimiseni nendesse sattunud vene aktivistide töises või äritegevuses.

Seega tundub, Eestis on otsustatud saadud russofoobi "templi" eest end välja elada kohalike venelaste peal. Autoritel tuleks aga aru saada, et ka Venemaa võib igal ajal astuda järgmisi samme, kusjuures need võivad puudutada, mitte ainult avaliku elu tegelasi, vaid ka Eesti erakondi rahastavaid ettevõtjaid, see aga toob kaasa suuri probleeme enne valimisi sanktsioonide nimekirjade sõda alustanud Eesti poliitikutele endile.

Kas tasub selliseid valulisi mänge jätkata? Kes nende läbi rohkem kaotab, on alles suur küsimus. Minu arvates ei too nad kasu kellelegi.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

132
Tagid:
keeld, analüütika, poliitika, must nimekiri, russofoobia, sanktsioonid, valitsus, Eesti, Venemaa