Sõjaveteranide kokkutulek Sinimägedel

Kas Eesti SS ohvitser on austamist väärt?

403
(Uuendatud 14:22 27.06.2018)
Kui Eesti veteranid oleksid tõesti tahtnud avaldada austust Alfons Rebasele kui sõjakangelasele, oleksid nad võinud teda kujutada Eesti sõjaväe või Wehrmachti vormis, mille ridades ta teenis ligi kolm aastat.

Sven Felix Kellerhoff, Inosmi osundusega saksa ajalehele Die Welt

Nagu teada, on vaenlase vaenlane sõber. Esmapilgul on see sulatõde, kuid kas saab panna võrdsusmärki kõikide vaenlaste vahele? See dilemma on äkki muutunud aktuaalseks, kui Eestis sai austusavalduste osaliseks sõja-aastate kangelane Alfons Rebane. Tema 110. sünnipäeval, 24. juunil 2018, paigaldas üks veteranide klubi Eesti väikelinnas Mustlas asuva eramaja seinale mälestustahvli, millel Rebane on kujutatud SS vormis Eesti trikolooriga varrukal (tegelikult toimus avatseremoonia 22. juunil, Suure Isamaasõda puhkemise aastapäeval, mis on Venemaal leinapäev – toim.) Kas sellised austusavaldused Waffen-SS-i ohvitserile on sobilikud?

Eesti valitsus otsustas mälestustähise avamistseremooniast distantseeruda. "See on eraalgatus, millega riigil pole mingit pistmist," teatas Riigikantselei. Mustla kandi kohalikud omavalitsused aga tervitasid mälestustahvli paigaldamist. Eestis, aga ka teistes Balti riikides, Lätis ja Leedus ei karda paljud enam valjusti rääkida "Waffen-SS" üksustest, sest nende arvates on palju ohtlikum suur ja agressiivne naaber — Venemaa. Nende jaoks on Rebane (1908-1976) eelkõige oma riigi iseseisvuse eest võitleja nõukogude rõhumise vastu.

Venemaa vastas Waffen-SS-i standartenführeri heroiseerimisele Eestis>>

Alfons Rebane oli raudteelase poeg ja nägi lapsena Eesti vabadussõda. 18-aastasena astus ta Eesti armeesse, tõusis ohvitseriks ja sai lõpuks oma kodulinna komandandiks. 1940. aastal okupeeris NSV Liit vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile kolm Balti riiki. Järgnevatel kuudel surus NKVD julmalt maha kõik relvarühmad, mis üritasid Eesti vabaduse eest võidelda. Rebane kaotas oma ohvitseri ametikoha, oli sunnitud tööle asuma lihtsa ehitustöölisena ja liitus hiljem põrandaaluse võitlusega Punaarmee sissetungijate vastu.

Eesti hõivamine Wehrmachti poolt 1941. aasta augustis võis tunduda talle vabastamisena. Rebane sai kõigepealt kohaliku Omakaitse juhiks ja sama aasta 1. septembril astus ta vabatahtlikuna Wehrmachti. Sakslased suunasid kohalikud vabatahtlikud eelkõige politseipataljonidesse, mille ülesanne oli "rahustada" kohalikku elanikkonda. Kokku võitles Wehrmachtis, politseis ja SS-üksustes rohkem kui 70 000 eestlast. Umbes 50 tuhat neist langes lahinguväljal.

Kas 184. Eesti politseipataljoni 15. kompanii, kus Rebane teenis, osales ka juutide hävitamises, pole kindlalt teada. SS-i, Wehrmachti ja Saksa okupatsioonivõimude asjassepuutuvates dokumentides mainitakse küll kedagi Eesti ohvitseri, kuid teda pole kordagi nimetatud nimepidi.

1941.-1942. aasta talvel saatis Saksa armeegrupp "Nord" rindele teiste hulgas ka eestlastest vabatahtlike üksused eesmärgiga takistada Punaarmee üksuste läbimurret. Selle ülesande täitmise eest ülendati Rebane kapteni auastmesse ja määrati äsja moodustatud 658. Idapataljoni ülemaks.

Chiesa: Euroopa püüab kokku sobitada natsismi ja demokraatiat>>

Järgnevatel aastatel võitles ta idarindel ja 1944. aasta alguses, ilmutanud oma häid juhiomadusi, õnnestus tal sulgeda kaitseliini läbimurre. Selle eest autasustati teda esimese eesti vabatahtlikuna 23. veebruaril 1944 Rüütliristiga.

1944. aasta suvel võeti tema pataljon, nagu kõik teised Eesti vabatahtlike üksused "Waffen-SS" koosseisu. Rebase pataljon sai 20. grenaderidiviisi osaks. "Sturmbannführeri" auastmes Rebane määrati "Waffen-SS" rügemendiülemaks. Silmapaistvate lahinguteenete eest ülendati ta "Obersturmbannführeriks". Kuid ka selles auastmes ei suutnud Rebane kaua oma kodumaad Punaarmee eest kaitsta. Pärast raskeid lahinguid taandus Wehrmacht 1944. aasta septembris Eestist.

Eesti vabatahtlikele anti valida, kas lahkuda Waffen-SS-st või jääda ja minna koos nendega Saksamaale, et seal ümberrelvastuda ja siis uuesti rindele minna. Paljud Rebase võitluskaaslased lahkusid "Waffen-SS"-st ja läksid oma perede juurde. Nende ülem eelistas aga minna koos sakslastega Saksamaale. Seal, Sileesias läks ta peagi uuesti lahingusse läänepoole edasiliikuva Punaarmee vastu. Märtsis 1945 ülendati ta "Waffen-SS" Standartenführeriks (mis vastab Wehrmachtis ligikaudselt koloneli auastmele) ja oli Saksa sõjaväes kõige kõrgemas auastmes vabatahtlik Balti riikidest. Räägiti, et sõja viimastel päevadel pälvis ta Rüütliristi tammelehtedega (Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes mit Eichenlaub), kuid selle kohta ei ole dokumentaalseid tõendeid.

Pärast sõda läks Rebane tagasi kodumaale ja jätkas põrandaalust võitlust uue Nõukogude okupatsiooni vastu, säilitades samal ajal kontakti Briti eriteenistustega MI6. 1950-ndatel aastatel suurendas KGB survet Eesti rahvuslastele ja Rebane põgenes Lääne-Saksamaale. Endise Wehrmachti (ja Waffen-SSi) ohvitserina, ei olnud tal probleeme elamisloa saamisega. Ta elas Lääne-Saksamaal 1976. aastani ja suri Augsburgis.

Tallinna vanalinn
© REUTERS / INTS KALNINS

Eriteenistused dikteerivad poliitikutele, kellega suhelda>>

Kui Eesti veteranid oleksid tõesti tahtnud avaldada austust Alfons Rebasele kui sõjakangelasele, oleksid nad võinud teda kujutada Eesti sõjaväe või Wehrmachti vormis, mille ridades ta teenis ligi kolm aastat ja mille eest teda autasustati Rüütliristiga. Kuna pole teavet tema osalemise kohta sõjakuritegudes Eesti sõjaväepolitseis teenimise ajal, poleks Rebasele osutatud austusavaldustega probleeme tekkinud.

Kuid Eesti veteranid kujutasid Rebast mälestustahvlil just "Waffen-SS" vormis. Seda võib aga pidada omamoodi poliitiliseks avalduseks. Nii sai Alfons Rebasest, kes ilmselt pidi jagama oma kodumaa-armastust kommunismi vihkamisega tõelise provokatsiooni instrument.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

403
Tagid:
mälestustahvel, Waffen-SS, Alfons Rebane, Mustla, Eesti
Teema:
Waffen-SS kokkutulekud – Eesti "uhkus" ja häbi (37)