Millest Donald Trump ja Kim Jong Un rääkisid

Meeletu tippkohtumine Singapuris: kelle mägi sünnitas

68
Millest Donald Trump ja Kim Jong Un rääkisid? Kahest asjast, mis mõlemad tähendavad tohutuid kärpeid: KPTKPT (Korea poolsaare täielik, kontrollitav ja pöördumatu tuumadesarmeerimine) vastutasuks AJGPK (Ameerika julgeolekugarantiid Põhja-Koreale) eest.

Dmitri Kossõrev, RIA Rossija Segodnja poliitiline vaatleja

Viimastel aastatel pole ükski rahvusvaheline sündmus toimunud nii elektriseerunud atmosfääris kui Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea juhtide kohtumine Singapuris.

Veel enne tippkohtumise algust võrreldi seda 1978. aastal Shanghais toimunud maailma muutva epohhiloova Richard Nixoni ja Mao Zedongi kohtumisega. Sellest kirjutati isegi ooper.

Seekordse Singapuri kohtumise kohta võib vaid öelda, et see oli suure, võib-olla mitmeaastase protsessi algus, mis tegelikult on alanud juba mitu korda, kuid on varem alati katkenud.

Millest Donald Trump ja Kim Jong Un (ja varem nende läbirääkimismeeskonnad) rääkisid?

Donald Trumpi ja Kim Jong-un'i ajalooline kohtumine
© RUPTLY, Host Broadcaster Mediacorp

Kahest asjast, mis mõlemad tähendavad tohutuid kärpeid: KPTKPT (Korea poolsaare täielik, kontrollitav ja pöördumatu tuumadesarmeerimine) vastutasuks AJGPK (Ameerika julgeolekugarantiid Põhja-Koreale) eest. Singapuris leppisid riigipead kokku, et kokku tuleb leppida eelkõige just selles. Ei midagi rohkemat. Mingit Pyongyangi keeldumist tuumarelvadest või näiteks olemasolevate rakettide hävitamist juba homme ei toimu.

Desarmeerimine julgeolekugarantiide vastu oli USA ja Põhja-Korea dialoogi teemaks juba 1994. aastal. Selliseid lepingueelnõusid on koostatud ka käesoleval sajandil, kuid nende sõlmimine on alati enne allkirjastamist nurjunud. Kõigil juhtudel räägiti sellest, et Põhja-Korea lõpetab oma sõjalised tuumaprogrammid ja saab selle eest midagi vastu: vähemalt Ameerika või ÜRO sanktsioonide tühistamise. Samuti peeti silmas julgeolekutagatisi, mida oleksid pidanud toetama ka mõned teised riigid. Kuid iga kord need lepingud nurjusid ja, kordame, et esimese sammu selleks astusid iga kord just nimelt ja eranditult Ameerika Ühendriigid. Põhja-Korea reageeris sellele tuuma- või raketikatsetustega.

Tulemuseks oli see, et kui 1994. aastal räägiti vaid Pyongyangi tuumaprogrammidest, siis nüüd on Põhja-Koreal küll väike, kuid täiesti toimiv tuumaarsenal. Singapuris räägiti ka sellest, et Kim suleb raketikatsetuste polügooni (samasugune tuumakatsetusteks ettenähtud polügoon on juba suletud, täpsemalt, see muutus kasutamiskõlbmatuks šahtide kokkuvarisemise tõttu) ja Trump ei korraldada sõjaväeõppusi Põhja-Korea piiri ääres ega kehtesta Põhja-Koreale uusi sanktsioone. Kuigi sellest rääkis ainult Trump oma pressikonverentsil.

Mida allkirjastatud dokumendis pole, on selle täitmise tähtajad. Samuti puudub üksikasjalik tegevuskava, kus mõlema poole iga samm oleks selgelt lahti kirjutatud. Pole ka selgelt määratletud, kuidas Ameerika Ühendriigid saavad Põhja-Korea tuumadesarmeerimist kontrollida. Või mis juhtub, kui Ameerika antud julgeolekugarantiisid ei täideta. Ja muide, millised need tagatised üldse on? Ka selle kohta pole midagi selget öeldud.

Sisuliselt on olemas ainult deklaratsioon kavatsuse kohta naasta vanade kokkulepete formaadi juurde, mis olid juba peaaegu saavutatud, kuid nurjati alati ameeriklaste poolt. Selle formaadi klooni soovis näha ka Iraan oma tuumarelva leviku tõkestamise leppe alusena. Sellesama, millest Trump nüüd lihtsalt lahkus.

Tervikuna andis Singapuri tippkohtumine järgmise tulemuse. Ameerika klassikaliste pistrike meelisidee, et väikesele Põhja-Koreale tuleb lihtsalt tugevamat survet avaldada ja ta annab alla, ebaõnnestus, ja Trump tunnetas seda. Surveavaldus ei toimi. Rohkem kui kaks aastakümmet on raisatud tühja. Seega pöörduti tagasi selle sama lepingu algse idee juurde: tuumadesarmeerimine garantiide vastu.

Nüüd on peamine ajaküsimus, kui palju kulub aega läbirääkimisteks selge ja üksikasjaliku lepingu saavutamiseks? Lõuna-Korea president Mun Zhe Ying ütles eelmisel nädalal välja selge tõsiasja, et selleks kulub aastaid. Nüüd tegi analoogse avalduse USA riigisekretär Mike Pompeo, kes pidas Koreaga läbirääkimisi sealsamas Singapuris, varem Pyongyangis ja mitte ainult seal. Kui need 'aastad' kunagi konkreetse kuju võtavad, ei pruugi Trumpi Valges Majas enam ollagi.

Teisalt, kuidas saabki loota midagi muud, eriti arvestades, mis juhtus sarnase Iraani kokkuleppega? Nüüd on korealastel põhjust nõuda USA-lt garantiisid juhuks, kui see kokkulepe kellelegi Ameerikas äkki enam ei meeldi. Ja kuidas sellised garantiid välja peaksid nägema, on raske küsimus mistahes diplomaatiale, mitte ainult Põhja-Korea omale.

Niisiis mägi sünnitas vaid hiire ja Singapuri tippkohtumine oli peaaegu tühine? Mitte päris.

Tähtis oli seesama väga elektriseerunud keskkond, mis valitses mitme nädala jooksul Singapuris aga ka Aasias tervikuna, ja mitte ainult seal. Singapurlased varitsesid Trumpi ja Kim'i korteeže nende hotellide juures ja kaupmehed pakkusid müügiks "ajaloolisi" T-särke ja muid suveniire. Lõuna-Korea peavaksalis hakkas publik suurtel ekraanidelt Kimi ja Trumpi käepigistust nähes aplodeerima. Ärgem unustagem USA hüsteeriat seoses tippkohtumise ärajätmisega ja selle tagasitõusmise puhul päevakorda, või hirmsaid kuulujutte, näiteks, et Kim lendas Singapuri Hiina hävitajate eskordi saatel.

Tippkohtumise "tähetund", mis tegi sellest erakordse sündmuse paljude teiste rahvusvaheliste kohtumiste taustal, on lihtsalt seletatav. Aasias kujunes vaikimisi koalitsioon Kimi ja eriti Trumpi survestamiseks selleks kohtumiseks ja tulevasteks läbirääkimisteks. Sellesse mitteametlikku koalitsiooni kuuluvad Lõuna-Korea, Venemaa, Hiina, Jaapan ja teised, ja muide ka Singapur ise. Need on ju kuuepoolsed läbirääkimised selles samas Korea küsimuses, mis kestsid aastaid (nendes osalesid kõik nimetatud riigid, välja arvatud Singapur).

Kuid nüüd naudivad nad ka avalikkuse massilist toetust. Sellist, mida on raske ignoreerida.

Singapuri tippkohtumine on kõigi nimetatud riikide suurte diplomaatiliste jõupingutuste tulemus. Kümned erineva taseme kohtumised, pidevad telefonikõned… Kim ja Trump ilmselt ei oleks ainult silmast silma kohtumisel kunagi kokkuleppele jõudnud. Kui kogu Aasia (ja ka kogu maailm) tahab, et alustuseks oleks sõlmitud selline kokkulepe, nagu just allkirjastatud sai, siis on sellisele survele raske vastu seista.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

68
Tagid:
Kim Jong-un, Donald Trump, Põhja-Korea, USA