Lääne uus relv: lahingurumalus, illustreeriv foto

Lääne uus relv: lahingurumalus

82
(Uuendatud 23:51 07.06.2018)
Irina Alksnis
Eesti endise presidendi intervjuu Ukraina väljaandele Jevropeiskaja Pravda hõivas inforuumis täpselt selle koha, mis talle varem valmis vaadatud oli. Sündmuste "arengustsenaarium" oli läbi harjutatud mitmete varasemate meediasündmuste käigus.

Irina Alksnis, agentuurile RIA Novosti

Kõige "mahlakaid" lõike (mis tipnesid avaldusega, et Venemaalt võetakse "Omsk ja Tomsk, rääkimata Peterburist", kui Balti riiki peaks sõjaliselt rünnatama) levitati Venemaa meedias laialdaselt. Järgnesid Venemaa poliitikute ja ekspertide erineva vaimukus- ja teravusastmega märkused ja paljud analüütilised väljaanded.

Kikilipsuga mööda maailma: kas patsient Ilvest on võimalik terveks ravida >>

Tegelikult on viimaste aastatega maailmas välja töötatud terve omaette meediažanr Venemaa ja temast lähtuvate ohtude paljastamiseks. Ainult et kui meil (Venemaal — toim.) liigituvad nad poliitilisteks anekdootideks, siis teisel pool piiri esitatakse seda tõsimeeli. Seejuures on Venemaal endiselt tavaks eristada Venemaa-vastaseid väljaütlemisi, mida lubavad endale maailma võtmeriikide esindajad, nendest riikidest, mis kuuluvad "teise ešeloni".

Venemaa president Vladimir Putin ja Austria kantsler Sebastian Kurz
© Sputnik / Михаил Климентьев

Ameerika Ühendriikidest või Saksamaalt tulevatesse avaldustesse suhtutakse kindlasti teisiti, kui nõukogude-järgsest ruumist või muust Ida-Euroopast tulevatesse. Viimaste seisukohad kantakse automaatselt nende riikide raske ajaloolise saatuse arvele, mis tõi nendele kaasa ränga rahvuslike komplekside koorma ja sundis endale võtma rahvusvahelisel areenil kurvameelse klouni rolli.

Allaheitlik ja tõrjuv suhtumine Ida-Euroopa russofoobidesse stiilis "mida neist tahtagi" eeldab justkui ka teist tüüpi, hoopis kvaliteetsemate, arukamate, haritumate, sügava ja ebastandardse mõtlemisega vastaste olemasolu. Probleem on selles, et selline "vana" Lääne maine püsib Venemaal mineviku, olgugi et Vene-vastaste mälestuste jäänuste najal: Kissingerist George Bush vanemani. Reaalsus satub aga üha sagedamini varem kujunenud tõekspidamisega vastuollu.

"Tehke proovi": Venemaa vastus Ilvese provokatiivsele avaldusele >>

Samaaegselt Eesti endise presidendi intervjuuga nägi ilmavalgust Vladimir Putini eelseisva Austria-visiidi eel antud intervjuu Austria ringhäälinguorganisatsioonile ORF. Vestlus osutus kummaliseks. Austria ajakirjaniku probleem ei olnud selles, et ta oli silmnähtavalt venevastaselt ja agressiivselt meelestatud. See just ongi tavapärane. Probleem oli selles, et Armin Wolf osutus lihtsalt ebaprofessionaalseks.

Venemaa keelas Eesti russofoobidel sisenemise riiki
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Kui intervjueeritav peab vähemalt kümme korda (sõna otseses mõttes kümme) paluma lasta tal oma mõttelõng lõpetada, kusjuures sunnitud seejuures isegi üle minema ajakirjaniku emakeelele, siis kõneleb see vaid ajakirjaniku ebakompetentsusest. Selle kõrval jäävad paljud muud vestluse üksikasjad, mis ajakirjanike nutusele professionaalsele tasemele viitavad, juba tahaplaanile.

Kusjuures pole kahtlust, et Wolf oli valitud intervjueerimiseks teadlikult, kui selleks ülesandeks kõige professionaalsem spetsialist. Samal ajal teame, et tegemist oli selle "vana" Euroopa suurriikliku tausta esindajaga, mis ilmselt võimaldab Austrial siiamaani mängida maailmaareenil oma iseseisvat mängu.

Sarnaseid värvikaid sündmusi toimub ka mujal läänemaailmas — alates Skripalide juhtumist, mis osutus niivõrd räpakalt kokkutraageldatuks, et britid püüavad seda nüüd usinalt vaiba alla pühkida, kuni Hollandis tegutseva Boeingu reisilennukiga Donbassis toimunud katastroofi uurimiskomisjonini, mille tulemustest Malaisia peaaegu põlglikult lahti ütles.

Eesti endine president: NATO võtab Venemaalt Omski, Tomski ja Peterburi >>

Nii tekibki õigustatud küsimus: milles siis õigupoolest seisneb erinevus Babtšenko ja Skripali juhtumite, Toomas Hendrik Ilvese ja Bill Clintoni sõnade vahel — ja kas tegelikult siin mingit erinevust ongi? Kuni viimase ajani, võis ennast rahustada sellega, et üha sagedamini avalduv avalik ja karjuv ebakompetentsus Lääne tegevuses rahvusvahelisel areenil jääb siiski erandiks, ja tegelikult on kulisside taga jäme ots ikkagi valitseva klassi intellektuaalse ja kõrgelt kvalifitseeritud tuumiku käes, kes realiseerib keerukaid ja tavainimesele arusaamatuid kombinatsioone ja intriige.

Kuid tavaettekujutuste ja traditsiooniliste hoiakute tulvas ilmneb üha selgemini tõeliselt hirmutav reaalsus, mida ei saa eirata — kõik see ongi tegelikult nii. Austria ringhäälinguorganisatsioon saatis Putinit intervjueerima täiesti kvalifitseerimata ajakirjaniku lihtsalt sellepärast, et tal ​​ paremat pole.

Briti eriteenistused viisid Skripalide loo läbi nii nagu oskasid ja nende Ukraina kolleegid järgisid nende eeskuju Babtšenko loos ka nii, nagu vähegi suutsid. Ja endine Ameerika ajakirjanik, kes on ka endine Eesti Vabariigi president, härra Ilves, on tõesti parim USA poolt Venemaaga võitlemiseks ettevalmistatud ametnik XX sajandi teisel poolel.

Sellises olukorras muutub Lääne partnerite järjekordsete Venemaa-vastaste vägitükkide tögamisest palju aktuaalsemaks strateegia väljatöötamine nende ohtude neutraliseerimiseks, mida ei sünnita mitte kurigeenius, vaid banaalne rumalus ja ebaprofessionaalsus.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

82
Tagid:
võitlus, analüütika, poliitika, meedia, russofoobia, Armin Wolf, Vladimir Putin, Toomas Hendrik Ilves, Austria, Eesti, Venemaa
Teema:
Meedialahingud (178)