Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves

Kikilipsuga mööda maailma: kas patsient Ilvest on võimalik terveks ravida

220
(Uuendatud 17:18 06.06.2018)
Gevorg Mirzajan
Eesti ekspresident Toomas Hendrik Ilves pole ainuüksi harjumust pidi kõigis Baltimaade hädades Moskvat süüdistanud. Ta on kõikidele huvilistele kõnelnud ka Ukraina NATO-sse astumise mehhanismist.

Gevorg Mirzajan, Vene Föderatsiooni valitsuse Finantsülikooli politoloogiakateedri dotsent

Baltikumi poliitikud on erilised inimesed. Omamoodi Punase raamatu esindajad rahvusvahelistes suhetes. Kannatades kõikvõimalike ajalooliste komplekside all, elades oma suletud maailmakeses, väljamõeldud tegelikkuses koos oma igapäise vastasseisuga Venemaa tuuleveskile ning selle võitluse käigus oma ühiskondi lõhestades ja riiklust hävitades kujutavad nad endast ideaalseid näidiseksemplare uurimiseks mitmesugustele spetsialistidele.

Kusjuures mitte ainult politoloogidele, vaid ka meedikutele.

Viimaseks säärastest kliinilistest juhtumitest osutus Eesti endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese intervjuu ühele Ukraina väljaandele. Seejuures on Ilves lausa klassikaliseks näiteks. Nagu too väljaanne ise kirjutas: "Hiilgav inglise keel; ainult algteadmised vene keelest; ajakirjanduslik minevik ja teaduskogemus; ja veel – kikilips kuvandi alalise atribuudina: Ilvest pole raske ära tunda, isegi kui oled teda elus vaid ühe korra näinud." Selle hõlpsalt äratuntava mehe intervjuus oli kõik suurepärane, kuid meie toome esile kolm kõige eredamat hetke.

"Tehke proovi": Venemaa vastus Ilvese provokatiivsele avaldusele >>

Esiteks – avaldus sellest, et Venemaa viib viimase 27 aasta vältel läbi Eesti diskrediteerimise kampaaniat. Muidugi, see ju ongi olnud kõik need viimased aastad Venemaa võimuladviku kõige tähtsamaks tegevuseks!

Eks ole nimelt Vene propaganda süüdi selles, et riigi rahvastik on iseseisvuse saavutamisest peale kahanenud üle 1,5 miljonilt alla 1,3 miljoni inimeseni. Moskva on süüdi selles, et Eestis ja teistes Balti riikides mitte lihtsalt ei kirjutata Teise maailmasõja ajalugu ümber, vaid kilbile on tõstetud ka natside ja SS-leegionäride mälestamine. Kõiges selles pole Ilvese arusaamist pidi mitte mingit süüd Baltimaade võimuladvikutel endil, kellest õige suur kuni 80-ndate lõpuni ei elanudki Balti riikides.

Emigrantide lastena vihkasid nad loomupäraselt kõike nõukogulikku, sellest isiklikult midagi teadmatagi. Nad saabusid sellesse riiki seda mitte arendama, vaid juhtima, kasutama oma uusi võimalusi selleks, et rakendada oma viha selle vastu, mis NSV Liidust alles oli jäänud. Sealhulgas ka pidada mälusõdu Moskva vastu. Kusjuures pidada neid Brüsseli õnnistusel või vähemasti tema vaikival nõusolekul.

Euroopale on alati kasulik olnud evida Venemaad tema piiride ääres ärritavat tegurit, et seda survestamiseks ära kasutada, nüüd aga on russofooia saanud üldse ülemaailmseks trendiks. Aga kui russofoobia tulemuseks on Baltikumi degradeerumine ja kümnete tuhandete noorte ja saavutushimuliste, oma Baltimaades väljavaadete puudumise eest pagevate kodanike siirdumine Lääne-Euroopasse, siis – seda parem Lääne-Euroopale.

Teeme vahetust?

Teiseks – Venemaa agressioonist. Esmapilgul võib näida, et patsient demonstreerib reaalsustaju algeid, kinnitades, et tänasel päeval Venemaa poolt sõjalise kallaletungi ohtu "vististi ei ole".

Edasine analüüs aga näitab, et mulje on ekslik: "Just see on meie NATO liikmesuse eelis. Artikkel 5 annab tõepoolest kaitse." Punutakse ju Ilvese arvates Kremlis seniajani Baltikumi suhtes agressiivseid plaane. "Muidugi võib Venemaa rünnata Eestit, kuid võib peagi kaotada isegi Omski ja Tomski, rääkimata juba Peterburist. Nad mäletavad seda," seletas patsient.

Eesti varustab end retkeks — Siberi maid napsama >>

Mäletavad, ja nähtavasti ainult sellepärast ei tungi kallale. Muidugi, Putin on ju pragmaatik. Ja nagu nähtavasti seltsimees Ilves aru saab, ebavõrdsele vahetusele välja ei lähe.

Jah, Tomskini (rääkimata juba Omskist) Abramsid ei jõua, nagu varasemalt ei jõudnud Tigerid ning enne neid – Napoleoni suure armee kaardivägi. Tegelikult ei üritanudki jõuda. Aga näe, Peterburi püüdsid vallutada. Kusjuures ainuüksi Peterburis on praegu ligi kolm korda rohkem elanikke kui kogu Eestis ning Neevalinna piirkondlik kogutoodang ületab uhke sõltumatu vabariigi majanduse peaaegu kahekordselt.

Nii et tegemist oleks tõepoolest ebavõrdse vahetusega.

Tegelikult ei ole veel ükski balti patsient suutnudki arusaadavalt ära seletada, miks peaks Venemaa Eestit ründama. Tõsi, terve hulk vene inimõiguslasi kutsub üles seda riiki, nagu ka tema naabreid Baltikumis venekeelse elanikkonna õiguste massilise rikkumise, neonatsliku poliitika ja süsteemse russofoobia eest karistama. Muidugimõista mitte gaasi kinnikeeramisega, vaid täiesti seaduslike toimingutega alates transiitvedude ümbersuunamisest.

Bulgaaria tahab taas otse Venemaalt gaasi saada >>

Rahapuudus viib väga kiiresti poliitilise kainenemiseni. Ja koguni kahetsuseni läinud aastate pattude pärast, nagu hiljuti näitas Bulgaaria kogemus. Mõistagi on balti patsiendid unarussejäetumad, aga neid annab ravida.

Aitäh, pole tarvis

Ent kõige kirkamaks avalduseks (mis oli pandud isegi intervjuu pealkirjaks) kujunes Ilvese poolt oma sõnavõtu sidumine Ukraina astumisega Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kusjuures ei EL ega NATO ei tea sellest veel midagi – aga näe, "kikilipsumees" juba teab.

"Teie NATO-sse astumine saab tõeluseks niipea, kui on tekkinud tegelik ja käegakatsutav väljavaade EL-i liikmeks saamisel… Ei saa, ütleme, Suurbritannia või Saksamaa vetostada NATO-ga liitumise otsust riigi puhul, kes saab EL-i liikmeks," selgitas Ilves. "See, muide, oli Venemaa suureks veaks tema strateegias Balti riikide suhtes. Nad ütlesid meile: palun väga, astuge Euroopa Liitu, aga NATO-sse te astuda ei saa. Nad ei mõistnud, et esimene avab juurdepääsu teisele.

Tõsi, sedasorti põiminguid kolmandate riikide suhtes on ennegi tehtud, seejuures igati auväärsete politoloogide poolt. Aga tegemist on olnud teistpidise seosega – kõigepealt pidi riik astuma NATO-sse ning seejärel juba Euroopa Liitu. Kusjuures seegi väide tundub küsitav – või ei tunne härra Ilves sellist kaunist riiki nagu Türgi? Ankara sai NATO liikmeks kaugel 1952. aastal, mil härra Ilvest polnud ilmas veel olemaski, ent Euroopa Liidus pole Türgit seniajani. No ei ole Euroopa Liidul seda riiki tarvis.

Ukrainal on olukord veelgi troostitum.

Siin ei toimi "hommikul EL, õhtul NATO" ega "õhtul EL, hommikul NATO". Ei hommikul ega õhtul, ei homme ega ülehomme ole Ukrainat ei EL-is ega NATO-s. Allianssi ei võeta teda lahendamata territoriaalsete konfliktide tõttu. Mitte ükski liikmesriik (välja arvatud vahest Baltimaade eliit, kes on valmis oma komplekse realiseerima ja seejärel jälle kärmelt läände pagema) ei taha Porošenko pärast Moskvaga sõjalisse konflikti sattuda.

EL-i aga ei võeta teda lihtsalt sellepärast, et seal on kerjusriike niigi piisavalt. Kusjuures kerjuseid mitte ainult kehalt, vaid ka vaimult – mentaalselt ei ole Ukraina (oma praeguse teabepoliitika, foobiate, korruptsiooni ja sellesama neonatsismiga) Euroopa perre astumiseks valmis. Millest Euroopa liidrid on enam kui kord või paar korda rääkinud, seejuures ametlikult. Ning mõned, näiteks Madalmaad, on otsesõnu selgitanud, et Ukraina eurointegratsioon (mille tagamõtteks oli üksnes Ukraina turu hõivamine Euroopa kaupade poolt) ei tähenda hetkekski sammu EL-iga liitumiseks.

Kuid seltsimehele, kelle põhiliseks kuvandi-atribuudiks on kikilips, jääb see hoomamata. Tema jätkab mõtteis lendlemist – erinevate spetsialistide rõõmuks, kes saavad võimaluse kliinilisi uuringuid jätkata.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

220
Tagid:
üleskutse, analüütika, poliitika, intervjuu, russofoobia, EL, NATO, Toomas Hendrik Ilves, Omsk, Tomsk, Peterburi, Eesti, Ukraina, Venemaa