Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves

Kikilipsuga mööda maailma: kas patsient Ilvest on võimalik terveks ravida

250
(Uuendatud 17:18 06.06.2018)
Eesti ekspresident Toomas Hendrik Ilves pole ainuüksi harjumust pidi kõigis Baltimaade hädades Moskvat süüdistanud. Ta on kõikidele huvilistele kõnelnud ka Ukraina NATO-sse astumise mehhanismist.

Gevorg Mirzajan, Vene Föderatsiooni valitsuse Finantsülikooli politoloogiakateedri dotsent

Baltikumi poliitikud on erilised inimesed. Omamoodi Punase raamatu esindajad rahvusvahelistes suhetes. Kannatades kõikvõimalike ajalooliste komplekside all, elades oma suletud maailmakeses, väljamõeldud tegelikkuses koos oma igapäise vastasseisuga Venemaa tuuleveskile ning selle võitluse käigus oma ühiskondi lõhestades ja riiklust hävitades kujutavad nad endast ideaalseid näidiseksemplare uurimiseks mitmesugustele spetsialistidele.

Kusjuures mitte ainult politoloogidele, vaid ka meedikutele.

Viimaseks säärastest kliinilistest juhtumitest osutus Eesti endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese intervjuu ühele Ukraina väljaandele. Seejuures on Ilves lausa klassikaliseks näiteks. Nagu too väljaanne ise kirjutas: "Hiilgav inglise keel; ainult algteadmised vene keelest; ajakirjanduslik minevik ja teaduskogemus; ja veel – kikilips kuvandi alalise atribuudina: Ilvest pole raske ära tunda, isegi kui oled teda elus vaid ühe korra näinud." Selle hõlpsalt äratuntava mehe intervjuus oli kõik suurepärane, kuid meie toome esile kolm kõige eredamat hetke.

"Tehke proovi": Venemaa vastus Ilvese provokatiivsele avaldusele >>

Esiteks – avaldus sellest, et Venemaa viib viimase 27 aasta vältel läbi Eesti diskrediteerimise kampaaniat. Muidugi, see ju ongi olnud kõik need viimased aastad Venemaa võimuladviku kõige tähtsamaks tegevuseks!

Eks ole nimelt Vene propaganda süüdi selles, et riigi rahvastik on iseseisvuse saavutamisest peale kahanenud üle 1,5 miljonilt alla 1,3 miljoni inimeseni. Moskva on süüdi selles, et Eestis ja teistes Balti riikides mitte lihtsalt ei kirjutata Teise maailmasõja ajalugu ümber, vaid kilbile on tõstetud ka natside ja SS-leegionäride mälestamine. Kõiges selles pole Ilvese arusaamist pidi mitte mingit süüd Baltimaade võimuladvikutel endil, kellest õige suur kuni 80-ndate lõpuni ei elanudki Balti riikides.

Emigrantide lastena vihkasid nad loomupäraselt kõike nõukogulikku, sellest isiklikult midagi teadmatagi. Nad saabusid sellesse riiki seda mitte arendama, vaid juhtima, kasutama oma uusi võimalusi selleks, et rakendada oma viha selle vastu, mis NSV Liidust alles oli jäänud. Sealhulgas ka pidada mälusõdu Moskva vastu. Kusjuures pidada neid Brüsseli õnnistusel või vähemasti tema vaikival nõusolekul.

Euroopale on alati kasulik olnud evida Venemaad tema piiride ääres ärritavat tegurit, et seda survestamiseks ära kasutada, nüüd aga on russofooia saanud üldse ülemaailmseks trendiks. Aga kui russofoobia tulemuseks on Baltikumi degradeerumine ja kümnete tuhandete noorte ja saavutushimuliste, oma Baltimaades väljavaadete puudumise eest pagevate kodanike siirdumine Lääne-Euroopasse, siis – seda parem Lääne-Euroopale.

Teeme vahetust?

Teiseks – Venemaa agressioonist. Esmapilgul võib näida, et patsient demonstreerib reaalsustaju algeid, kinnitades, et tänasel päeval Venemaa poolt sõjalise kallaletungi ohtu "vististi ei ole".

Edasine analüüs aga näitab, et mulje on ekslik: "Just see on meie NATO liikmesuse eelis. Artikkel 5 annab tõepoolest kaitse." Punutakse ju Ilvese arvates Kremlis seniajani Baltikumi suhtes agressiivseid plaane. "Muidugi võib Venemaa rünnata Eestit, kuid võib peagi kaotada isegi Omski ja Tomski, rääkimata juba Peterburist. Nad mäletavad seda," seletas patsient.

Eesti varustab end retkeks — Siberi maid napsama >>

Mäletavad, ja nähtavasti ainult sellepärast ei tungi kallale. Muidugi, Putin on ju pragmaatik. Ja nagu nähtavasti seltsimees Ilves aru saab, ebavõrdsele vahetusele välja ei lähe.

Jah, Tomskini (rääkimata juba Omskist) Abramsid ei jõua, nagu varasemalt ei jõudnud Tigerid ning enne neid – Napoleoni suure armee kaardivägi. Tegelikult ei üritanudki jõuda. Aga näe, Peterburi püüdsid vallutada. Kusjuures ainuüksi Peterburis on praegu ligi kolm korda rohkem elanikke kui kogu Eestis ning Neevalinna piirkondlik kogutoodang ületab uhke sõltumatu vabariigi majanduse peaaegu kahekordselt.

Nii et tegemist oleks tõepoolest ebavõrdse vahetusega.

Tegelikult ei ole veel ükski balti patsient suutnudki arusaadavalt ära seletada, miks peaks Venemaa Eestit ründama. Tõsi, terve hulk vene inimõiguslasi kutsub üles seda riiki, nagu ka tema naabreid Baltikumis venekeelse elanikkonna õiguste massilise rikkumise, neonatsliku poliitika ja süsteemse russofoobia eest karistama. Muidugimõista mitte gaasi kinnikeeramisega, vaid täiesti seaduslike toimingutega alates transiitvedude ümbersuunamisest.

Bulgaaria tahab taas otse Venemaalt gaasi saada >>

Rahapuudus viib väga kiiresti poliitilise kainenemiseni. Ja koguni kahetsuseni läinud aastate pattude pärast, nagu hiljuti näitas Bulgaaria kogemus. Mõistagi on balti patsiendid unarussejäetumad, aga neid annab ravida.

Aitäh, pole tarvis

Ent kõige kirkamaks avalduseks (mis oli pandud isegi intervjuu pealkirjaks) kujunes Ilvese poolt oma sõnavõtu sidumine Ukraina astumisega Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kusjuures ei EL ega NATO ei tea sellest veel midagi – aga näe, "kikilipsumees" juba teab.

"Teie NATO-sse astumine saab tõeluseks niipea, kui on tekkinud tegelik ja käegakatsutav väljavaade EL-i liikmeks saamisel… Ei saa, ütleme, Suurbritannia või Saksamaa vetostada NATO-ga liitumise otsust riigi puhul, kes saab EL-i liikmeks," selgitas Ilves. "See, muide, oli Venemaa suureks veaks tema strateegias Balti riikide suhtes. Nad ütlesid meile: palun väga, astuge Euroopa Liitu, aga NATO-sse te astuda ei saa. Nad ei mõistnud, et esimene avab juurdepääsu teisele.

Tõsi, sedasorti põiminguid kolmandate riikide suhtes on ennegi tehtud, seejuures igati auväärsete politoloogide poolt. Aga tegemist on olnud teistpidise seosega – kõigepealt pidi riik astuma NATO-sse ning seejärel juba Euroopa Liitu. Kusjuures seegi väide tundub küsitav – või ei tunne härra Ilves sellist kaunist riiki nagu Türgi? Ankara sai NATO liikmeks kaugel 1952. aastal, mil härra Ilvest polnud ilmas veel olemaski, ent Euroopa Liidus pole Türgit seniajani. No ei ole Euroopa Liidul seda riiki tarvis.

Ukrainal on olukord veelgi troostitum.

Siin ei toimi "hommikul EL, õhtul NATO" ega "õhtul EL, hommikul NATO". Ei hommikul ega õhtul, ei homme ega ülehomme ole Ukrainat ei EL-is ega NATO-s. Allianssi ei võeta teda lahendamata territoriaalsete konfliktide tõttu. Mitte ükski liikmesriik (välja arvatud vahest Baltimaade eliit, kes on valmis oma komplekse realiseerima ja seejärel jälle kärmelt läände pagema) ei taha Porošenko pärast Moskvaga sõjalisse konflikti sattuda.

EL-i aga ei võeta teda lihtsalt sellepärast, et seal on kerjusriike niigi piisavalt. Kusjuures kerjuseid mitte ainult kehalt, vaid ka vaimult – mentaalselt ei ole Ukraina (oma praeguse teabepoliitika, foobiate, korruptsiooni ja sellesama neonatsismiga) Euroopa perre astumiseks valmis. Millest Euroopa liidrid on enam kui kord või paar korda rääkinud, seejuures ametlikult. Ning mõned, näiteks Madalmaad, on otsesõnu selgitanud, et Ukraina eurointegratsioon (mille tagamõtteks oli üksnes Ukraina turu hõivamine Euroopa kaupade poolt) ei tähenda hetkekski sammu EL-iga liitumiseks.

Kuid seltsimehele, kelle põhiliseks kuvandi-atribuudiks on kikilips, jääb see hoomamata. Tema jätkab mõtteis lendlemist – erinevate spetsialistide rõõmuks, kes saavad võimaluse kliinilisi uuringuid jätkata.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

250
Tagid:
üleskutse, analüütika, poliitika, intervjuu, russofoobia, EL, NATO, Toomas Hendrik Ilves, Omsk, Tomsk, Peterburi, Eesti, Ukraina, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega