London

Suurbritannia hakkab Venemaad taga kiusama

97
(Uuendatud 18:17 22.05.2018)
"Briti diplomaadid ja poliitikud kavatsevad kasutada eelseisvaid rahvusvahelisi kohtumisi selleks, et mobiliseerida Lääne üldsust ühise strateegia väljatöötamisele võitluseks Venemaa desinformatsiooniga ja Moskvaga suheldes tavapärase diplomaatilise dialoogi muutmiseks."

Maksin Sokolov, RIA Novosti

Kui uskuda ajalehte "Guardian", kes viitab anonüümsetele "Tema Majesteedi valitsuses" juhtivail kohtadel olevaile allikaile, siis hakkab Suurbritannia nüüdsest peale konverentsidel, kongressidel ja muudele rahvusvaheliste organisatsioonide kogunemistel Venemaad vaenates täitma tülijumalanna Erise rolli.

"Guardiani" teatel kavatsevad "Briti diplomaadid ja poliitikud kasutada eelseisvaid rahvusvahelisi kohtumisi selleks, et mobiliseerida Lääne üldsust ühise strateegia väljatöötamisele võitluseks Venemaa desinformatsiooniga (Suurbritannia jaoks ebameeldivate uudistega – Toim.) ja Moskvaga suheldes tavapärase diplomaatilise dialoogi muutmiseks (tõenäoliselt peetakse silmas igasuguse dialoogi lõpetamist)." Niisugust poliitikat katsetatakse lähenevatel rahvusvahelistel kongressidel – G7, G20, EL ja NATO.

Suurbritannia soovi teha Venemaast oma poliitika peamine sihtmärk ja kutsuda ka teisi ühinema võitluses Lääne jaoks vaenuliku riigiga võib mõista. USA pole samuti Venemaa suhtes sõbralikult meelestatud, kuid kogu energia pühendamise Venemaa tõrjumisele muudab võimatuks asjaolu, et Ameerika Ühendriikidel on veel rida muid ülesandeid ja objekte, mida tõrjuda ja demokratiseerida. Hiina, koos suure osaga Kagu-Aasiast, Põhja-Korea, Iraan, Süüria koos enamusega Lähis-Idast – need on vaid peasuunad, tegelikke eesmärke on palju rohkem.

Washington tunneb poliitmehhaanika seadust: "Suhete katkestamine ühe suurriigiga toob enamasti kaasa tema tihedamad suhted teiste riikidega." Rakendades põhimõtet antud olukorras, võib tagajärjeks saada Vene-Hiina suhete tugevnemine, mida Ameerikal hoopiski vaja pole – Valgele Majale meeldiks hoopis rohkem Vene-Hiina liidu lammutamine.

Kunagise merede valitseja jaoks võib see liiga keeruline olla – ja mis tal Hiinast? Seetõttu võib ta sarnaselt Catole pühenduda järjekindlale mantra kordamisele: "Aga mina leian, et Kartaago (Loe — Kreml) tuleb hävitada." Ei ole vaid kindel, kas järjekindlus ka soovitud eesmärgini viib.

Mis puudutab G7, siis seal langetatavad otsused pole mõjuvõimsa ühenduse jaoks juba lubamatult kaua kellelegi korda läinud. Iga-aastased kongressid ei too midagi uut — isegi kui Theresa May järgmine kord ise kättemaksujumalanna kuju võtab, mattub see sündmuste tavapärasesse rutiini — "Esimeseks punktiks oli meil "Vabadus Aafrikale!", teise pealkirjaks on aga "Mitmesugust".

G20 kongresside probleemiks on fakt, et lisaks G7-l osalevatele väljaõpetatud Põhja-Atlandi liitlastele tulevad sinna ka need, kes liitlased pole, rääkimata nende koolitatusest. Argentiina, Brasiilia, India, Indoneesia, Hiina, Mehhiko, Saudi Araabia, Türgi, Lõuna-Korea, Lõuna Aafrika – kes kuidas, kuid kõik ei nõustu kindlasti korraldust "Sitsi!" kuulekalt täitma.

Mitte sellepärast, et ülalmainitud riike iseloomustaks armastus Venemaa suhtes – rahvusvahelistes suhetes ideaalsete tunnetega arvestada ei saa – vaid, neil on ka isiklikud huvid, mis sugugi Inglismaa omadega kokku ei pruugi langeda, ning Londoni jaoks kastanite tulest väljatoomine ei tekita neis mingit vaimustust.

Ammustel aegadel tagas Suessi kanalist ida poole jäävate kolooniate korrektse käitumise kuningliku laevastiku vägevus ja naelsterlingi staatus. Tänaseks pole enam ei laevastikku ega naelu – on vaid Boris Johnson. Kes ei kompenseeri kaugeltki esimest kaht. Euroliidu tippkohtumisel võib muidugi Venemaa "paljastamisega" tegelda, kuid Londoni poliitikute roll Brüsseli struktuurides on muutunud mitmeti tõlgendatavaks.

Põhimõtteliselt ei võtnud seadus neilt veel hääleõigust, kuid tegelikkuses on Brexitijärgselt Suurbritanniale ainus kohane aruteluteema lahutuse tingimused, ühisvara jagamine ja alimendid. Võimalik, et Mandri-Euroopa esindajad ei ütle oma Briti liitlastele otse, et viimased oma praegust positsiooni ülehindavad, kuid endamisi mõtlevad seda kõik. Taas mitte armastusest Venemaa vastu, vaid neil on lihtsalt endilgi probleeme piisavalt.

Paik, kus majesteedi ministrid täies aupaistes hiilata võivad, on NATO tippkohtumine, kus nad on endiselt täievolilised liikmed ning ka alliansi enda suhtumine Venemaasse ühtib Londoni positsiooniga. Tõsi küll, NATO liikmesmaade suurim mureküsimus ei ole hetkel niivõrd tavapärane Venemaa, kui just finantsprobleemid, sest Trump vihjas liitlastele, et endised priipõlve ajad on möödas.

Kuidas Boris Johnson seda muret leevendada kavatseb, ei ole veel selge. Liigset raha ei ole ka Britannias, pigem vastupidi. Briti vabaduse valinud Vene oligarhide taskute tühjendamise plaan ei tekkinud niisama. Ehkki saareriigi ministrid võivad muidugi Erise rollis esineda ja väsimatult Putinit jälitada, on oma püüdluste sihtmärkide vabatahtlik piiramine veider.

Imelik on vaid paralleelväljaandes ilmunu, mis rõhutab Briti ajakirjanduse mitmekülgsust. Sel ajal kui "Guardian" oma kõrgetasemeliste allikatega Ühendkuningriigi valitsuses teatab totaalsest sõjast Venemaaga, on rahvusvahelisel ärilehel "Financial Times", kelle mitte väheminformeeritud allikad Moskvas teatavad peatsest liberaalse majandusteadlase ja arvukate kodanikualgatuste autori, kellega Lääne juhid ainsana rääkima nõustuksid, määramisest Venemaa presidendi esindajaks rahvusvahelise majanduskoostöö vallas.

Theresa May
© REUTERS / Christopher Furlong / Pool

Ekspertide arvates "räägib see valmidusest mõningate muudatusteks, sealhulgas ka välispoliitika osas, sest viimast uuendamata olevat reformid Venemaal võimatud."

See kõik on väga huvitav, kuid seosed tunduvad mõneti otsituina. Kui Moskva ametlik esindaja on valmis erakordsetele järeleandmistele minema ja viimaste aastate välispoliitika täielikult kõrvale heitma (mis mõtet temaga vastasel juhul rääkida oleks?), jääb arusaamatuks, miks peaks juba praegu avalikustama Venemaa halastamatu kõrvaleheitmise programmi? Esindaja ajab ise kõik Londoni soovide kohaselt korda.

Mõistagi on ka võimalik, et Briti ajakirjandusel on poliitika varjatud hoobadest niisama sügav ja täpne ettekujutus, kui tavakodanikul. Erinevail sensatsioonimaigulistel teadetel on aga proovilaskude funktsioon – tegu on libauudistega, mille tootmine on hea ja õige, sest nende eesmärk on kõige õilsam – testida partnerit ja selgitada välja, kuidas ta mõtleb.

Soovitut tegelikkuse pähe esitada, kindlustades oma mõttevälgatusi nimetamata jäetavate allikatega, on aga ajalehetoimetuste vana trikk.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

97
Tagid:
G7, G20, Theresa May, Suurbritannia, USA, Venemaa, Süüria
Teema:
"Inglanna õiendab häda" (136)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega