Illustreeriv foto

Euroopa loob kiirkorras armeed - kaotajateks jäävad Ida-Euroopa riigid

79
(Uuendatud 09:09 17.05.2018)
Gevorg Mirzajan
Euroopa peab olema valmis end ise kaitsma, Ameerikale lootmata.

Gevorg Mirzajan, Vene Föderatsiooni valitsuse Finantsülikooli politoloogiakateedri dotsent, RIA Novosti

Viimaste päevade jooksul on Euroopa kõrgema taseme ametnikud teinud terve rea kaitsejõududeteemalisi avaldusi. Peamine sõnum on neis üks – Euroopa peab olema valmis end ise kaitsma, Ameerikale lootmata.

Nii ütles Euroopa Liidu välisasjade komissar Federica Mogherini Firenzes toimunud konverentsil, et "maailm on sattunud kaosesse" ja "Euroopa vajab professionaalset armeed."

Järgmisel päeval teatas Saksamaa kantsleri Angela Merkeli taskuhääling (podcast), et Euroliit "saavutas sõjalises koostöös hiiglaslikku progressi".

Mis on öeldus oluline? Euroopa armee loomise idee kõlab juba 1950. aastatest. Ühise kaitsepoliitika sätestas Lissaboni lepe. NATO ja Ameerika ülemvõimu tingimustes jäid plaanid aastakümneteks vaid paberile.

Peale Donald Trumpi võimuletulekut hakkas olukord kiiresti muutuma. Juba 2017.a. novembris võttis kogu Euroopa Liit — välja arvatud sealt lahkuv Suurbritannia, ühiskaitses mitteosalev Taani ja konstitutsioonijärgselt neutraalne Malta — vastu "Alalise struktuurse julgeoleku ja kaitsealase koostöö plaani" – PESCO.

Projekt näeb ette laialdast riikidevahelist koostööd sõjalises valdkonnas, kaasa arvatud kaitsestrateegiate harmoniseerimist ja ühtlustamist, väeüksuste eraldamist erioperatsioonide tarvis ja valmidust ühismissioonide teostamiseks. Erinevad riikidegrupid alustavad partnerprojekte üleeuroopalise kaitsetaristu loomiseks. Näiteks Euroopa meditsiiniteenistus, mille asutajateks on Itaalia, Holland, Rumeenia, Slovakkia, Hispaania ja Rootsi ning üldjuhiks Saksamaa, või Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Küprose loodav Erioperatsioonide keskus, mille ülesandeks on kriisidele reageerimine.

Samal ajal on "Euroopa armee" teema maailmajao liidrite kõnedes aina kõlavamaks muutunud. Riigijuhid ja kõrgemad euroametnikud Jean-Claude Junckeriga eesotsas on hakanud Euroopa "kaitsesuveräänsusest" rääkima mitte kui ihaldatud eesmärgist, vaid kui vältimatust tulevikuperspektiivist.

USA väljumine Iraani tuumaleppest kiirendas protsessi oluliselt. Nagu Saksamaa endine välisminister Sigmar Gabriel märkis, ei soovi "Euroopa jääda rohkete probleemidega taimetoitlaseks lihasööjate seltskonnas".

Juba öeldakse otse välja, et "Euroopa ei saa enam USA sõjalisele vihmavarjule lootma jääda" (Angela Merkel). Saksamaa kantsler viitab sellele, et Euroopa äärealadel on mitmeid konflikte, mis Liidu julgeolekut ohustavad. Jutt käib kaudsetest ohtudest, mille puhul Ameerika Ühendriigid on oma teovõimetust juba tõestanud.

Tasub meenutada, et "Ameerika võidud" Lähis-Idas tõid kannatusi just eurooplastele, kelle juurde põgenikud laostunud Liibüa ja Süüria territooriumide kaudu suundusid. Euroopale sai osaks ka enamik ISIS-e* sooritatud suurtest terrorirünnakutest, mille tegi samuti võimalikuks USA võit Iraagis.

Lisaks on ka kaosesse sattunud Ukraina, Läänele selga pöörav Türgi ning taas puhkeda ähvardav Palestiina-Iisraeli konflikt, kus olukorra teravnemises on süüdi just Ameerika Ühendriigid.

Ameeriklasi eurooplaste iseseisvuspüüdlused arusaadavail põhjustel ei rõõmusta. Washingtoni ametnikud kutsuvad Euroopa kolleege üles "julgeolekut mitte lõhkuma." Vastuseks kordab Brüssel, et PESCO ei asenda, vaid täiendab NATO-t ja keskendub ühisele reageerimisele kohalike kriiside puhul, jättes strateegilise kaitse küsimused Põhja-Atlandi Liidule.

Ameeriklaste jaoks sellest ei piisa – USA kaitseministri James Mattise abi Cathy Wilbargeri sõnul "toetavad Ameerika Ühendriigid Euroopa kaitseprojekti senikaua, kuni see ei hakka NATO-t segama ega nõrgestama."

Lisaks ei meeldi USA NATO saadik Kay Bailey Hutchisonile ka see, et "PESCO muutub "Euroliidu protektsionistlikuks masinaks". Washingtoni muret on lihtne mõista – Euroopa ühine kaitsestruktuur toob kaasa Ameerikas toodetud relvade ostu vähenemise Euroopa klientide poolt, mis USA ettevõtete kasumeid kahandab.

Tasub märkida, et terves reas kaitsestrateegia rajamise võtmeküsimustes puudub seni täielik selgus. Näiteks tahaks Saksamaa maksimaalse arvu liikmesriikide aktiivset osalust, kuid mitmed Euroliidu maad pole mitte ainult kaitselõimumiseks valmis, vaid saboteerivad seda lausa avalikult.

Jutt on eelkõige Ida-Euroopa vabariikidest, kes saavad suure osa toetusfondide vahenditest, kuid orienteeruvad poliitiliselt USA järgi. Heaks näiteks on Poola, kes on konfliktis nii Brüsseli kui Berliiniga.

Euroopa peab olema moraalselt valmis sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks ilma USA abita. Prantslastel on selles mõningane edu (meenutagem Mali operatsiooni), kuid nende tegevus toimub mitte USA huvidega vastuolus, vaid kooskõlastatult.

Sellele vaatamata on suundumus ilmne. Kui protsess viiakse loogilise lõpuni, osutuvad peamisteks kannatanuteks riigid, kes panustasid likvideeritavale "Ameerika maailmakorrale." See tähendab USA-meelseid idaeurooplasi eesotsas Poolaga ning NATO sirmi alla püüdlevaid Gruusiat ja Ukrainat.

Selleks hetkeks, kuid nad vihmavarju alla loodavad jõuda, võidakse see lihtsalt sulgeda.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

*Venemaal ja paljudes teistes riikides keelustatud terroriorganisatsioon

79
Tagid:
PESCO, armee, Donald Trump, Federica Mogherini, Angela Merkel, USA, Euroopa Liit