Vene tank Т-14 Armata

Uued vene tankid teevad Poola ja Balti riigid närviliseks

232
(Uuendatud 10:32 15.05.2018)
Üldiselt ei võimalda enamus Poola ja Baltimaade relvastuses olevaid tankitõrjesüsteeme efektiivselt võidelda Venemaa tankide uusimate versioonidega.

Charlie Gao, Inosmi osundusega ameerika väljaannele The National Interest

Jalaväe tankitõrjesüsteemid on vaenlase tankide ja soomukite vastane viimane kaitseliin. Tankitõrjerelvade arendajad püüavad tankide arendamise tehnoloogia arenguga kõigest väest sammu pidada. Selle protsessi valulikkus ilmneb eriti teravalt NATO idatiival, kus Poola ja Baltimaade relvastuses on külma sõja aegsed tankitõrjesüsteemid, mis seisavad potentsiaalselt silmitsi maailma uusimate Vene tankidega.

Poola arsenalis on üheks võimsamaks jalaväe tankitõrjesüsteemiks RPG-76 "Komar". See kerge, 68-millimeetrise kaliibriga tankitõrje granaadiheitja töötati välja 1960-ndatel ja 70-ndatel aastatel ja on võimeline läbistama umbes 260-300 mm paksust valtssoomust. Iraagi sõjas kasutasid Poola sõdurid seda osaliselt võitluses vastase jalaväe ja välikindlustustega. Selle peamine eelis on kerge kaal, mis teoreetiliselt võimaldab kanda sõduril kaasas mitut laskeseadeldist.

Kolmapäeval algas suurõppus Siil
© Estonian Defence Forces http://mil.ee

Terras: Siil tõestas Eesti murdmatust ühtsena>>

Kuigi "Komar" võetakse järk-järgult relvastusest maha, sest see on praktiliselt kasutu peamiste lahingutankide vastu, on ta endiselt efektiivne vahend vastase soomustransportööride, soomukite ja kergelt soomustatud sõidukite vastu.

Poola ja Balti riigid panustavad jätkuvalt RPG-7-le, mis on Nõukogude tankitõrjerelva parim näide. Poola sõjaväe relvastuses olev peamine relvatüüp on RG-7VM, mis suudab läbistada vaid 300 millimeetri paksust soomust. Bulgaarlased ja hiljem ka idasakslased püüdsid välja arendada uut relva, mis andis huvitavaid tulemusi, kuid ühtki neist relvastusse ei võetud. Raskemaid tankitõrjerelvi, nagu Venemaal kasutatavat tandemkumulatiivset PG-7VR, nendesse riikidesse ei tarnitud. Poola RPG-del kasutatakse mitmesuguseid nii kodu- kui välismaal toodetud optilisi sihikuid.

Poola ja Balti riikide relvastuses on Rootsi tankitõrje granaadiheitja Karl Gustav M2 ja M3. Poola relvajõududes kasutavad seda peamiselt õhudessant- ja erivägede üksused. Seevastu Leedu ja Eesti kaitseväes on need süsteemid laialt levinud tavalistes jalaväeüksustes.

"Gustavil" on RPG-7-ga võrreldes suurem soomustläbistav võime — kuni 400 millimeetrit. Siiski ei pruugi see olla piisav kaasaegsete Vene tankide rivist väljaviimiseks. Olukorda saaks parandada kaasaegsete tandemkumulatiivsete laengute kasutamisega, kuid pole teada, kas neid nendesse riikidesse tarnitakse. Leedu armees kasutatakse M2-l ja M3-l standardseid, kolmekordse suurendusega optilisi sihikuid. Samuti on Carl Gustavil moodulsihik, mida saab kasutada nii tavalise kirbuga kui ka öise nägemisseadmega.

Poola ja Balti riigid kasutavad ka mitmesuguseid lääneriikides toodetud ühekordseid granaadiheitjaid, Poola ja Leedu relvastuses on Rootsi AT4 ja Hispaania "Instalasa C90". Mõlemad võivad läbistada kuni 400 mm soomuse ja nende tabamiskaugus on kuni 300 meetrit.

Poola kavatseb asendada oma vananenud RPG —7 ja "Komar" süsteemid lahingu ja territoriaalkaitse üksustes uute kaasaegsemate granaadiheitjatega. Praegu kaalutakse mitmesuguseid erinevaid süsteeme, nagu Ameerika "Eyrtronik PSRL-1" (kaasajastatud RPG-7 – autori märkus), Hispaania "Instalasa C90" ja "C100", moderniseeritud "Carl Gustav M3" või "M4" ja "Panzerfaust-3"'.

Tagasilöögita tankitõrjerelvad Poola ja Balti riikidel on selles küsimuses erinevatel seisukohtadel.

Poola kasutab NSV Liidus välja töötatud 73-millimeetrilist tankitõrje granaadiheitjat SPG-9. Kuna tema mürsud on võimsamad ja tagavad RPG-7-ga võrreldes suurema algkiiruse, on SPG-9 tabamiskaugus suurem.

Neid kasutavad Poola õhujõud ja nendega kavatsetakse relvastada ka territoriaalkaitseüksused. Nagu eespool kirjeldatud süsteemid, läbistab ka see relv ainult kuni 400 mm paksuse homogeensoomuse.

Balti riikide relvastuses on peamine tagasilöögita tankitõrjerelv Rootsi Pansarvärnspjäs 1110 (Pvpj 1110) kaliibriga 90 millimeetrit.

Kui 1990.-ndatel aastatel, pärast külma sõja lõppu Rootsi armee süsteemi aegunuks kuulutas, anti need üle taasiseseisvunud Balti riikidele (koos AK4 vintpüsside ja muu relvastusega). Rootslased on välja töötanud Pvpj jaoks üsna kaasaegse laskemoona, mille uusimad versioonid võivad läbistada kuni 800 millimeetri paksuse homogeensoomuse. Varasemate moonatüüpide soomustläbistav võime piirdub 500 millimeetriga, kuid tänapäeva standardite kohaselt on ka see üsna hea. Eesti relvastuses on ka 106 mm Ameerika tagasilöögita tankitõrjekahur M40A1, millel on Pvpj 1110-ga sarnased näitajad.

Mittejuhitavate tankitõrjerakettide võimekuse arendamise osas läks iga riik oma teed — välja arvatud Läti ja Poola. Mõlemad kasutavad NSV Liidult päranduseks saadud raketti "Fagot 9K111", millest saab lasta kuni 2,5 kilomeetri kaugusele ja läbistada kuni 400 mm paksust soomust. Sellele lisandub uus Iisraeli rakett "Spike-LR", millel on tandem-lõhkepea, mis läbistab kuni 700 mm paksuse homogeensoomuse.

Seda raketti saab tulistada kaudtrajektooriga, mis võimaldab tabada sihtmärki ülalt, kus soomus on kõige õhem. Lõhkepäid ja raketimootorid toodetakse litsentsi alusel Poolas kohapeal, mis võimaldab Poolal vähendada nende relvasüsteemide maksumust. Samuti on olemas spetsiaalselt "Rosomak" soomukile välja töötatud versioon, mis on mõeldud Spike-LR-ga relvastatud meeskondadele. Laskevalmis võib olla korraga kuni kaks raketti, lisaks veel mitu täiendavat raketti. Poola kasutab ka teisi nõukogudeaegseid tankitõrjerakette.

Leedu kasutab peamiselt Ameerika "Javelini", milleks ta ostes umbes 100 laskeseadeldist (CLU) ja umbes 300 raketti. Eesti ostab samuti "Javelini", kuid lisaks omandas ta 2016. aastal ka prantsuse-saksa raketi MILAN 2 (mis Prantsusmaa relvajõududes endas asendatakse just "Javeliniga"). See lööb läbi kuni 800 mm homogeensest soomusest. Eesti impordib ka MAPATSit — USA TOW-raketi Iisraeli versiooni, mida tavapärase traadi asemel juhitakse laseriga. Seda tehakse koostöös Ukrainaga, kellel on juba sarnane tankitõrjerakett "Korsar".

Arvatakse, et pärast aktiivkaitse läbimist on see võimeline läbistama kuni 550 millimeetri paksuse soomuse. Selle relvasüsteemi peamiseks eeliseks Iisraeli "Spikega" võrreldes on odavam hind.

Üldiselt ei võimalda enamus Poola ja Baltimaade relvastuses olevaid tankitõrjesüsteeme efektiivselt võidelda Venemaa tankide uusimate versioonidega. Paljudel Moskva peamistele lahingutankidele on paigaldatud aktiivkaitsemoodulid ja raske valtssoomus, mis tõenäoliselt kaitseb masinat enamiku teisaldatavate granaadiheitjate ja mõnd tüüpi tankitõrjerakettide eest. Poola ja Balti riikide käsutuses olevad tankitõrjerelvade kogused lubavad nende jalaväel siiski kahjustada lahinguväljal kergemalt soomustatud masinaid ja tanke külgedelt, seega kujutavad endast jätkuvalt ohtu. Ka granaadiheitja Karl Gustav laialdane kasutamine võib olla kasulik, kuna seda kasutab ka USA armee, julgustades nii tegema kulutusi uute laskemoonatüüpide arendamiseks ja võimaldades valikut mitmekesistada.

Õppus Siil 2018>>

Poola ja Baltimaade sõjalised doktriinid näivad pööravat suurt tähelepanu lahinguvälja täitmisele tankitõrjerelvadega, sest mehhaniseeritud üksuse rünnaku peatamise üks kiireimaid viise on hävitada kui mitte tanke endid, siis vähemalt kõik nende toetusvahendeid.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

232
Tagid:
tanketõrje, tank, Poola, Balti riigid, Venemaa