Euroopa ja Ameerika ajalehed, ajakirjad ja telekanalid haarasid kõigest, et saaks ainult selle sündmuse olulisust maha teha.

Kui nahka panna ei saa, siis vähemalt kritiseerin: Putini uus ametiaeg Lääne poolt nähtuna

76
(Uuendatud 19:59 08.05.2018)
Gevorg Mirzajan
Loomulikult ei oleks ükski süüdiv inimene saanud Vladimir Putini kaotust ettegi kujutada. Sellise reitinguga ei kaotata. Kuid Euroopa ja Ameerika ajalehed, ajakirjad ja telekanalid haarasid kõigest, et saaks ainult selle sündmuse olulisust maha teha.

Gevorg Mirzajan, Finantsinstituudi politoloogia kateedri dotsent agentuurile Sputnik

Lääne meedia reaktsiooni Vladimir Putini inauguratsioonitseremooniale võiks iseloomustada iidse sumeri vanasõnaga: "Kui ära süüa ei saa, siis vähemalt näkitsen". Euroopa ja Ameerika ajalehed, ajakirjad ja telekanalid haarasid kõigest, et saaks ainult selle sündmuse olulisust maha teha.

Isegi Venemaa presidendi uut ametiautot ei häbenetud kritiseerida.

"Putinil ei ole seda uut autot kauaks, võrreldes teiste juhtide autodega. Ameerika salateenistused vuntsivad juba uusi… limusiine, millega asendatakse Trumpi ja teiste võimuesindajate autod," kirjutab Fox News.

Foxi kutte võib mõista — Trump jälgib neid pidevalt, võttis isegi nende kommentaatori John Boltoni endale riikliku julgeoleku nõunikuks.

Seetõttu peab president näitama, et ta on Putinist vingem mees.

Kuid muu meedia sapisusel Vladimir Putin uue ametiaja alguse suhtes on teised põhjused — võidetute banaalne kättemaks. Sest mis neil muud teha ongi, kui nad nii suure mürinaga Kremlile valimised kaotasid.

Loomulikult ei oleks ükski süüdiv inimene saanud Vladimir Putini kaotust ettegi kujutada. Sellise reitinguga ei kaotata. Lääne eliidi russofoobse osa ülesandeks oli nende valimiste kui selliste diskrediteerimine ja delegitimiseerimine, et näidata, nagu poleks Venemaal mitte presidenti valitud, vaid oldi sunnitud diktaatori võimuga nõustuma. The New York Times nimetas tseremooniat "kroonimiseks, mitte inauguratsiooniks. Tuli ju kuidagigi näidata, et "tegelikult" on rahvas praegusest presidendist ja tema poliitikast väsinud, sest Putin on, The Guardiani üsnagi kujundliku võrdluse kohaselt "otsustanud juhtida riiki kauem kui keegi teine, peale Jossif Stalini" (ilmselt peetakse silmas ikkagi vaid XX sajandit).

Selliseid analoogiaid tuuakse isegi mitte selleks, et diktaatoriga, nagu teada, korralikud inimesed suhete taastamisest ei räägi, vaid selleks, et kui Lääne kõrgseltskonnale sisendada Putini võõrandumise ideed rahvast ja Venemaa presidendi väidetavalt madalast toetusest, siis järelikult võib edaspidi neid veenda ka vajaduses jätkata Moskva-vastast sanktsioonidesõda. Sõda peetakse selleks, et vene inimesed lõpuks ometi "ei kardaks" enam oma valitsuse vastu välja astuda koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Esmaspäeval astus Vladimir Putin presidendina ametisse uueks kuueaastaseks ametiajaks
Пресс-служба Президента РФ

Just sellepärast püüab Lääne meedia suureks puhuda iga avalikkuse meelepahailmingut Venemaal ja positsioneerida seda "tõendina" Putini madala toetusreitingu kohta. Nii on peaaegu kõikides inauguratsioonile pühendatud artiklites omaette alajaotis selle kohta, et selle pompöösse sündmuse eel peksis ja vahistas kuri Venemaa politsei koos kasakatega hulga vene protestimeeleavaldajad.

Vene võimudel on nüüd kuus aastat aega tõestada, et Kreml mitte ainult ei taha Venemaad moderniseerida, vaid ta tõesti moderniseeribki teda.

See tähendab, et Vladimir Putini täidab oma valimiseelsed lubadused tõsta rahva elatustaset ja viia riik uuele tehnoloogilisele tasemele.

Lääne ajakirjanikud suhtusid sellesse loomulikult skeptiliselt.

Esiteks kirjutasid nad, et Moskva tegelikult seda ei tahagi.

"Vaatamata Putini sõnadele ei taha Kreml tegelikult reaalseid muutusi… Kasvavad pinged suhetes USA ja Euroopa Liiduga on tugevdanud nende positsioone Venemaal, kes toetavad omal jõul toimetulemist ja isegi veel suuremat riigi osakaalu riigi majanduses ja rahandussektoris," kirjutab Bloomberg.

Teiseks kirjutasid nad loomulikult, et Moskva seda ei suuda.

"Jah, nafta hind on 2014. aasta madalseisuga võrreldes tipus, mis võimaldab Venemaal täita riigikassat ja annab Putinile manööverdamisruumi isegi konflikti korral Läänega ja protestide tingimustes Venemaal," kirjutab The Wall Street Journal.

Kuid Lääne ajakirjanikud kinnitavad, et seda pole kauaks. Varsti kukub nafta hind jälle, kehtestatakse uued sanktsioonid, Venemaa lööb laiaks kõik oma kulla- ja valuutareservid (iga väljaanne kasutab erinevat mantrat) ja venelased mitte ainult ei saa reforme, vaid söövad ära oma viimasedki lahingukarud.

Kuid nende õnnetuseks on reaalsus selline, et Putin tahab ja ka suudab. Tegelikult ei ole presidendil muud valikutki — Vladimir Putin saab suurepäraselt aru, et stabiilsuse vajadus Venemaal on juba möödas ja päevakorrale on tõusnud uus nõudlus elatustaseme tõstmise järele.

Veelgi enam, president mõistab, et tema võimas geopoliitiline projekt "Putini Venemaa", millega ta kahtlemata ajalukku läheb, pole võimalik ilma majanduslike ja tehnoloogiliste ümberkorraldusteta. Ja just sellepärast on Venemaa Föderatsiooni vana-uus president kõigis oma hiljutistes kõnedes keskendunud just majandusele.

Lääs on isegi üllatunud. Nii imestas The New York Times, miks ei öelnud Putin oma kõnes midagi "lepituse otsimise kohta keerulistes suhetes Läänega". Ta ei öelnud sellepärast, et oli selle kohta kõik juba varem ära öelnud. Moskva on avaldanud valmisolekut suhete normaliseerimiseks Läänega riigi huvide vastastikuse austuse korral ja ootab, kuni Lääne partnerid täiskasvanuks saavad, et see pakkumine vastu võtta. Lääne meedia arvates täiskasvanuks saamise protsess küll toimub, kuid väga aeglaselt ja valuliselt.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

76
Tagid:
meedia, president, Vladimir Putin, Lääs, USA, Venemaa