USA hävitaja F-35A Lightning II Ämari lennubaasil

Ämari jaoks valmistati personaalne tuumalõhkepea

1688
(Uuendatud 09:05 11.05.2018)
Radaritel raskestimärgataval lennukil F-35 koos pardal oleva tuumarelvaga kulub Ämarist Peterburini lendamiseks vaid 10 minutit. Ainuke võimalus tema stardi vältimiseks Venemaa ja NATO vahelise sõjalise konflikti korral on ennetava tuumalöögi andmine.

Villem Rooda, endine sõjaväeluure kõrgemast ohvitserist analüütik

Suhteliselt suured sõjaväeõppused "Siil", mis Eestis mitme NATO riigi osalusel toimuvad, ei näinud ette vägede tegutsemist tuumalöögi ohu tingimustes ega ka radioaktiivselt saastunud keskkonnas.

Sõdurid ja ohvitserid harjutasid ida poolt tuleva kompleksse agressiooni tagasilöömist. Kuid ida suunas asuval riigil, keda kahtlustatakse alusetult agressiivsuses, on tuumarelvi enam kui küll.

Ehkki tal endal rünnakuplaane ei ole, siis sõjalise suurkonflikti ohu korral Põhja-Atlandi liiduga annab ta kahtlemata Eesti pihta ennetava tuumaraketilöögi, on Balti riigid ise endast mõistagi ohtu ei kujuta ja Moskva neid sellisena ei vaata. Ohtlikud ei ole ka rahvusvahelised pataljonid, mida NATO siia paigutanud on. Aga NATO sõjaväebaaside loomine Baltimaades on hoopis midagi muud.

Venemaaga piirnevad riigid, kes andsid nõusoleku luua oma pinnale NATO baasid, kus võivad teoreetiliselt paikneda ka ründerelvad (sõjaväeanalüütikud on sunnitud arvestama võimalusega, et see on just nii), muudetakse Venemaa ja alliansivahelise teoreetilise konflikti käigus radioaktiivseteks varemeteks.

Venemaa ja NATO suurriikide poliitilised ja tööstuskeskused võivad seejuures puudutamata jääda, sest nad asuvad "rindejoonest" piisavalt kaugel, mis annab neile kokkuleppe saavutamise korral ellujäämislootust. Piiririikide jaoks ei muuda see aga enam midagi.

Eesti poliitikutel on muretsemiseks põhjust enam kui küll

Balti riigid ja seda enam Skandinaavia poolsaar vaevalt et Venemaa ja NATO vahelise konflikti päästikuiks saavad. Suurema tõenäosusega muutub selleks Ukraina, kuid kõrgeimat riski tekitab olukord Lähis-idas ja Afganistanis, kus juhuslik kokkupõrge võib kaasa tuua konflikti ülikiire eskaleerumise koos sõjaväelaste sunnitud vastukäikude ahelreaktsiooniga.

Kujutage endale ette – ma tean, et paljud Eesti elanikud seda ka tegid, kuuldes Süüria vastu teostatud raketirünnakust ja ehmudes esmakordselt peale aastatepikkust sõnasõda Venemaa ja Lääne vahel – kuuldes, et järgmine USA ja tema liitlaste raketilöök võidakse anda Venemaa sõjaväelaste pihta.

Venemaa sõjaväelased hävitavad vastusena Vahemeres viibivad NATO laevad. Konflikt hakkab kiiresti laienema vastavalt läbitöötatud stsenaariumitele – võte olla kindlad, nad on ammu läbi töötatud – ning teda ei õnnestu enam peatada. Mõni hetk hiljem muutuvad Venemaa piiride lähedal asuvad NATO sõjaväebaasid riigi julgeolekule vastuvõetamatuks ohuks ning nad pühitakse preventiivselt maa pealt, kaitsmaks Venemaa elanikkonda ja tööstuspotentsiaali.

Baaside osas läbirääkimiste pidamiseks Moskval aega ei ole. F-35 lennuaeg Ämarist Peterburini on 10 minutit, Eesti piirilt aga vaid 5 minutit. Pealegi on lennuki jaoks välja töötatud planeeriv tuumapomm, mille tehnilised andmed lühendavad Vene kindraleile otsuse vastuvõtmiseks jäävat aega veelgi.

Erinevalt 1972.a. ilmavalgust näinud Ameerika ründelennukist A-10 ei suuda F-35 maanteelt lendu tõusta – ta vajab uue põlvkonna lennuvälja. Just sellist, nagu Ameerika poolt eraldatud miljonite eest Ämarisse ehitatakse.

Peterburi kaitsvatele kindralitele jäävad olukorra eripära ja tänapäeva sõjatehnika suurenenud kiiruste tõttu vaid loetud minutid, et langetada ainuõige otsus — Balti riikides asuvad baasid, Ämariga eesotsas, täielikult ja garanteeritult hävitada enne, kui esimene ründelennuk sealt õhku jõuab tõusta.

Vältige kinnisvara NATO baaside lähistel

Vene poolel tuleb arvestada pidevalt muutuvat õhutõrje tõhusust tervikuna ja Baltimaade baaside oma eriti, ning valida nende täielikuks garanteeritud hävitamiseks vahendid, millest õhutõrje kindlasti jagu ei saa. Seetõttu on nad sunnitud kasutama tuumarelva.

Löögid, mis antakse Eesti puhul kindlasti Ämari ja tõenäoliselt ka Tapa või veel paari baasi pihta, hävitavad praktiliselt terve väikese riigi, sest kogu territoorium jääb plahvatuste mõjupiirkonda.

Teistsuguseid variante konfliktides tuumariikidega ei eksisteeri – pole mõtet endale illusioone luua. Kuigi "Siili" sarnased õppused mõjuvad hästi osaliste tervisele, füüsilisele vormile, vanemohvitseride tõusule karjääriredelil ja tõstavad juhtivkoosseisu kvalifikatsiooni, ei peegelda nad mingil kujul seda ainsat "musta stsenaariumi", mille kohaselt tegelikud sündmused arenema hakkavad, kui konflikti osapooleks on tuumariik.

Isegi kaasaegsete, tõhusate õhutõrjevahendite olemasolu ei anna absoluutset julgeolekugarantiid – üksainus läbilipsanud ülivõimas rakett võib teha kahju sama palju, kui kõik Teise maailmasõja järgsete sõdade inimohvrid kokku. See, mida Vladimir Putin oma märtsikuise esinemise käigus maailmale näitas, muudab kõik olemasolevad raketitõrjesüsteemid mõttetuks.

Kolmapäeval algas suurõppus Siil
© Estonian Defence Forces http://mil.ee

Juhi otsustavus kaitseks illusioonide eest

Milles seisneb Venemaa presidendi elevust tekitanud 1. märtsi kõne tuumaks olnud sõnum? Selles, et varasem suhtumine tuumarelvadesse, kui hoiatus- ja heidutusvahenditesse muutus täielikult ja neile on antud operatiiv-taktikalise relva funktsioon, mida võib nüüdsest tavarelvastuse kõrvale asetada.

Sarnaselt USA-ga võtab ka Venemaa kasutusele väga väikese võimsusega lõhkepead, mis on veel üheks ilmseks hoiatuseks naabritele ja lähedalasuvatele riikidele, kes oma territooriumile Venemaad ohustavaid NATO baase sisse seavad. Venemaa riigipea kirjeldas uusi relvaliike, kuid ei kõnelenud nende kasutamisest konkreetselt kellegi vastu, andes vaid veel kord mõista, et Moskva ei kõhkle neid rakendamast, kui riigi eksistentsile tekib oht.

President Vladimir Putinil on ilmselt kaalukad põhjused ikka ja jälle korrata, et riik ei kõhkle enda kaitsmiseks tuumarelva kasutada. Ilmselt on temal endal, riigi luuretalitustel, analüütikutel ja diplomaatidel infot, mis näitab, et kallaletungioht on väga suur.

Seepärast ei pea potentsiaalsel agressoril olema mingit kahtlusi ega illusioone Moskva valmidusest kasutada vajaduse korral "kõige viimast argumenti". See, mida paljud Läänes "relvadega täristamiseks" või moskvapoolseteks ähvardusteks peavad, ei ole tegelikkuses midagi muud, kui tuumarelva enesekaitseks kasutamise otsustavuse demonstratsioon.

Venemaa ei lähe võidurelvastumisega kaasa

Raketid ei ole parim argument sõbralike vastastikuste suhete loomiseks, kuid suhete puudumisel on nad varuvariandina piisavalt head, mõistagi koos mõningaste kaasnevate riskide ja probleemidega.

Mõistlik diplomaatia teeniks konkureerivaid riike palju paremini, kuid see eeldaks mõlema poole huvi ja tahet, raketid aga tagavad rahuliku kooseksisteerimise ka siis, kui ühel osapoolel adekvaatse ja konstruktiivse dialoogi pidamise soovi puudub ning selle on asendanud otsus "Venemaaga jõupositsioonilt suhelda."

Iga katse suurendada NATO niigi suurt sõjalist ning majanduslikku ülekaalu veelgi, toob kaasa julgeolekusituatsiooni järsu halvenemise. Lootus sellele, et Venemaale järjekordse võidurelvastumise pealesurumise tõttu laostub ja laguneb, toetub puudulikule ja pinnapealsele analüüsile.

Selle asemel, et lülituda täiemahulisse võidurelvastumisse, paigutab Venemaa jõu ja vahendid üksikutesse, kuid kõige efektiivsematesse ja surmavamaisse relvaliikidesse. Selle tulemusena saab maailm vastaseks Venemaa, kes võib isegi piiratud piirikokkupõrke korral kasutada tuumarelva, kui leiab, et on võimalik konflikti eskaleerumine suureks sõjaliseks vastasseisuks NATOga, kus Venemaa ei suuda teda jõu poolest mitmekordselt ületavast vastasest tavarelvadega jagu saada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

1688
Tagid:
Siil, Hävitaja F-35A Lightning II, lennubaas, NATO, Ämari, Eesti
Teema:
Õppus Siil 2018 (21)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega