Eesti - Vene piir

Eesti riiklusest: 98 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest

137
(Uuendatud 13:31 02.02.2018)
Vene NFSV sai esimeseks riigiks, kes Eesti Vabariiki õiguslikult tunnustas, ning Eesti oli esimene riik, kes tunnustas Nõukogude Venemaad

Gennadi Bordjugov, ajaloolane, Rahvusvahelise Vene Ühiskonna Uurijate Assotsiatsiooni nõukogu juhataja – portaalile Sputnik Eesti

Reedel, 2. veebruaril täitub 98 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest, mis tagas Eestile tema iseseisvuse. Kuid vaatamata märgilise tähendusega kuupäevale ei ole eesti ja vene ajaloolaste, poliitikute ja diplomaatide hulgas seniajani kujunenud sellele lepingule ja tema tagajärgedele hinnangu andmises ühtset seisukohta. Miks? Püüame selgust saada.

Teatavasti väljus Eesti koos vene bolševikega 1920. aastal sõjast Petrogradi rindel võitjana. Kusjuures eestlaste jaoks seisneb võidu sisu mitte antibolševismis, vaid nimelt iseseisvuses. Noore vabariigi rahvusliku kokkukuuluvuse aluseks ei olnud venevastased, vaid saksavastased meeleolud. Tulemusena sai Vene NFSV esimeseks riigiks, kes Eesti Vabariiki õiguslikult tunnustas, ning Eesti oli esimene riik, kes tunnustas Nõukogude Venemaad.

Tartu rahu aastapäeva puhul heisatakse lipud>>

Erinevalt "valgete" poliitikast osutus Lenini valitsuse seisukoht palju paindlikumaks. Eestist sai "aken Euroopasse", mille kaudu Nõukogude Venemaa sai arendada suhteid Läänega.

1920. aasta 2. veebruari rahuleping oli Eestile soodne, kuna ta sai vahendajaks Londoni ja Moskva poliitilise ja majandusliku lähenemise kujunemisel. Pooled leppisid kokku ka riigipiiride paikapanekus. Eesti poolele jäi osa Pihkva maakonnast, sealhulgas algselt vene linnad Petseri ja Irboska.

Mõned ajaloolased arvavad tänagi, et Eesti omariiklust poleks olnud, kui samaaegselt poleks Saksamaa ja Venemaa Esimese maailmasõja aastatel nõrgenenud. Ent on ju teada, et riigid ei sünni juhuslikult – nad on pika kannatusterohke teekonna vili ning edaspidi sõltub paljugi asjaolude kokkulangevustest, mida saab või ei saa ära kasutada.

Veel üks levinud väide: Eesti oli Inglismaa (ka teiste Antanti riikide) käpiknukuks. Jah, tõepoolest, nende abi oli oluline, kuid on ju teada – ja Venemaa aastail 1917–1918 on selle näiteks –, et otsustavaks teguriks iseseisvuse saavutamisel on sisetingimused, kohalik poliitika. Eesti valitsus viis otsustavalt ellu loosungi "Rahu ja maad", võõrandas maad ja sõlmis liitlaste huvide kiuste bolševikega rahu.

Eesti säilitab tõenäoliselt õiguse pretendeerida Ivangorodile>>

1940. aastal läks Eesti NSV Liidu koosseisu, seejärel aga okupeeriti fašistliku Saksamaa poolt. Eesti vabastamisel hitlerlastest 1944. aastal said riigipiirid muudetud – Venemaa alad, sealhulgas Petseri ja Irboska läksid tagasi Venemaa koosseisu.

Tartu rahuleping kaotas juriidiliselt ja faktiliselt oma kehtivuse Eesti vastuvõtmisega NSV Liidu koosseisu 1940. aastal. Eesti Vabariigi lahkumine NSV Liidust 1991. aastal ei tähendanud mitte mingil kujul sõjaeelse Eestiga sõlmitud Tartu rahulepingu kehtivuse taastumist.

Kuid nimelt sellega ei ole osa Eesti poliitilisest eliidist tänapäeval nõus. 1920. aasta Tartu rahuleping kätkeb tema jaoks seniajani sügavat tähendust, seda ennekõike praktilistel kaalutlustel – selle najal võib esitada Venemaale territoriaalseid nõudmisi, võib teenida poliitilisi dividende venevastaselt meelestatud valijaskonnalt. Kas mitte selles ei peitugi selle põhjus, et juba ligi 27 aastat ei saa Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline piirileping ratifitseeritud?

2005. aastal lisasid Eesti rahvasaadikud ratifitseerimisseadusesse preambula, viidates 1920. aasta Tartu rahulepingule ning seega nõudele tagastada Eestile ulatuslikud osad Pihkva ja Leningradi oblastist – Petserist lõunas kuni Ivangorodini põhjas.

Tuleb välja, et Eesti on viimane nõukogudejärgne riik, kes ei ole ratifitseerinud piirilepingut Venemaaga. Eestlasi teeb seejuures murelikuks see, et Euroopa Liidu, kuhu Eesti kuulub 2004. aastast, juhtkond omistab suurt tähendust sellele, et kõik territoriaalsed vaidlused EL-i piiridel oleksid lahendatud – välistamaks konfliktide võimalust.

EKRE tegi ettepaneku võtta Eesti-Vene piirilepingult allkiri tagasi>>

2012. aasta lõpul piiriläbirääkimised justnagu jätkusid, kuid ka pärast seda ole midagi muutunud. Olukord on seniajani äraootavas seisundis. Ja siin kerkib küsimus: kas tõesti Eesti ei riski nõuda piiride seadmist 1920. aasta Tartu rahulepinguga paikapandud joonele? Kaheldav. Kuid riigipiiri arusaamatu staatus on heaks ettekäändeks pidada Baltikumi "ohtlikuks piirkonnaks" ning järelikult loota pidevale toetusele NATO poolt, mida me viimasel ajal näemegi.

Kas leidub sellest konfliktsest olukorrast väljapääsu ja lootust sellele, et 2020. aasta veebruariks saab Eesti-Vene piirleping ratifitseeritud? Esiteks, lootust annab nende eesti õigusteadlaste seisukoht, kes leiavad, et Eesti riiklusega ei juhtu midagi, kui uues lepingus Tartu rahulepingut ei mainita. See ei kahjusta Eesti Vabariigi kui õigusjärgluse alusel iseseisvuse taastanud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud subjekti huvisid. Teiseks, piiri demarkeerimisel, mida Eesti ühepoolses korras püüab teostada, ei ole vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele naaberriigi jaoks juriidilist tähendust. Ja lõpuks, Eesti ärimehed räägivad üha sagedamini kadumaläinud võimalustest kaubavahetuses Venemaaga…

1920.a. sõlmiti Tartu rahuleping>>

Lõpetuseks tahaksin tähelepanu juhtida õpiku "Eesti ajaloo gümnaasiumile" autorite Andres Adamsoni ja Sulev Valdmaa minu jaoks tähtsale järeldusele. Erinevalt teistest ajaloolastest ei pea nad Tartu lepingut kehtivaks. Ekslik on arvata, rõhutavad need autorid, et Eesti riiklus põhineb ainult ja ennekõike sellel ühel, olgugi väga olulisel lepingul.

Eestlaste õigus oma riigile põhineb palju püsivamal alusel, s.t iga rahva loomulikul ja vääramatul õigusel enesemääramisele oma põlisel territooriumil. "Seejuures pole tähtis," kirjutavad nad, "kui sageli me seda õigust kasutame, sest enesemääramise õigus ei ole mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Ainult meil endil on õigus otsustada meie riigi olemasolu või selle lõpetamise üle"

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

137
Tagid:
Tartu rahuleping, piir, Eesti, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega