Feministid Londonis

Feministid sattusid ummikusse: Oxfordis tunnistati naised nõrgemaks sugupooleks

85
(Uuendatud 17:49 29.01.2018)
Irina Alksnis
Kaasaegse soolise ja muu võrdõiguslikkuse eest võitlemise absurdsuse võti peitub selles, et sel võitlusel pole enam midagi ühist tegelikkusega ning selle tunnustamisel ja omaksvõtmisel on põhimõttelisi erinevusi sellest, mis varem paika on pidanud

Irina Alksine, RIA Novostile

Vormilt anekdootlik uudis Oxfordi ülikoolist selle kohta, et seal pikendati naistudengite jaoks matemaatika- ja informaatikaeksamite kestvusaega, et neil oleks vähem stressi ja et nad saaksid ülesannetega paremini hakkama, pole sisuliselt üldsegi naljakas.

See lugu osutus veel üheks näiteks ummikseisust, kuhu feminism ja poliitkorrektsus tänapäeva maailmas on sattunud. Kõige hullem aga on see, et too ummik pöörab lääne ühiskonna tagasi kõige tihkemale konservatiivsusele, kuna see Oxfordi lugu kuulub täpselt samasse seeriasse, nagu seda on nüüd feministide kaitsekõned hidžabile kui naiste vabaduse sümbolile.

Kaasaegse soolise ja muu võrdõiguslikkuse eest võitlemise absurdsuse võti peitub selles, et sel võitlusel pole enam midagi ühist tegelikkusega ning selle tunnustamisel ja omaksvõtmisel on põhimõttelisi erinevusi sellest, mis varem paika on pidanud.

Asi on selles, et traditsioonilised ja ka tänapäevased käsitlused, kogu 20. sajand oma võitlustega naise ühiskondliku rolli ja õiguste teemal on rääkinud tegelikult üht ja sama keelt ning seisnud kahe jalaga maa peal.

Traditsioonilistes ühiskondades kehtinud piirangud naiste õigustele ja võimalustele ei sündinud tühjalt kohalt, vaid ilminguist, mida inimkond oli kogu oma ajaloo jooksul täheldanud. Peeti tõeks, et naised tulevad meestest kehvemini toime enamiku ühiskonna ellujäämiseks ja toimimiseks kõige tähtsamate asjadega. Naised on füüsiliselt ja vaimselt nõrgemad, vähem vastupidavad, neil on viletsam reaageerimisvõime ja nii edasi.

Nimelt need inimkonna aastatuhandeid kestnud tähelepanekud ja halastamatud ajalooprotsessid sulgesid naised peaaegu kõikjal saksapäraselt kolme K-ga tähistatud ringi ("Küche, Kinder, Kirche – köök, lastekasvatus, kirik – toim.)

Kuid 20. sajandil saabus moodne aeg ja asus oma eelkäijatele veenvalt tõestama, et traditsioonilised soolised stereotüübid on väärad ühes kõige olulisemas tõigas: kõik need sugudevahelised erinevused ei pea paika üldiselt, vaid keskeltläbi võttes. Mitte et "kõik eided on rumalad", vaid "keskmiselt on meeste IQ kõrgem kui naistel", mis tähendab, et pole õige lahterdada kõiki ainuüksi soolise tunnuse alusel. Tuleb hinnata iga konkreetse inimese võimeid ja võimalusi sõltumata tema soolistest tunnustest. Seda enam, et ajalugu pakub küllaga näiteid silmapaistvatest naistest, kes isegi kõige konservatiivsemates ühiskondades saavutasid sellist edu, mis oleks võinud enamiku meestest kaugele seljataha jätta.

Lõpuks hakkas kaasaegne arusaam sugupoolte võrdõiguslikkusest traditsiooniliselt kinnistunud hoiakuid ümber lükkama ja pääses möödunud aastasaja lõpuks võidule olulisel osal planeedist, kus naised said täieliku ligipääsu valdkondadele, mis olid nende jaoks aastasadu ja isegi aastatuhandeid suletud või äärmiselt piiratud.

Ning siinkohal tekkiski nähtus, mis on nüüd päädinud Oxfordis naistele ettenähtud eksamiaja pikendamiseni.

Feminismi ja poliitkorrektsuse eestkõnelejad avastasid, et sugupoolte võrdsed võimalused ei taga nende võrdset esindatust paljudes valdkondades. Eriti valuliselt on hakatud tajuma soolisi eelarvamusi kõrgetasemelist intellekti nõudvates valdkondades. Kui tõdemust, et mehed on keskmiselt naistest füüsiliselt tugevamad, võetakse täiesti rahumeelselt, siis mõte, et "mehed domineerivad intellektuaalselt keerukates valdkondades, sest see vastab objektiivselt esinevatele erinevustele sugupoolte vahel," on kujunenud punaseks rätikuks.

Matemaatika on ses mõttes ilmekaks näiteks.

1990. aastate lõpust peale hakkas läänemaailmas kaasaegse feminismi poolt propageerituna hoogsalt maad võtma mõte, et naiste nõrk esindatus matemaatikas (ja teistes täppisteadustes) ei anna sugugi tunnistust sellest, et naistel ilmneks matemaatilisi võimeid objektiivselt harvemini kui meestel. Tegelikult on feministide meelest põhjus selles, et tüdrukutele surutakse sünnist saati peale ühiskonna soolisi stereotüüpe, mis ei kiida nende jaoks heaks "mehelikke" tegevusi, mille hulka kuuluvad ka täppisteadused. Ning tehti teatavaks, et nüüd kasvatame üles juba seksistlike eelarvamuste survest vaba tütarlastepõlvkonna ja see näitab kõigile šovinistlikele sigadele, milleks naised matemaatikas võimelised on.

Kasvatatigi – ja see põlvkond tütarlapsi näitab matemaatikas (Oxfordi õppeedukuse statistika kohaselt) üle kahe korra kehvemaid tulemusi kui on noormeestel.

Ent Oxfordi uudise põhjal otsustades ei ole seegi osutunud põhjuseks tegelikkust tunnistada ja aktsepteerida. Nüüd kirjutatakse naissoo viletsamad näitajad matemaatikas sugugi mitte vaimse tegevuse valdkonnas esinevate sooliste erinevuste, vaid närvisüsteemi ja psüühika ülesehituse arvele. Mis poliitkorrektse arvamuse kohaselt pole nähtavasti niiväga solvav.

Selle üle võiks ju naerda. Lõppude lõpuks pole stressitaluvus ja "võidujooks ajaga" matemaatikale tõesti kuigi oluline.

Häda on selles, et need omadused on ülimalt olulised teiste elukutsete puhul – nagu näiteks lennukite juhtimisel, eriteenistustes, kirurgias, rahvusvaheliste ettevõtete tippjuhtkondades ja paljudes teistes ametites, kus naised on selges vähemuses. Aga need, kes seal edu saavutavad, konkureerivad võrdselt meestega – ilma igasuguste allahindlusteta sooliste erinevuste võrra.

Oxfordi ülikool aga on sisuliselt teatanud, et kõigil nendel erialadel naistele kohta ei ole. Tähendab ju ülikooli otsus mitte niivõrd seda, et "keskmiselt saavad mehed närvisüsteemi lühiajaliste ülekoormustega paremini hakkama kui naised" (mis on puhas tõde), kuivõrd seda, et sel puhul pidanuks ta korraldama üliõpilaste hulgas vastava testi ja võimaldama matemaatikaeksamil lisaaega kõigile madalama stressitaluvusega tudengitele sõltumata sugupoolest.

Aga ei, Oxford tegi oma otsusega märksa lihtsakoelisema ja radikaalsema avalduse, et "kõik naised on neurootilised hüsteerikud, kes pole suutelised stressitaluvuse parameetri järgi tugevama sugupoole esindajatega võistlema ja vajavad sellega seoses eritingimusi."

Ent kuna sõnaühend "Oxfordi matemaatika" ei ole seni veel osutunud osaks veebimeemist "briti teadlased" ning evib reaalses maailmas märksa enam kaalu, võivad ülikooli kõnealuse otsuse tagajärjed osutuda naiste olukorral ja võimalustele maailmas samuti enam kui reaalseteks. Ainult et vaevalt küll need kokkuvõttes feminismi, poliitkorrektsuse ja soolise võrdsuse eestkõnelejatele meeldivad.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

85
Tagid:
sooline võrdõiguslikkus, feminism, ülikool, Oxford