Ukraina lipp. Illustreeriv foto

Ukraina kangelastegu: tigedad päkapikud ei lase Euroopal Venemaalt raha kätte saada

134
Irina Alksnis
Kolm aastat on Venemaa suhetes Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleega üles näidanud ääretut kannatlikust, kinnitanud ja üritanud tõestada, et Venemaa delegatsiooni hääleõigusest ja teistest õigustest ilmajätmine on kontraproduktiivne

Irina Alksnis RIA Novostile

Jätkuv saaga seoses Venemaa osalemisega ENPA-s võib olla eredaks näiteks lagunemisprotsessidest, mida lääne poliitiline süsteem praegu üle elab.

Sisuliselt on kõik toimuv kinnituseks, et süsteem, mis algselt oli rajatud sõna jõule ja orienteerus dialoogile, on lakanud neid põhimõtteid tunnistamast.

Euroopa parlamentarism enam sõbralikku juttu ei mõista, ei ratsionaalsed argumendid ega üleskutsed omaenda põhimõtteid järgida talle mõju ei avalda. Piitsa ja prääniku vahel enam valida ei ole – et euroopalikku süsteemi adekvaatsusele sundida, on nüüdsel ajal mõtet kasutada ainult ja eranditult piitsa.

Kolm aastat – kolm aastat! – on Venemaa suhetes Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleega üles näidanud ääretut kannatlikust, kinnitanud ja üritanud tõestada, et Venemaa delegatsiooni hääleõigusest ja teistest õigustest ilmajätmine on kontraproduktiivne. Kõik see on olnud tulutu.

Ent tarvitses vaid 2017. aasta suvel peatada kuni Venemaa delegatsiooni volituste taastamiseni ENPA-s Venemaa sissemaksed (kusjuures mitte kõik, vaid üksnes osa) Euroopa Nõukogu eelarvesse, kui protsess otsekohe surnud punktist liikuma hakkas. Avalduste tonaalsus muutus radikaalselt, kostis koguni ülestunnistusi, et ilma Venemaata on parlamentidevaheline dialoog tasakaalust väljas.

Ja juba toimuski Euroopa Nõukogu institutsioonide tegevuse kooskõlastamise töörühma ja ENPA esimene istung Venemaa esindajate osavõtul, kusjuures venelased osutusid muljetavaldavaiks sellega, kuivõrd tulemuslikult ja edukalt (vastupidi kartustele) kõik kulges.

Aga põhjused on lihtlabased – raha.

Taani välisministri Anders Samuelseni sõnul jättis Venemaa 2017. aastal Euroopa Nõukogule maksmata 22,3 miljonit eurot. Kui ta samas vaimus jätkab, jääb Euroopa Nõukogul oma eelarvesse 2018. aastal saamata veel üle 32 miljoni euro. Ning arvestades, et ka Ankara on Euroopa ja Türgi vaheliste suhete teravnemise tõttu otsustanud oma sissemaksed tasumata jätta, tähendab see omakorda veel 20 miljoni euro kaotust, Euroopa Nõukogu lood paistavad olevat päris kehvasti.

Donbass
© Sputnik / Михаил Воскресенский

Euroopa Nõukogu ja ENPA eelarves on tekkinud muljetavaldav lünk, mida muudest allikatest täita on praktiliselt võimatu.

Pole midagi imestada, et see ajab mõlema organisatsiooni juhtkonnad närvi. Neil päevil teatas Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjørn Jagland, et Venemaa on juba veebruaris kohustatud tasuma oma sissemakse. Venemaa (sealhulgas Föderatsiooninõukogu liikme Aleksei Puškovi isikus) vastus ei lasknud ennast kaua oodata ja sisuliselt parafraseeris klassikat: "Hommikuks toolid, õhtuks raha."

Arvestades, et mainitud – ja Venemaa asjaosaliste poolt täiesti kordaläinuks hinnatud – ad hoc-komisjoni istung toimus kohe järgmisel päeval, võeti Venemaa vastust sissemaksete asjus nähtavasti kuulda. Veel üheks tunnistuseks sellest, et Euroopa Nõukogu ja ENPA nähtavasti korrigeerivad omapoolset Venemaa suhtes võetud kurssi, kujunes Ukraina äärmiselt valuline reageering toimuvale. Toimunud istungi tõttu vallandus Ukraina poliitikute seas teatav hüsteeria.

Ukraina rahvasaadikud jagasid asetleidnust skandaalihõngulisi üksikasju. Sellest, kuidas neid üritusele ei lubatud "ja pandi koguni valvegi välja, et keegi läbi ei pääseks", lastes istungile ainult Ukraina delegatsiooni juhi Vladimir Arjevi. Sellest, kuidas Venemaa esindajad demonstreerisid "küünilist üleolekut teiste võrdõiguslike delegatsioonide suhtes", väites häbematult, et ei kavatsegi resolutsiooni täita, isegi kui neid ENPA-sse tagasi võetakse.

Ühesõnaga, "niisugust häbilugu pole veel nähtud."

Samas vaatavad Ukraina esindajad olukorrale täiesti kaine pilguga ja on veendunud, et Euroopa Nõukogu ja ENPA leiab võimalusi – ja kiiresti – Venemaa assambleesse tagasi tuua. Isegi kui see nõuab neilt organisatsiooni reglemendi muutmist (näiteks parandused sättes, et rahvusriigi delegatsioon saab esitada oma saadikute nimekirja ENPA istungitel osalemiseks ainult jaanuaris).

Tõsi, Ukraina poliitikutel on tõsine lootus sellele, et lõpptulemusena "see küüniline tehing – rahastamine vastutasuks väärtuste eest" – ei toimi, kuna teised rahvusdelegatsioonid midagi sellist sündida ei luba.

Tuleb tunnistada, et sellisteks lootusteks on neil ka teatud alust.

ENPA ujutab endast sisuliselt mitte midagi otsustavat jututuba, mille ainus väärtus seisneb nimelt parlamentidevahelise dialoogi toetamises. Kuid olukord on kujunenud sedasi, et kõige valjemini kostavad Euroopa vähemõjukate ja perifeersete rahvusbürokraatlike režiimide esindajate Venemaa-vastased ja russofoobsed hääled – alates Baltikumist kuni sellesama Ukrainani. Tõenäoliselt võib seda pidada omal kombel kompensatsiooniks selle eest, et nendel riikidel ei ole vähimaidki mõjuhoobi Euroopa tõeliselt oluliste küsimuste puhul.

Samas on olukord selline, et antud riikidest sõltub tõepoolest Venemaa delegatsiooni naasmine ENPA-sse. Ja nad võivad teha vägagi tõsiseid jõupingutusi, et midagi sellist ei juhtuks. Aga see ei ole Venemaa probleem, kellel pole kurta midagi, vaid Euroopa Nõukogu ja ENPA mure, kellel on hiigelsuur auk eelarves. Ning tuuledki on Euroopa suures poliitikas ilmselgelt pöördunud Venemaa-vastastest meie riigiga suhete taastamise poole, nii et Euroopa Nõukogul tuleb trende järgida.

Ainult et seda teha polegi nii lihtne, arvestades omaenese kätega kujundatud meeleolusid ja oluise osa ENPA rahvusdelegatsioonide hoiakuid.

Nõnda tulebki tegutseda ringteed pidi: viia sündmused avatud formaadist suletud uste taha, kõrvaldada ebamugavad osalised, pidada kulissidetaguseid läbirääkimisi ja otsida vajakajäämisi dokumentides.

Kuid süüdistada pole Euroopa Nõukogu juhtkonnal kedagi peale iseenda.

Mis puudutab venemaad, siis temal pole kiiret kuhugi. Ta võib endale lubada ootamist ning jälgida, kuidas Euroopa Nõukogu ja ENPA asuvad sellest august välja rabelema, mille nad ju ise ongi kaevanud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

134
Tagid:
ENPA, Venemaa, Ukraina