Sõda võib puhkeda arusaamatusest, illustratiivne foto

Milliseks kujuneb NATO ja Venemaa sõda Baltimaades

472
(Uuendatud 20:49 04.11.2017)
Kui Baltimaades puhkeb NATO ja Venemaa vahel sõda, siis lõppkokkuvõttes pole vahet, milline on selles piirkonnas olevate relvajõudude vahekord, mõtiskleb artikli autor

Dave Majumdar väljaandest The National Interest Inosmi vahendusel 

Venemaa sõjalise sissetungi tõenäosus Läti, Leedu ja Eesti territooriumile tundub üsna tühine. Isegi RAND ("Research and development") korporatsioon, kelle vaated on enamasti üsna sõjakad, väidab, et Venemaa kallaletungi tõenäosus NATO liikmesriigile on väga väike, vaatamata alliansisiseste relvajõudude suurele disbalansile.

"Meie analüüs näitas, et NATO heidutuspotentsiaal Venemaa rünnakule NATO liikmesriigi suhtes tavarelvastusega on käesoleval ajal väga tugev," öeldakse RAND-i ettekandes. "Kuigi meie arvates on Venemaa rünnak NATO vastu lähiajal äärmiselt vähetõenäoline, võib Venemaa kasutada muid võimalusi, et demonstreerida oma rahulolematust USA ja NATO sõjaliste positsioonide tugevnemisega."

Soome meedia: Venemaa harjutas Zapadil Balti riikide vallutamist >>

Analüütikud nõustuvad, et Venemaa ei taha tungida Balti riikide territooriumile, mis oli varem Nõukogude Liidu ja enne seda Venemaa impeeriumi osa, märkis Rahvusvaheliste ja strateegiliste uuringute keskuse programmi "Venemaa ja Euraasia" direktor Olya Oliker.

"Kuid nad teavad USA ja teiste NATO liikmesriikide veendumusest, et Venemaa tõepoolest kavatseb seda teha. Kuigi venelased ise püüavad kõigest väest seda eitada, näevad nad NATO pingeseisundis hoidmises teatud strateegilisi eeliseid ega põlga selleks ära ka mõningast relvatäristamist, sealhulgas Balti riikides," märkis Oliker.

Kremli vaatevinklist ei ole Venemaal mingit põhjust nende endiste nõukogude liiduvabariikide territooriumile tungida. Kuigi Venemaa on Baltimaade vallutamist haudunud juba iidsetest aegadest, need alad vallutas juba Peeter Suur Põhjasõjaga (aastatel 1700-1721), et tagada riigile väljapääs merele, loodab praegune Kremli juhtkond sel eesmärgil kasutada Sankt-Peterburgi.

Sõda 2023 — tuli vaba. I osa >>

"20 aastat on Venemaa investeerinud Peterburi lähistel asuvate uute meresadamate ehitusse miljardeid dollareid ja sellepärast ei ole tal meresadamate järele Eestis ja Läti enam vajadust," märkis Kõrgema majanduskooli Euroopa ja rahvusvaheliste kompleksuuringute keskuse vanemteadur Vassili Kašin. "Peale meresadamate, mis kunagi olid Venemaa loodusvarade väljaveoks vajalikud, ei ole seal Venemaale rohkem midagi huvipakkuvat."

Kremlile on sõltuvuse vähendamine Balti mere sadamatest tähtis prioriteet. "Balti riikide logistilise taristu asendamine enda omaga on olnud tähtis prioriteet kogu Putini valitsemisaja jooksul," seletas Kašin. "Pole mingit mõtet vallutada Balti riike, kui sellele alternatiivi loomiseks on kulutatud nii palju vahendeid."

Veelgi enam, Kremli ressursid, mida tal tuleks Baltimaade ründamiseks kulutada, kui ta seda teha otsustaks, on üsna piiratud. Suurem osa Venemaa tavarelvastusest on kontsentreeritud teistes piirkondades ja kulub üsna palju aega, et koondada selline väegrupeering, mis oleks võimeline sel juhul vältimatut NATO vastulööki tõrjuma. Veelgi enam, Kremlil ei ole võimalust efektiivselt mõjutada neis riikides elavat arvukat etnilist vene kogukonda.

"Vaevalt, et Krimmi ja Donbassi stiilis hübriidsõja meetodid on Balti riikides ja Poolas, kus seda kõige rohkem kardetakse, rakendatavad," kirjutab Moskva Carnegie keskuse direktor Dmitri Trenin oma raamatus "Kas meil tasub Venemaad karta?" ("Should We Fear Russia?"). "Isegi kui arvestada, et Kremlil selline kavatsus on, siis kohalike venelaste eneseidentiteet erineb oluliselt Krimmi elanike eneseidentiteedist. Vaatamata sellele, et Eesti ja Läti kodakondsuse saamise protseduur oli venelastele keeruliseks tehtud, ei oota nad Moskvalt kaitset ega käitumisjuhisteid. Daugavpils pole Donetsk ja Narva pole Lugansk. Poola on veelgi uskumatum variant. Donbassi mudelit on üsna keeruline üle kanda ja selle rakendamine NATO liikmesriigi territooriumile oleks Kremlist äärmiselt ebamõistlik samm."

Russofoobia kaart NATO kaardipakis >>

See tähendab, et Moskva peab Balti riikidesse tungimiseks, kui ta seda tõesti tahab, kasutama tavarelvastust. Kuid Venemaal ei ole seda võimekust. Kreml peaks tõstma oma sõjalist võimekust selles piirkonnas, enne kui pealetungile minna. NATO aga kahtlemata märkaks lähenevat lööki.

"Venemaa jõudude kontsentreerimine toimub praegu Ukraina piiril. Kui me tahame rünnata Baltikumi, tuleb väeüksused sinna ümber paigutada. See aga saab olema meie vastasele häirekellaks," seletas Kašin.

Tõepoolest, nagu märgib Mereväe analüütikakeskuse teadustöötaja Mike Kofman, on praegu Balti riikide piiril paiknevate Venemaa vägede seis ideaalsest kaugel. "Relvajõudude moderniseerimise ja struktuuri täiustamise programmi raames oli Balti regioon siiamaani tähelepanu alt väljas," kirjutas Kofman väljaandes Russia Matters.

"Vaatamata provokatiivsele käitumisele merel ja õhus, on seal asuvatel Venemaa vägedel pigem kaitsefunktsioon ja nad vajavad moderniseerimist. On märke, et Venemaa vägede võimekuse muutmine on vältimatu, kuid seda hakatakse tegema järk-järgult ja see sõltub sellest, milliseid väeüksusi hakkab sellesse piirkonda paigutama NATO," kirjutab Kofman.

Tema arvates võib Moskva praegu Ukraina piiridel paiknevad väeüksused kiiresti ümber paigutada Balti riikide piirile, kuid sellisel sissetungil oleks Venemaa jaoks mitmeid ohte. RAND-i uurimuse kohaselt on Venemaa väed võimelised vallutama kõik kolm Balti riiki tavarelvastust kasutades kõigest 36 tunniga, kuid selles analüüsis on teatud puudused. Selles käsitletakse vaid Baltimaade hõivamist ega arvestata NATO vastulöögi ega tuumaeskaleerimise võimalusega.

"Kaks aastat kestnud sõjamängud ja analüüsid näitavad, et kui Venemaa otsustaks rünnata Balti riike lühikese etteteatamisajaga, võiksid tema väeüksused jõuda Tallinna ja Riia alla juba 36 tunniga. Sel juhul ennetavad nad USA ja tema liitlaste relvaüksusi mitte ainult vahemaa ja relvastuse, vaid ka isikkoosseisu hulgaga," kirjutavad David Shlapak ja Michael W. Johnson korporatsioonist RAND.

Teised analüütikud, nagu Jeff Edmonds Mereväe analüüsikeskusest nõustuvad, et Venemaa on võimeline käsutuses olevate vägedega Balti riigid vallutama. "Venelastel on selge eelis ja nad võivad selle ala kiiresti hõivata," ütles Edmonds.

Suurriikide orkestrite kakofoonia >>

Kuid Kofman märgib ka, et sissetungiks tuleks Venemaal koondada sellised jõud, mis suudaksid mitte ainult purustada praegu Balti riikides paiknevad NATO pataljonid, vaid rinda pista ka alliansiga tervikuna ja tagasi lüüa tema vasturünnak. Moskva planeerijatel tuleb kavandada tegevused USA ja tema liitlaste vastulöögi puhuks ja siis ei saa piirduda vaid 27 pataljoniga, mida RAND oma uurimuses käsitles. Ja vaevalt, et Kreml piirdub vaid kümnepäevase sõjategevusega.

Zapad-2009
© Sputnik / Сергей Пятаков

"Kui Venemaa kavandaks täiemahulist sissetungi Balti riikidesse, tuleks tal planeerida sõjategevust kogu NATO-ga ja alliansi vastulöögi tõrjumist," kirjutas Kofman. "Suurriigid ei ründa teisi suurriike tavaliselt uisapäisa kokkukorjatud vägedega, seejuures heale õnnele lootma jäädes. Moskva rakendab selleks ikkagi ilmselt sellist sõjalist jõudu, mis ületab kõnealuses uurimuses kirjeldatut mitmekordselt ja mõtleb juba eelnevalt läbi ka lisajõudude ümberpaigutamise võimalused teistest sõjaväeringkondadest.

Venemaa sõjaliste ekspertide arvamus vägede suurusest, mida Moskva oleks võimeline kiirkorras koondama, lähevad lahku, kuid ma kahtlen, et konfliktis, mis võib potentsiaalselt üle kasvada kolmandaks maailmasõjaks, saaks piirduda vaid 27 kiirkorras koondatud pataljoniga. Mõelda tuleks palju laiemalt ja mitte piirduda vaid 10-päevase sõjategevuse (RAND uurimusest lähtuvalt) planeerimisega."

Mis võiks provotseerida sõjalist konflikti Lätis, Leedus ja Eestis siis, kui Venemaa ei kavatse Balti riikidesse tungida ja kui tal ei ole piisavalt jõudu, et sõda alustada? Olikeri arvates võib sõda puhkeda arusaamatusest.

Svipsis NATO, ehk kuidas purjus põhjaatlandid Baltimaid kaitsevad >>

"On üpriski tõenäoline, et relvatäristamine koos sagedaste sõjaväeõppustega võib NATO riigid viia arusaamiseni, et Venemaa kavatseb korralda Balti riikides mingi sõjalise aktsiooni," seletas Oliker. "Kui NATO rakendab selle tulemusena vastumeeteid, eesmärgiga neutraliseerida Venemaa sõjaline potentsiaal Kaliningradis, võib Moskva omakorda suhtuda sellesse kui ähvardusse (meenutagem, et enamik Venemaa stsenaariumidest algab NATO agressiivse tegevusega) ja võtta omakorda tarvitusele meetmed olukorra lahendamiseks. Tõhusate suhtluskanalite puudumise korral ja eriti olukorra pingelisuses tingimustes on üsnagi tõenäoline, et see tegevus võib viia olukorra spiraalse eskaleerimise ja isegi konfliktini."

Kui Baltimaades puhkeb NATO ja Venemaa vahel sõda, siis lõppkokkuvõttes pole vahet, milline on selles piirkonnas olevate relvajõudude vahekord. "Teine probleem, mis on seotud relvakonflikti puhkemise korral tavarelvastuse koondamisega Balti mere piirkonda, seisneb selles, et nii nagu ka varem NATO ja Varssavi pakti vastasseisu korral, võib selline kokkupõrge kergesti üle kasvada tuumaeskaleerimiseks, kirjutab Kofman. "Enamik nendest Venemaaekspertide kogukonnast on veendunud, et tavarelvastusega alanud relvakonflikt NATO-ga ei jää selliseks kauaks."

Leedu ravimatu paranoia >>

Kui NATO väed tungivad Venemaa territooriumile, võib see provotseerida Moskva tuumavastulöögi.

"On tõenäoline, et kui Venemaa relvajõude Kaliningradis nõrgestatakse oluliselt või purustatakse, siis võib Venemaa anda tuumalöögi, kirjutas Kofman. "Tuumaeskaleerimine on vähetõenäoline, kuid arvestades sellise pöörde tagajärgi, on parim võimalik strateegia langetada selliseid otsuseid, mis jätaksid võimalikult palju võimalusi konflikti dünaamika suunamiseks. See tähendab, et jõudude paigutus peab olema orienteeritud konflikti dünaamika juhtimisele, mitte hõivatud positsioone kindlustamisele."

Selline sõda kasvaks ilmselt kiiresti üle täiemahuliseks tuumasõjaks kahe maailma võimsama tuumariigi vahel ja sellest kaotaksid kõik osapooled.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

472
Tagid:
arusaamatus, analüütika, vastusammud, kaitse, rünnak, russofoobia, julgeolek, sõda, NATO, Baltimaad, Balti riigid, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega