Illustratiivne foto

Venemaa kaotusseisu üle ei maksa võitjatel rõõmustada

100
(Uuendatud 16:54 07.08.2017)
Üliriigid demonstreerisid üksteisega spordis konkureerides oma süsteemi eeliseid. Just sport oli nõukogudejärgsel perioodil tähtsaks riiklikuks ja ühiskondlikuks leevenduseks, kuulutades, et isegi kui me kaotasime külma sõja - spordis oleme me ikkagi kõige tugevamad ja meie sportlased demonstreerivad natsiooni kõige paremaid omadusi

Irina Alksnis agentuurile RIA Novosti

Läänega vastasseisus Venemaa tegevuse iseloomustamisel kasutatakse tihti sõna "asümmeetriline". Seejuures ohkavad lääne eksperdid ja meedia seda sõna kuuldavale tuues samaaegselt nii kartuse, kui ka vaimustusega. Moskva suudab ikka ja jälle leida ootamatuid (ja isegi teravmeelseid) käike, mis on Lääne jaoks valulised ja osutuvad lõpptulemusena kasulikeks hoopis Venemaale.

Olukord on seda triviaalsem, et algusest peale panustati Venemaa sõltuvusele Läänest hoopis rohkem, kui Lääne sõltuvusele Venemaast. Kremli taheti üha uuesti ja uuesti panna olukorda, kus tal justkui puudus üldse võimalus vastukäiguks, mis ei teeks talle endale veelgi suuremat kahju. Kuid kord-korralt, alates toiduainete sisseveokeelust ja lõpetades hiljutise Ameerika saatkonna personali piiramisega leidis Moskva ikka väljapääsu ummikseisust, kuhu teda suruda püüti.

Selles positiivsete näidete reas on praegu üks ainuke ja ilmne erand – WADA (Rahvusvaheline antidopinguagentuur) ja teiste rahvusvaheliste spordistruktuuride julm ja solvav surve Venemaa spordile, eriti kergejõustikule. See kestab juba rohkem kui aasta, selle lõppu pole näha ja olukord halveneb üha.

Viimaseks uudiseks selles vallas on Rahvusvahelise kergejõustikuföderatsiooni (IAAF) poolt kehtestatud keeld esitada riigi hümni Londonis toimuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel neutraalse lipu all võistlevate Venemaa sportlaste auks. Lisaks esitas WADA hiljuti Venemaal WADA tegevuse taastamise eeltingimuseks McLareni ettekande järelduste tunnustamise, kus Venemaad süüdistatakse alusetult ja sellekohaseid tõendeid esitamata dopingu levitamiseks kuritegeliku võrgustiku loomises.

Õigus on nendel, kes ütlevad, et IAAF ja WADA kõiki mõeldavaid piire ületava käitumise on suuresti põhjustanud just Venemaa hambutu positsioon antud skandaalis. Probleemi lahendamine on pandud samadele Venemaa spordiametnikele, kes olukorra omal ajal praegusesse seisu viisid. Pole siis ka imestada, et nende edusammud ei avalda pehmelt öeldes muljet.

See omakorda tekitab inimestes küsimuse: kus on Kremli silmad? Miks Venemaa kõrgem juhtkond on lasknud olukorral isevooluteed minna ja lubab oma sportlaste suhtes sellist käitumist?

Kahtlemata seletavad mõned kodanikud seda "Putini käegalöömisega" rahvuslikud huvid reetnud eliidile ja Kremli suutmatusega Läänele vastu seista.

Kuid hoopis tähtsamate välispoliitiliste teemade foonil, kus Moskva lahendab oma ülesandeid küllaltki edukalt ega karda oma eesmärkide saavutamiseks isegi sõjalist jõudu kasutada, kõlavad need järeldused enamike inimeste jaoks üsna ebaveenvalt.

Sellele vaatamata on küsimus endiselt üleval ja nõuab vastust.

Foto on illustratiivne.
© Sputnik / Игорь Зарембо

Miks siis Kreml, kes leiab edukalt asümmeetrilisi ja efektiivseid vastuseid hoopis keerulisematele ja ohtlikumatele rahvusvahelistele probleemidele, ei ole leidnud rohtu Lääne rünnakute vastu Venemaa spordile? See küsimus sunnib mõttele, kas mitte Venemaa praegune reaktsioon skandaalile polegi mitte selleks samaks Moskva asümmeetriliseks vastuseks?

Kui püüda mõtestada antud olukorda just sellest vaatepunktist, tuleb alustuseks määratleda, millised on juba aasta Venemaa ja WADA ning teiste rahvusvaheliste spordistruktuuridega kestnud vastasseisu tagajärjed. Kõige ilmsem vastus on Venemaa sportlaste olukorra märgatav halvenemine rahvusvahelistel võistlustel?

Aga veel?

Kui järele mõelda, siis on viimasel aastal Venemaa ühiskonna ja riigivõimu vaadetes toimunud tõsine murrang: tippsport ja selle probleemid ei ole enam riigi ega tema juhtkonna prioriteediks.

Juba nõukogude ajast alates oli sport meie riigis Läänemaailmaga konkurentsivõitluse osaks ja sellisena riigi, sealhulgas tema kõrgema juhtkonna erilise tähelepanu ja hoole all.

Üliriigid demonstreerides üksteisega spordis konkureerisud oma süsteemi eeliseid. Just sport oli nõukogudejärgsel perioodil tähtsaks riiklikuks ja ühiskondlikuks leevenduseks, kuulutades, et isegi kui me kaotasime külma sõja — spordis oleme me ikkagi kõige tugevamad ja meie sportlased demonstreerivad natsiooni kõige paremaid omadusi.

Tuleb tunnistada, et hoobi andmine Venemaa spordi pihta oli üsna nutikas mõte ja tõotas suurt tulemust veel ka seepärast, et Vladimir Putin on tuntud oma spordilembuse, samuti oma isikliku toetuse poolest suurte spordiürituste korraldamisele Venemaal.

Võib arvata, et need, kes kogu selle Venemaa spordi vastase kombinatsiooni välja mõtlesid, olid kindlad, et see tekitab Venemaa presidendis väga isikliku ja võibolla isegi valulise reaktsiooni. Ja kui asi puudutab riigitegelaste emotsioone, kalduvad nad langetama valesid otsuseid.

Kuid Kremli aktiivse kaasamise asemel Venemaa spordi püstitatud probleemide lahendamisse hakkasid nende lahendamisega tegelema ikka need samad Venemaa spordiametnikud.

Venemaa ühiskond on kahtlemata rahulolematu Lääne jätkuva surveavalduste üle oma sportlastele ja meie funktsionääride ebaefektiivsusega. See-eest pole ka Läänel millegagi uhkustada, sest möödunud aastaga ei õnnestunudki tal kaasata spordiskandaali riigi kõrgemat juhtkonda, kellele see küsimus jääb kuhugi tähelepanu ääremaadele. Selle tulemusena elavad WADA ja IAAF end jõuetult välja reasportlaste peal.

Ja seegi pole veel kõik. Kestev epopöa on kaasa toonud veel ühe, hoopis ulatuslikuma tagajärje, millega selle algatajad vaevalt et arvestada oskasid.

Üle 50 aasta oli sport mugav ja tunnustatud surrogaat ühiskondlikule konsolideerumisele ja rahvusliku ühtsuse ilminguks välispoliitilise konkurentsi tingimustes. Venemaa (ja varem NSV Liidu) kohta kehtis see eriti suurel määral.

Möödunud aasta jooksul toimusid ühiskonna suhtumises kodumaise spordi ründamisse ja sellesse riigi juhtkonna poolse avalikult tähelepanu puudumisse tõsised muudatused. Nüüd ongi sport vaid sport, eriti võrreldes Kimmi ühendava silla ja jäälõhkujate ehitamisega, sõjalise operatsiooniga Süürias ja muude riigi ees seisvate lahendamist vajavate küsimustega.

Võib arvata, et Läänele ei meeldi sugugi, et Venemaa ei võta temaga konkureerimist spordi valdkonnas enam tõsiselt ja on ümber lülitunud teistele rivaalitsemise valdkondadele, millel on reaalse maailmaga hoopis rohkem pistmist.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

100
Tagid:
sport, doping, IAAF, Kreml, WADA, USA, Venemaa
Teema:
Dopingusõda (74)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega