Venemaa kultuuriministri nõunik videoklippist metsavendadest, illustratiivne foto

NATO metsavendade propagandat ei maksa pahaks panna

225
(Uuendatud 00:38 19.07.2017)
Kõige hämmastavam NATO metsavendlust kajastavas propagandaklipi juures on küsimus, mis meid selles siis ikkagi ärritab, arutleb Venemaa kultuuriministri nõunik

Andrei Sorokin, Venemaa kultuuriministri nõunik RIA Novosti-le

"Kinu" näitamisest alates on pahaseks saada jõudnud kogu ametlik meedia ja kodanikuühiskond – kes puhtast südamest ja lugupidamisest ajaloolise tõe vastu, kes oma ametikohustuste tõttu, kes enesereklaami pärast moodsa patriotismitrendi taustal. Kuigi midagi erilist ei juhtunudki. 

Zahharova nimetas videoklippi metsavendadest "jälestusväärseks" >>

Esiteks: mis selles videolõigus vale on? Jah, metsavennad olid tõesti – see on ajalooline fakt. Jah, nad tapsid "venelasi" – see tähendab kõikidest rahvustest inimesi, kes olid endale võtnud NSV Liidu kodaniku õigused ja kohustused. Selleks nad metsavennad olidki: nad loodi, nad tegutsesid ja neid rahastasid "Lääne partnerid" eranditult Venemaa/NSVLiidu (mis on üks ja seesama) vastase diversioonitegevuse läbiviimiseks. Keegi ei peta kedagi.

Teiseks: heakene küll, ja just sellepärast meie tänased rahvusvahelised partnerid metsavendi kiidavadki, see tähendab ülistavad natse ja nende käsilasi. Ja selliste, meie arvates nördimapanevate tõlgendustega võltsivad nad ajalugu tervikuna üldiselt ja Teise maailmasõja tulemusi sealhulgas.

No ja mis selles siis valesti on? Euroopa ülimate väärtuste kaitsmine on nende meelest kiiduväärne. Natsid on neil "omad", euroopa tõugu. Olla nende käsilasteks ja üldse valget isandat kummardada on idapoolsele orjale loomulik ja austusväärne. Ja venelaste tapmises ei ole nende arvates midagi halba. Seda võib ka Nobeli preemia laureaat Aliaksijevič (Sviatlana Aliaksijevič — vene keeles kirjutav valgevene ajakirjanik ja kirjanik, sai 2015 Nobeli kirjanduspreemia – toim.) kinnitada.

… Ainult et kõike seda ei tehta meie jaoks.

Selle videolõigu, nagu ka paljude teiste "ajaloovõltsingute" näidete märksõnad on agitatsioon ja propaganda. See toimub muidugi ideoloogilise sõja rindejoonel, kuid antud juhul on see sisesõja rindejoon. NATO metsavendade video on mõeldud tarbimiseks Euroopa Liidu kodanikele. Nii nagu 1938. aastal vändatud "Aleksandr Nevski" (osatäitja andekus kõrvale jättes) oli adresseeritud NSV Liidu kodanikele eelseisvaid sündmusi silmas pidades.

President Kersti Kaljulaid
© Sputnik / Вадим Анцупов

Oota nats >>

Ida-Euroopa/nõukogudejärgsete limitroofide "sõda venelaste vastu" on kaasaegse rahvusliku identiteedi alus. Ülejäänud bürgeritele on see tavaline agitatsioon, mis kinnistab teadvusesse vaenlase kuju ja pakub välja konkreetse temavastase näidiskäitumise. See on üsna praegu käimasoleva läänemeelse informatsioonilise šõupoliitika vaimus. 

Kuid, kordan, see on mõeldud euroopasiseseks tarbimiseks. Mingeid meie kõlbelisi väärtusi selline põhja-atlandi agiitpropaganda toodang ei õõnesta. Julmalt otseöeldes on see isegi kasulik, sest kainestab neid, kes kalduvad "partnerite" tsiviliseerituse kohapealt enesepettusele.

Ja veel üks järeldus.

Ajalugu pole mitte ainult teadus, vaid ka inimese kasvatamiseks vajalike näidete ja aksioomide, legendide ja müütide allikas, vundament, millele tugineb rahvuslik ideoloogia. Ja loomulikult relv infosõjas, kui jutt käib riigi positsioneerimisest maailmapoliitikas.

NATO videolõik tuletab meile meelde, et ajalugu ei kirjuta mitte ainult võitjad, vaid ka võidetud. Igaüks endale. Ajalooliselt lüüasaanu sündroom on kaasaegse Euroopa kultuuri loomulik koostisosa, kusjuures niivõrd oluline, et mitmed meie hiljutised vennad NSV Liidu aegsest sotsialismileerist võtsid selle omaks kui oma rahvusliku identiteedi.

Ja küsimus ei olegi selles, kas see on hea või halb eurooplastele endile. Küsimus pole ka selles, kas see on hea või halb meile. Siin pole üldse mingit küsimust. On vaid vastus: see pole meie ajalugu, pole meie kultuur ega meie ideoloogia. Võitjarahval ei saa lihtsalt tekkida "ajaloolise kannataja" sündroomi.

Meil on oma mõõdupuu kõigele, mis toimus ajaloos ja eriti XX sajandil (möödunud sajandi kohta kehtestas selle mõõdupuu koos punalipuga Riigipäevahoonele nõukogude sõdur).

See mõõdupuu paneb üsna selgelt paika Brusilovi ja Krasnovi, Karbõševi ja Vlassovi, Solženitsõni ja Šolohhovi.

Muidugi, katsed meile lüüasaajate ideoloogiat peale suruda tehakse pidevalt, nii raamatutes kui filmides. Need teosed saavad Euroopas väärikaid auhinnakulinaid, kuid kodumaal suhtutakse neisse põlgusega. Ja mitte sellepärast, et nad oleksid liiga peenelt tehtud ja me neist aru ei saa, vaid sellepärast, et nad ei ole tehtud meist ega meile.

Kaljulaid: fašistid toodi Eestisse Venemaalt antud käsu korras >>

Ja kui me räägime ideoloogilisest siserindest, aga see ongi kõige tähtsam, siis ei maksa vaielda võõra mõõdupuu kriteeriumide üle. Nii nagu pole vaja lahjendada oma ajalooliste hinnangute mõõdupuud ajalooliste luuserite kompleksidega.

Tuleb vaid jätkuvalt kasvatada ennast sellises vaimus nagu meil kombeks on. Kasvatada võitjateks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

225
Tagid:
analüütika, videoklipp, propaganda, ajalugu, Kultuuriministeerium, NATO, Andrei Sorokin, Eesti, Venemaa