Abi võib jõuda kurdideni Süürias ja Türgis, kuid asjatu on loota, et abi jõuab kurdideni Iraanis ja Iraagis

Luurajana kurdide juures

166
(Uuendatud 19:17 09.07.2017)
32 aastat hiljem on kahjuks terrorismist hoiduvad kurdide vastupanujõud surve all

Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik

Augustis 1985. teravnes olukord kõikides kurdidega asustatud regioonides. Süürias kurdidega asustatud alal oli veidi rahulikum, kuid Türgis, Iraagis ja Iraanis puhkenud kurdide rahutused suruti valitsusvägede poolt maha väga julmalt. Kurdide üksused olid sundinud taanduma põranda alla ja mägedesse. Nende rünnakud omandasid juba terrorismi iseloomu. Tsiviilelanikke küll säästeti, kuid seda ägedamalt rünnati riigivõimu asutusi, politsei- ja armeeüksusi.

Illustratiivne foto
© REUTERS / Mohammad Ismail

Igale rünnakule järgnes valitsusvägede karistusoperatsioon ja peagi loobus enamus kurdi üksustest rünnakutest. See omakorda põhjustas kurdide lõhenemise ja radikaalsemate võitlejate koondumine uutesse terroriüksustesse.

Kõikide riikide luured püüdsid olukorda uues kriisipiirkonnas jälgida, teavet hankida, et ennetada võimalikku olukorra eskalatsiooni ja selle tagajärgi. Tõsisemalt suhtusid sellesse Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA luure, kuid ükskõikseks ei jäänud ka NSV Liidu sõjaväeluure GRU.

Egiptuse asemel Süüriasse

11. augustil 1985 pidin minema Aleksandriasse, kuid tuli uus käsk ja 14. augustil lendasin hoopis Damaskusesse. Lennujaama vastas tulnud kolleeg "töötas" NSV Liidu — Süüria majanduskoostöö nõukogus. Sain kaubandusesinduse lahingumoona ekspordi töötaja dokumendid ja mind majutati Süüria lennuväe luurele kuuluvasse vangla tüüpi hoonesse. Väikeses ruumi sisustuseks oli vaid nari, pesukauss, veekann ja käterätik. Toodi kuuma teed, nisuleiba ja juustu.

Suhelda polnud kellegagi. Sagedastes välislähetustes olin õppinud veidi araabia keelt ja olin võimeline lihtsamat vestlust arendama, kuid keegi ei olnud minuga nõus rääkima. Noor lennuväeleitnant (ma tundsin araabia-maade vorme, auastmetunnuseid ja eraldusmärke) võttis minult dokumendid ja mind teenindav allohvitser ainult naeratas sõbralikult, kuid ei kumbki lausunud ühtki sõna.

Väikesest aknast nägin hoone ees kõndivat ja CKC-45 karabiiniga relvastatud valvurit. Sõin ja heitsin puhkama. Ärkasin varahommikul ja nautisin Lähis-Ida ainulaadset päikesetõusu, kuidas päike heitis üle mägede omapärase valgusvihu. Valitses täielik vaikus, isegi tunnimees oli kadunud.

Kolm tundi hiljem tulid kaks leitnanti ja tugeva kehaehitusega, rühikas, oma auastme kohata noorevõitu kolonelleitnant. Kõik nad olid lennuväevormis. Kolonelleitnant rääkis hoolega sõnu hääldades üsna head vene keelt. Võtsime pruukosti ja läksime üle laia hoovi tunnimehe valvatavasse kuuritaolisesse hoonesse, kus oli ladustatud suur hulk lahingumoona.

Lahingumoone päritolu tuvastamine

Mul paluti kindlaks teha, kas ladustatud lahingumoon on originaalne, võltsing või koopia ja kui need on koopiad, siis kui täpsed ja millise kvaliteediga.

Nii uurisingi kolm päeva USA, Prantsuse, Inglise ja NSV Liidu päritolu padruneid, mürske, granaate, reaktiivgranaate, maamiine ja pidin tunnistama, et selle moona hulgas polnud ühtegi võltsingut ega madalakvaliteedilist koopiat. Tegemist oli valdavalt originaalmoonaga või siis üsnagi kvaliteetsete koopiatega.

Lõpuks ilmus GRU esindaja, Süüria lennuväelased tagastasid mulle dokumendid ja ma sain teatud õigusi andva sõjaväeeksperdi tõendi. Järgmine päev möödus väikeses hubases hotellitoas, kus oli isegi dušš. Peagi külastas mind paljudest ühistest operatsioonidest tuttav kolleeg. Teadsin vaid, et ta teenis Iraagi esinduses. Ta tutvustas end, kuid Igor ei olnud kindlasti tema pärisnimi ja sidesüsteemide seadisteaja tema tegelik eriala.

Küsisin, kas keegi teine ei oleks võinud selle moonahunniku üle vaadata, mina oleksin saanud oma põhiülesannet täita. Sain vastuseks: "Moonatundjaid on meil teisigi, kuid ülesannet saad ainult sina." Seega oli kogu eelnev olnud suitsukatteks millelegi hoopis olulisemale.

Järgnev ülesanne tundus esialgu imelihtne. Tuli edasi anda teave inimesele, keda tundsin isiklikult. Teave olevat väga tähtis. Alles süvenedes mõistsin ülesande keerukust ja ohtlikkust. Me ei tohtinud välja näidata, et me teineteist tunneme ega muul moel kontakteeruda. Teade oli peidetud kolme kupüüri. Need pidin temaga kohtudes märkamatult "puhaste" vastu vahetama. Kuni üleandmiseni pidin neid kolme kahekümnedollarilise kupüüri pidevalt enesega kaasa kandma.

Trükistesse peidetud šifreeringud pole luures haruldased, seega ka vastuluurele teada. Sissekukkumise korral selles piirkonnas ei oleks ma saanud loota juhtkonnale, veelgi vähem riigivõimule. Seal kaua ei uuritud. Kui piinamisest jäigi hing sisse, lõpetati eluküünal kuuli või noaga. Seda ei saanud võrrelda vahelejäämisega Inglismaal või USA-s, kus tuli vaid mugavas kongis oodata, kuni sind kellegi vastu välja vahetatakse.

Teadvustasin, et sellele said loota vaid need luurajad, kes tegid oma keerukat ja ohtlikku tööd hoopis teisel tasandil. Siin kehtisid GRU eriüksuslastele teised ja hoopis madalama astme reeglid.

Sõitsime erinevate liiklusvahenditega suunda muutes ja lõpuks liikusime ka jalgsi, kuni jõudsime Iraagi kurdide mägikülasse, kus mu saatjateks ja valvuriteks sain Iraagi vastuluure kapten koos kahe allohvitseriga.

Selgus, et olin kahe riigi eriteenistuse peibutuspart, kellele mind isiklikult tundev isik peab kurdide partisaniüksusest tooma tähtsa teate. Kolm Iraagi eriteenistuse erariietes julgestajat sekkuda ei tohtinud. Nad pidid mu pärast teabe saamist viima eriteenistuse kõrge ohvitseri juurde, kes koos nõukogude eriteenistuse ohvitseriga mult teate vastu võtab, ja siis naasen Süüriasse.

Kurdide mägikülas

Küla asus kümmekond kilomeetrit Türgi piirist Suur-Zabi jõe ülemjooksul, mida oli hiljuti tabanud karistusoperatsiooni õhurünnak. Kõikjal oli näha purustusi ja pommilehtreid. Elanikud olid jõudnud mägedesse varjuda. Sõdurid külla ei tunginud ja nii pääseski see küla kergemini kui paljud teised.

Esitlesin end rahvusvahelise abiorganisatsiooni töötajana. Glock püstoli ja kahe AK automaadiga relvastatud Iraagi julgeolekutöörajad esinesid minu saatjate-turvameestena ja käitusid väga ebaprofessionaalselt. Nad ei varjanudki oma vaenulikku suhtumist kurdidesse. Õnneks hoidsid nad omaette ja ega trüginud alati minu lähedusse.

Ka kurdid ei varjanud oma vaenulikku suhtumist iraaklastesse. Kuulanud ära minu legendi ja uurinud minu dokumente küsis Moskvas õppinud ja üllatavalt hästi vene keelt valdav kurdide hõimuülema abi, millal NSV Liit selle rahvusvahelise abiorganisatsiooniga ühines. Vastasin, et ei olegi ühinenud, kuid tegutseb läbi teatud ühenduste ja saab nende vahendusel abi osutada.

Kurd ütles otse ja häbenemata, et mind saatvad kolm iraaklast on Saddami nuhid, sest teisi minuga kaasa poleks lastud. Ei hakanud varjama, et olen temaga nõus. Oma edasises jutus oli mu vestluskaaslane väga ettevaatlik ja igas tema sõnas peegeldus vägivald, kannatused ja valu. Kurdid ei ole ühtsed. Osa kurdidest on vägagi vägivaldsed. Nad terroriseerivad terveid piirkondi ja takistavad rahumeelseid protestiüritusi. Kui olukord hakkab rahunema ja tekib võimalus dialoogiks, teevad nad midagi sellist, et järgnevad uued karistusoperatsioonid.

Iraanis ja Iraagis on rahumeelne dialoog kurdide ja valitsuse vahel praktiliselt võimatu, Süürias ja Türgis on see siiski võimalik. Süürias on kurdide olukord kõige parem, Iraagis kõige hullem. Türgis oli 1984. aastal konflikt väga terav, kuid nüüd on olukord pisut rahunenud.

Rahvusvaheline abi võib mõningase kaotusega jõuda küll kurdideni Süürias ja Türgis, kuid asjatu on loota, et abi jõuab kurdideni Iraanis ja Iraagis. Selle võtab politsei karistusüksus operatsiooni ajal läbiotsimisel lihtsalt ära. Tihti hävitatakse isegi vili ja sellepärast peavad kurdid alati omama ka peidetud varusid. Ainuke mõeldav abi kurdidele saab olla salakulleriga kohaletoimetatud raha.

Kurdide etteheited NSV Liidule

Kurdide kohaliku juhi abi arutles minuga selle üle, et NSV Liit varustab Saddami ja Assadi relvade, tankide ja lennukitega. Kas NSV Liit ei saaks tõesti nõuda, et nad kurde ei pommitaks. Tõelised vastupanuvõitlejad varjavad ennast mägedes ega ründa külasid ja valitsusasutusi. Nad ei asu ka külades. Nad sõdivad hoopis politsei ja armee vastu. Miks pommitatakse, rüüstatakse ja põletatakse külasid, kus vastupanuvõitlejaid ei ole. Sõdureid ja politsei suudavad harva tappa mõnd relvastatud kurdi võitlejat, samas aga tapetakse sadu vanureid, naisi ja lapsi.

Kas NSV Liit tõesti ei saa teha midagi, et seda peatada? Kurdid ei taha sõda ega vägivalda, vaid omal maal rahus elada. Me tahame oma valitsust, sõjaväge ja politseid. Kui need on meil olemas, lõpetame terrorismi lühikese ajaga. Kui meile seda ei võimaldata, tuleb terroriste järjest juurde ja varsti ei suuda neist jagu saada ei Iraan, Iraak ega Türgi.

Süürias on kurdide olukord parem. Assad on küll diktaator aga kurdide tapmist ja pommitamist pole seal olnud. Seepärast pole seal ka kurdide terrorismi. Kui meie külasid ei pommitata, ei rüüstata ega põletata, rääkis mu vastuvõtja, ei oleks meil vaja ka rahvusvahelist abi — me saame ise hakkama. Kurdid on töökad ja vähenõudlikud. Nad ei talu ainult alandamist. Neil on oma kordumatu väärikus. Meie ei ründa oma naabreid. Meile piisab oma maast.

Miks rahvusvaheline kogukond ometi aru ei saa, et abi andmisest odavam oleks toetada meie iseseisvusvõitlust, oli kurd nõutu: "Me ei küsi isegi relvi, tahame ainult mõistmist ja rahumeelset poliitilist toetust." Seejärel tuli mul taas kuulda metsikustest nii terroristide, kurdide kui valitsusvägede politsei poolt. Need kirjeldused olid uskumatud ka inimestele, kes oli palju olnud sõja- ja vägivallakolletes viibinud.

Vaadates seda väikest, parandatud, kuid veel ka varemetes majakestega küla ja pommlehtrites mängivaid lapsi, tajusin sealsete inimeste ja selle rahva elujõudu, kes kõige kiuste elavad oma ootuses ja lootuses, harivad väikesi maalappe, karjatavad mäenõlvadel kitsi ja lambaid, abielluvad, sünnitavad lapsi teadmises, et õhust ründav lennuk või granaadiheitjaga karistussalklane võib selle hetkega tuhaks muuta.

Tank küla ei ohusta. See ei pääse mitte ainult külasse vaid isegi oma kahuri laskekaugusele sellest. Küla saab rünnata vaid õhust. Ka eriüksuslased saavad maanduda vaid helikopterilt. Maad mööda võivad tulla kaotusest või vihkamisest metsistunud kurdi terroristid, kelle arvates on küla valitsusele mingi teene osutanud või toetanud "magavaid argpükse", nagu nad nimetavad terrorist hoiduvaid vastupanuvõitlejaid. Peapõhjus terroristide püsimiseks on see, et need võitlejad on ainsad, kellelt külaelanikud üldse kaitset loota saavad.

Vaadates põllulappe, kus pärast saagikoristust käis algeliste põlluriistadega künd, kitse- ja lambakarju mäekülgedel, hobuseid, omapärase välimusega väikesekasvulisi veiseid, üksikuid viljapuid ja põõsaid imestasin, kui vähesega saab inimene hakkama, kui oleks vaid rahu.

Ligi kuuesaja inimesega külas pole arsti, kuid on algeline ühe õpetaja ja mullaga kool. Pole raadiot ega telerit. Samas polnud ka ühtegi puudega, ülekaalulist ega joobes inimest. Polnud alkoholigi. Kordagi ei kogenud ma üleolevat suhtumist. Kõik vastutulijad, isegi lapsed, naeratasid ja tervitasid viisakalt. Seda küla oli pommitatud alles kuu aega tagasi. Lihtne toidulaud oli rikkalikum kui mõnegi suurriigi ääremaa külas, mida pommitatud pole või suurlinnade vaeste getode perede toidulaud.

Neljandal päeval tuli külasse väike kaupmeeste karavan hobustel ja muuladel. Nende ümber kogunes rahvas. Pidin asuma täitma ülesannet. Inimene, kellele ma pidin oma saadetise üle andma, oli juba kaks korda külas käinud ja uuesti lahkunud. Me mõlemad nägime ja tundsime teineteist kohe ära, kuid ei näidanud seda välja. Ta ei loonud kordagi olukorda saadetise üleandmiseks, milleks olid meil mõlemal samade seerianumbritega 20-dollarilised rahatähed, õigemini nende ülitäpsed võltsingud.

Ilmselt ootas kohapealne teenistuskaaslane just seda kaupmeeste karavani saabumist. Oskuslikult seadis ta end minu kõrvale ja rullikeeratud kupüürid vahetasid omanikku. Nägin, kuidas ta ostis kaks tualettseepi ja paki sigarette ning juba mõne hetke pärast oli ta kadunud.

Otsisin varjulise koha ja veendusin, et mind ei jälgita. Silusin saadud kolm, selgetelt kasutuses olnud kahekümnedollarilist rahatähte sirgeks ja panin kahe ülejäänud rahatähtede kõrvale. Sellega oli esimene osa ülesandest täidetud. Teine, sugugi mitte lihtsam osa tuli veel täita. Saadud kolm kupüüri tuli toimetada teisele agendile. See polnud lihtne, sest röövimine oli sealkandis igapäevane nähtus. Välistatud ei olnud Iraagi julgeolekuteenistuse sekkumine, kes võis tahta kupüüre kontrollida ja mitte samad tagasi anda. Võimalikke ohte oli teisigi.

Süüria.
© Sputnik / Михаил Воскресенский

Lõpuks saabus ka mulle vajalik inimene, keda ma nägin esimest korda, nagu tema mindki. Tundsime teineteist meile meelde jätmiseks antud fotode järgi. Temagi tuli koos kolme kaaslasega ja müüs tubakat, nuge, rätikuid, pastakaid, mis sel ajal olid haruldased ja olid peamiselt Saksamaa päritolu.

Ostsin kaks kirjaplokki ja pastakat. Müüa heitis mulle uuriva pilgu noogutas kergelt ja andis kauba, mis oli plokkide paki kõrval, mitte peal. See meeldis mind seekord selgesti jälitatavatele iraaklastele ja ma andsin oma ostu iraaklastele.

Tagasiteel

Järgmisel päeval asusime teele, seekord juba lühimat teed pidi Az Zibari. Kolme päevase väikeste puhkepeatustega rännaku pärast olime Zibari politseikordonis. Bagdadist telliti helikopter ja peagi rappusime Mi-8MTB pardal Bagdadi poole.

Minu jaoks polnud veel kaugeltki kõik möödas. Kolmele vahetuskupüüril olev kodeeritud info polnud ohutum, kui see, mille ma ise edasi andsin. Minu teated olid krüpteeritud salakirjas ja tehtud kõrgspetsialistide erilaboris. Saadud sõnumeid nii kõrgel tasemel ei saanud olla. Kood-krüpteering oli muidugi tasemel aga salakiri ise kindlasti kergemini avatav. Õnneks ei olnud Iraagil USA ja NATO taseme spetsialiste ja oma spetsialistide tase oli neil üsnagi madal. Sõnumi lugemiseks poleks sellest kindlasti piisanud aga minu elu ärarikkumiseks küll.

Nüüd, 32 aastat hiljem püsivad kurdi kogukonna vananema abi, Venemaal õppinud mehhaaniku sõnad meeles, nagu oleksin kohtunud selgeltnägijaga. Kõik on kahjuks just läinud just nii nagu ta ennustas. Vastupanuvõitluse jõuga mahasurumise pani terrorismist hoiduvad vastupanujõud surve alla. See andis võimaluse terroristidele. Terror on tänaseks kordades ületanud 1985. aasta taseme. Iraak ja Süüria on täielikult varemetes, kurdid jätkavad võitlust muudes vormides. Terrorismi pooldav tiib on moodustanud täiesti eraldi üksused, mis ei tunnista ühetegi teist kurdi relvaüksust.

Kurdi relvaüksused on 3/4 osas legaliseerunud ja võitlevad Süürias ja Iraagis uue kurjuse vastu. Samas pole üle pooltel võitlejatest isegi võidu korral ei kodu ega perekonda, kuhu tagasi pöörduda. Selles mõttes on nende olukord sama või isegi hullem, kui 1985. aastal.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

166
Tagid:
GRU, kurdid, Villem Rooda, Süüria
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega