Nõukogude ajast jäänud mastirida, illustratiivne foto

Russofoobia kaart NATO kaardipakis

237
(Uuendatud 19:17 15.10.2018)
Seni on russofoobia olnud USA ja NATO alliansile kõige kasulikum ideoloogiline loosung poliitilises sisevõitluses kõigis alliansi maades

Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik

Peterburi rahvusvahelisel majandusfoorumil esinedes nõudis Vladimir Putin Lääneriikidelt russofoobia lõpetamist. Seni on russofoobia olnud USA ja NATO alliansile kõige kasulikum ideoloogiline loosung poliitilises sisevõitluses kõigis alliansi maades. Balti riikides on see koguni peamine.

Russofoobia võimaldas alla suruda opositsioon parlamentides ja vaigistada teisitimõtlejad. Lääneriikides on mõtte- ja sõnavabadust raske piirata, kuid Vene kaardi abil on seda lihtne teha. Vene kaart on USA-s jätkuvalt käibel Donald Trumpi valimisvõidu ja demokraatide kaotuse selgitamiseks.

MIA „Rossija Segodnja peadirektior Dmitri Kisseljov
© Sputnik / Григорий Сысоев

Reaalsus on jäänud selle kaardi varju. Nii Trumpi võit valimistel, kui ka tema võim püsivat vaid tänu Venemaa sekkumisele. Tegelikult USA ja NATO liikmesriikide valitsused ja sõjaväe juhtkond russofoobiat ei põe. Nad teavad Venemaa reaalsust hästi, hindavad kainelt tema sõjalisi võimalusi ja teavad täpselt Venemaa kallaletungi ohu puudumisest.

Kuid poliitikute ja sõjaväejuhtide väljaütlemised meedias on Venemaa ohtlikkusest teinud USA ja NATO riikide rahvaste massiteadvuses reaalsuseks. Selle kirjeldamisel pole enam vaja konkreetsust, Venemaa hirmu suurenemiseks piisab ka kaudsetest näidetest.

Hästi on löönud Georgia ja Ukraina kaart, veidi kehvemini Süüria oma. Parima toimega on aga küberrünnakute süüdistused ja ohud, mida kinnitavad „luure andmed" ja „kindlad, anonüümsust vajavad informeeritud allikad".

Nõukogude ajast jäänud mastirida

Mõningane mõju on olnud Venemaaga opositsioonis olevate poliitikute ja ajakirjanike avaldustel ja artiklitel ning dissidentide ja Venemaalt emigreerinud isikute pidevatel esinemistel. Nad käivad russofoobia kujundamiseks järjekindlalt välja neid samu Georgia, Ukraina ja Süüria kaarte ning väiteid Venemaast kui küberrünnakute keskusest.

Kuigi meedias on Ukraina ja Georgia sündmuste kohta avaldatud ka palju tõeseid kirjutisi, siis tavatarbijale on need jäänud peavoolumeedia ning valitsuste ja poliitikute ühise propaganda varju. Georgiat ja Ukrainat käsitletakse ühtse tervikuna, arvestamata ajaloolisi reaalsusi.

Kapitooliumi hoone Washingtonis
© Sputnik / Владимир Федоренко

Need piirkonnad olid kuni Oktoobrirevolutsioonini Venemaa tsaariimpeeriumi koosseisus, mis neile iseseisvust ei andnud, nagu ka Balti riikidele.

Revolutsioon likvideeris tsaariimpeeriumi ja lõi uue. Poola, Soome ja Balti riigid võitlesid välja iseseisvuse väljaspool uut Venemaa ühendust.

Neid tunnustanud Venemaa Föderatsioon kontrollis tunnustamise momendil vaid napilt kolmandikku Venemaa territooriumist ja pidas ägedat kodusõda ülejäänud kahel kolmandikul. 

Kolmas käsi lööb nagu jõuab

Ometigi aktsepteeritakse seda tunnustusallkirja kui ainuõiget ja õiglast. Tsaari-Venemaa õigusjärglaseks saab pidada Venemaad alles 1992. aastast, kui saadi rahva mandaat valimistel ja referendumil. Ühtegi vaba valimist ega tahteavaldust alates 1917. aastast Venemaal ei toimunud. Võimu haaranud režiim hakkas korrastama riigihaldust, luues juhtkonna nägemuse järgi föderaalse, hiljem liitriigi süsteemi.

Liitriik oli fiktiivne, reaalselt toimis unitaarriik. Liiduvabariigid moodustati rahvus-etniliste piiride järgi ja seega küllaltki õiglaselt. Kasutati ka lihtsustatud skeeme, kui polnud karta tõsiseid probleeme. Armeenlaste enamusega Mägi-Karabahhia asus Aserbaidžaanis ja anti Aserbaidžaanile. Armeenlaste ega aserite arvamust selle kohta ei küsitud.

Põhja- ja Lõuna-Osseetiat lahutas mäeahelik, mida läbivat tunnelit tol ajal veel ei olnud. Nii antigi Põhja-Osseetia Venemaale, Georgiaga piirnev Lõuna-Osseetia aga Gruusiale. Samasuguseid lahendusi oli ka Kesk-Aasias. Valgevene ja Ukrainaga liideti vene rahvusest proletariaadi osatähtsuse suurendamiseks suured Venemaa põlisalad. Nõukogude Liidu lagunemisega tekkisid neil aladel tänapäevani tunda andvad rahvusprobleemid. 

Kaarte jagatagu ühekaupa

Peale 1918. aastal iseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu polnud Venemaa Föderatsiooni ega NSV Liidu koosseisus ühtegi varasema omariikluse kogemusega moodustist. Nad kõik olid kas ümbernimetatud Venemaa põlisalad, Ukrainas ka vallutatud või rahvusvaheliste lepetega omale saadud teiste riikide osad, kolooniad, kontrollalad, hõimujuhtide hallatud piirkonnad.

Guy Mettan
© Фото : fornita da Guy Mettan

Kõik NSV Liidu liiduvabariigid peale 1940. aastal poliitilise vägivallaga liidetud Balti riikide olid Stalini loodud vabariigid tema määratud piirides, mis osaliselt kattusid rahvuslik-etnilistele, mõnikord aga ka poliitilise huvi piiridega.

Ei Venemaa ega ka liiduvabariikidele rahvastelt nende tahet ei küsitud. Nüüd on need riigid USA ja teiste NATO liikmesriikide poolt tunnustatud seal elavate rahvaste tahet arvestamata.

Tadžikkidega asustatud alad jäägugi Usbekistanile, armeenia rahvusenamusega Mägi-Karabahhia Aserbaidžaanile, Abhaasia ja Osseetia Georgiale, Valgevene ja Ukraina venelastega asustatud alad vastavalt Valgevenele ja Ukrainale. Samas türklaste vallutatud ja albaania moslemitega asustatud Serbia ala jäägu albaanlastele. 

Selliseid probleeme Balti riikides ei ole. Ühelgi neist ei ole ruutmeetritki Venemaa põlisala. Vastupidi, väiksemad Läti ja Eesti etnilise asustusega alad kuuluvad Venemaale. Balti riikides ei ole vähemusrahvustega asustatud piirkondi nagu Georgias. Ometigi laiendatakse Georgia ja Ukraina probleemid Balti riikidele.

NATO mängib Venemaaga turakat

Miks USA ja tema NATO liitlased on nii kramplikult kinni Stalini riigipiirides, tunnustamata seal elavate rahvuste õigust enesemääramisele? Vägivalla tulemusi Georgias ja Ukrainas ei saa lääneriigid tunnustada, nad nõuavad Stalini aegse halduse taastamist ja lepivad vaid mingi uduse autonoomia andmisega venelastele Ukraina koosseisus. 

Venemaa toetab venelaste enesemääramispüüdu ja peab seejuures vaieldamatult silmas ka oma huve. Venemaa ei ole agressor ega vallutaja, vaid toetab Ukrainas oma rahvuskaaslaste püüdlusi, soovimata endale ühtki sealse põhirahvuse asustusega ala.

Peterburi rahvusvahelise majandusfoorumi töös osaleb  Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Алексей Дружинин

Venemaa tegevus ei lähe paljuski kokku rahvusvahelise õiguse normidega ja selles on protestivatel lääneriikidel ja USA-l õigus. Venemaal on aga õigus nõuda, et nii Venemaa, kui ka tema toetatud rahvuste õigusi tuleb tunnustada. Ei saa tugineda vaid meeldivusgrupile ja suruda nende tahet peale piirkondadele, mille elanikud riigi koostisosaks olla ei soovi.

Venemaa trumbita mäng

Olukord Osseetias, Ida- ja Ranniku-Ukrainas ei lahene Venemaa survestamise ja vastuhakanute mahasurumisega. Kohtudes Saksamaa liidukantsler Angela Merkeliga nõustus president Vladimir Putin, et Ukraina osas uut lepet pole vaja ja lahendus tuleb leida olemasoleva rakendamisega. Tegelikult ei paku Minski lepe oma praegusel kujul lahendust ja on vaid lahenduse lükkamine tulevikku.

Minski lepe ega Venemaa-vastased sanktsioonid pole lahendus. Kui ranged need sanktsioonid ka poleks, ei saa Venemaa loobuda rahvuskaaslaste toetamisest. Loodetavasti hakatakse peagi aru saama, et Venemaa tegevus Osseetias, Abhaasias, Krimmis ja Ida- ja Ranniku-Ukrainas oli möödapääsmatu.

Balti riikidega mängides tõstab tagakäsi

Venemaa võimalik sõjategevus Balti riikide, Poola ja Skandinaavia riikide vastu on russofoobide põhiargument, kuigi äärmiselt sobimatu ja laestvõetud. Siin ei ole ühtegi sarnasust olukorraga Osseetias, Abhaasias, Ukrainas ega Süürias. 

Ohtude kunstliku ülekandmisega saavutatakse küll russofoobia lihtsate inimeste teadvuses, valmisvõite, heakskiit NATO tegevusele, sõjalise eelarve suurendamine, kuid lõpptulemuseks on kahju ka Lääneriikidele.

Sõidutee Tallinnas
© Sputnik / Вадим Анцупов

Vastasseis maailma suurima tuumajõu — Venemaaga, püüd teda lõhestada, õhutada rahvastevahelist vaenu, kujutada Venemaad agressori ja kurjuse kantsina, hirmutades tema kallaletungi ohuga, toob kaasa kurjuse jõudude tekke, mille vastu võitlemiseks oleks õigem Venemaa huvidega arvestada ja temaga koostööd teha.

Venemaa ei löö trumbiga

Venemaal ja kõikidel USA-NATO alliansi riikidel on oma küberkaitse- ja küberründesüsteemid. Küberrünnakute süüdistuste esitamine vaid Venemaale on ohtlik. See julgustab tegelikke ründajaid edasi tegutsema, sest süüdlast otsitakse vaid ühes suunas.

Tegelikult ei ole USA ja NATO küberkaitse juhid muidugi nii rumalad. Venemaa süüdistamine küberrünnakutes on poliitiline tellimus ja Venemaa-vastane agitatsioon. Õige oleks Venemaaga koostööd teha. Vastupidiselt arvatule on Venemaal väga kõrgel tasemel riiklik küberkaitse ja riigist sõltumatu küberhäkkevõrgustik. Osa sellest on kuritegelik. 

Venemaa suudab tungida kõrgturvatud süsteemidesse ja tal võib olla huvi hangitud andmeid asjaosalistele edastada. Kas ja kui, siis kui palju Venemaa seda kasutab, on teadmata. Pole välistatud, et seda teevad USA ja teised NATO riigid. Venemaaga tuleks selleski vallas teha koostööd.

Venemaa üliõpilased on tugevad füüsikas ja matemaatikas. Andekad noored on Venemaal alamakstud ja seetõttu kerge saak küberkurjategijatele ja mõõdukamatele häkkeritele. Nende ründeid USA ja NATO serveritele ei saa välistada aga neid ei saa samastada Vene riigi ega Putiniga.

Neid rünnakuid Venemaa ja Putini arvele kanda on mõjusam kui paljasõnalised süüdistused. Süüdistusi küberründes on Venemaal raske tõrjuda, sama raske on ka süüdistust tõendada. Seega Venemaa süüdistamisel ei ole midagi ühist küberturvalisusega. Küberturvalisuse tagamiseks käib tihe rutiinne töö, mille tulemused hoitakse saladuses.

Küberrünnakute kaart Venemaa vastu ei ole tähtis mitte tegeliku küberhäkkeri väljaselgitamiseks, vaid rahva eksitamiseks. Mõjususe lisamiseks kaasatakse luure- ja eriteenistused, kes ei peagi esitama tõendeid, vaid kinnitama tegu, allikat avaldamata.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

237
Tagid:
instrument, ideoloogia, kaart, poliitika, liikmesriigid, russofoobia, EL, NATO, USA, Balti riigid, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega