Nõukogude ajast jäänud mastirida, illustratiivne foto

Russofoobia kaart NATO kaardipakis

230
(Uuendatud 19:17 15.10.2018)
Seni on russofoobia olnud USA ja NATO alliansile kõige kasulikum ideoloogiline loosung poliitilises sisevõitluses kõigis alliansi maades

Villem Rooda, endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik

Peterburi rahvusvahelisel majandusfoorumil esinedes nõudis Vladimir Putin Lääneriikidelt russofoobia lõpetamist. Seni on russofoobia olnud USA ja NATO alliansile kõige kasulikum ideoloogiline loosung poliitilises sisevõitluses kõigis alliansi maades. Balti riikides on see koguni peamine.

Russofoobia võimaldas alla suruda opositsioon parlamentides ja vaigistada teisitimõtlejad. Lääneriikides on mõtte- ja sõnavabadust raske piirata, kuid Vene kaardi abil on seda lihtne teha. Vene kaart on USA-s jätkuvalt käibel Donald Trumpi valimisvõidu ja demokraatide kaotuse selgitamiseks.

MIA „Rossija Segodnja peadirektior Dmitri Kisseljov
© Sputnik / Григорий Сысоев

Reaalsus on jäänud selle kaardi varju. Nii Trumpi võit valimistel, kui ka tema võim püsivat vaid tänu Venemaa sekkumisele. Tegelikult USA ja NATO liikmesriikide valitsused ja sõjaväe juhtkond russofoobiat ei põe. Nad teavad Venemaa reaalsust hästi, hindavad kainelt tema sõjalisi võimalusi ja teavad täpselt Venemaa kallaletungi ohu puudumisest.

Kuid poliitikute ja sõjaväejuhtide väljaütlemised meedias on Venemaa ohtlikkusest teinud USA ja NATO riikide rahvaste massiteadvuses reaalsuseks. Selle kirjeldamisel pole enam vaja konkreetsust, Venemaa hirmu suurenemiseks piisab ka kaudsetest näidetest.

Hästi on löönud Georgia ja Ukraina kaart, veidi kehvemini Süüria oma. Parima toimega on aga küberrünnakute süüdistused ja ohud, mida kinnitavad „luure andmed" ja „kindlad, anonüümsust vajavad informeeritud allikad".

Nõukogude ajast jäänud mastirida

Mõningane mõju on olnud Venemaaga opositsioonis olevate poliitikute ja ajakirjanike avaldustel ja artiklitel ning dissidentide ja Venemaalt emigreerinud isikute pidevatel esinemistel. Nad käivad russofoobia kujundamiseks järjekindlalt välja neid samu Georgia, Ukraina ja Süüria kaarte ning väiteid Venemaast kui küberrünnakute keskusest.

Kuigi meedias on Ukraina ja Georgia sündmuste kohta avaldatud ka palju tõeseid kirjutisi, siis tavatarbijale on need jäänud peavoolumeedia ning valitsuste ja poliitikute ühise propaganda varju. Georgiat ja Ukrainat käsitletakse ühtse tervikuna, arvestamata ajaloolisi reaalsusi.

Kapitooliumi hoone Washingtonis
© Sputnik / Владимир Федоренко

Need piirkonnad olid kuni Oktoobrirevolutsioonini Venemaa tsaariimpeeriumi koosseisus, mis neile iseseisvust ei andnud, nagu ka Balti riikidele.

Revolutsioon likvideeris tsaariimpeeriumi ja lõi uue. Poola, Soome ja Balti riigid võitlesid välja iseseisvuse väljaspool uut Venemaa ühendust.

Neid tunnustanud Venemaa Föderatsioon kontrollis tunnustamise momendil vaid napilt kolmandikku Venemaa territooriumist ja pidas ägedat kodusõda ülejäänud kahel kolmandikul. 

Kolmas käsi lööb nagu jõuab

Ometigi aktsepteeritakse seda tunnustusallkirja kui ainuõiget ja õiglast. Tsaari-Venemaa õigusjärglaseks saab pidada Venemaad alles 1992. aastast, kui saadi rahva mandaat valimistel ja referendumil. Ühtegi vaba valimist ega tahteavaldust alates 1917. aastast Venemaal ei toimunud. Võimu haaranud režiim hakkas korrastama riigihaldust, luues juhtkonna nägemuse järgi föderaalse, hiljem liitriigi süsteemi.

Liitriik oli fiktiivne, reaalselt toimis unitaarriik. Liiduvabariigid moodustati rahvus-etniliste piiride järgi ja seega küllaltki õiglaselt. Kasutati ka lihtsustatud skeeme, kui polnud karta tõsiseid probleeme. Armeenlaste enamusega Mägi-Karabahhia asus Aserbaidžaanis ja anti Aserbaidžaanile. Armeenlaste ega aserite arvamust selle kohta ei küsitud.

Põhja- ja Lõuna-Osseetiat lahutas mäeahelik, mida läbivat tunnelit tol ajal veel ei olnud. Nii antigi Põhja-Osseetia Venemaale, Georgiaga piirnev Lõuna-Osseetia aga Gruusiale. Samasuguseid lahendusi oli ka Kesk-Aasias. Valgevene ja Ukrainaga liideti vene rahvusest proletariaadi osatähtsuse suurendamiseks suured Venemaa põlisalad. Nõukogude Liidu lagunemisega tekkisid neil aladel tänapäevani tunda andvad rahvusprobleemid. 

Kaarte jagatagu ühekaupa

Peale 1918. aastal iseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu polnud Venemaa Föderatsiooni ega NSV Liidu koosseisus ühtegi varasema omariikluse kogemusega moodustist. Nad kõik olid kas ümbernimetatud Venemaa põlisalad, Ukrainas ka vallutatud või rahvusvaheliste lepetega omale saadud teiste riikide osad, kolooniad, kontrollalad, hõimujuhtide hallatud piirkonnad.

Guy Mettan
© Фото : fornita da Guy Mettan

Kõik NSV Liidu liiduvabariigid peale 1940. aastal poliitilise vägivallaga liidetud Balti riikide olid Stalini loodud vabariigid tema määratud piirides, mis osaliselt kattusid rahvuslik-etnilistele, mõnikord aga ka poliitilise huvi piiridega.

Ei Venemaa ega ka liiduvabariikidele rahvastelt nende tahet ei küsitud. Nüüd on need riigid USA ja teiste NATO liikmesriikide poolt tunnustatud seal elavate rahvaste tahet arvestamata.

Tadžikkidega asustatud alad jäägugi Usbekistanile, armeenia rahvusenamusega Mägi-Karabahhia Aserbaidžaanile, Abhaasia ja Osseetia Georgiale, Valgevene ja Ukraina venelastega asustatud alad vastavalt Valgevenele ja Ukrainale. Samas türklaste vallutatud ja albaania moslemitega asustatud Serbia ala jäägu albaanlastele. 

Selliseid probleeme Balti riikides ei ole. Ühelgi neist ei ole ruutmeetritki Venemaa põlisala. Vastupidi, väiksemad Läti ja Eesti etnilise asustusega alad kuuluvad Venemaale. Balti riikides ei ole vähemusrahvustega asustatud piirkondi nagu Georgias. Ometigi laiendatakse Georgia ja Ukraina probleemid Balti riikidele.

NATO mängib Venemaaga turakat

Miks USA ja tema NATO liitlased on nii kramplikult kinni Stalini riigipiirides, tunnustamata seal elavate rahvuste õigust enesemääramisele? Vägivalla tulemusi Georgias ja Ukrainas ei saa lääneriigid tunnustada, nad nõuavad Stalini aegse halduse taastamist ja lepivad vaid mingi uduse autonoomia andmisega venelastele Ukraina koosseisus. 

Venemaa toetab venelaste enesemääramispüüdu ja peab seejuures vaieldamatult silmas ka oma huve. Venemaa ei ole agressor ega vallutaja, vaid toetab Ukrainas oma rahvuskaaslaste püüdlusi, soovimata endale ühtki sealse põhirahvuse asustusega ala.

Peterburi rahvusvahelise majandusfoorumi töös osaleb  Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Алексей Дружинин

Venemaa tegevus ei lähe paljuski kokku rahvusvahelise õiguse normidega ja selles on protestivatel lääneriikidel ja USA-l õigus. Venemaal on aga õigus nõuda, et nii Venemaa, kui ka tema toetatud rahvuste õigusi tuleb tunnustada. Ei saa tugineda vaid meeldivusgrupile ja suruda nende tahet peale piirkondadele, mille elanikud riigi koostisosaks olla ei soovi.

Venemaa trumbita mäng

Olukord Osseetias, Ida- ja Ranniku-Ukrainas ei lahene Venemaa survestamise ja vastuhakanute mahasurumisega. Kohtudes Saksamaa liidukantsler Angela Merkeliga nõustus president Vladimir Putin, et Ukraina osas uut lepet pole vaja ja lahendus tuleb leida olemasoleva rakendamisega. Tegelikult ei paku Minski lepe oma praegusel kujul lahendust ja on vaid lahenduse lükkamine tulevikku.

Minski lepe ega Venemaa-vastased sanktsioonid pole lahendus. Kui ranged need sanktsioonid ka poleks, ei saa Venemaa loobuda rahvuskaaslaste toetamisest. Loodetavasti hakatakse peagi aru saama, et Venemaa tegevus Osseetias, Abhaasias, Krimmis ja Ida- ja Ranniku-Ukrainas oli möödapääsmatu.

Balti riikidega mängides tõstab tagakäsi

Venemaa võimalik sõjategevus Balti riikide, Poola ja Skandinaavia riikide vastu on russofoobide põhiargument, kuigi äärmiselt sobimatu ja laestvõetud. Siin ei ole ühtegi sarnasust olukorraga Osseetias, Abhaasias, Ukrainas ega Süürias. 

Ohtude kunstliku ülekandmisega saavutatakse küll russofoobia lihtsate inimeste teadvuses, valmisvõite, heakskiit NATO tegevusele, sõjalise eelarve suurendamine, kuid lõpptulemuseks on kahju ka Lääneriikidele.

Sõidutee Tallinnas
© Sputnik / Вадим Анцупов

Vastasseis maailma suurima tuumajõu — Venemaaga, püüd teda lõhestada, õhutada rahvastevahelist vaenu, kujutada Venemaad agressori ja kurjuse kantsina, hirmutades tema kallaletungi ohuga, toob kaasa kurjuse jõudude tekke, mille vastu võitlemiseks oleks õigem Venemaa huvidega arvestada ja temaga koostööd teha.

Venemaa ei löö trumbiga

Venemaal ja kõikidel USA-NATO alliansi riikidel on oma küberkaitse- ja küberründesüsteemid. Küberrünnakute süüdistuste esitamine vaid Venemaale on ohtlik. See julgustab tegelikke ründajaid edasi tegutsema, sest süüdlast otsitakse vaid ühes suunas.

Tegelikult ei ole USA ja NATO küberkaitse juhid muidugi nii rumalad. Venemaa süüdistamine küberrünnakutes on poliitiline tellimus ja Venemaa-vastane agitatsioon. Õige oleks Venemaaga koostööd teha. Vastupidiselt arvatule on Venemaal väga kõrgel tasemel riiklik küberkaitse ja riigist sõltumatu küberhäkkevõrgustik. Osa sellest on kuritegelik. 

Venemaa suudab tungida kõrgturvatud süsteemidesse ja tal võib olla huvi hangitud andmeid asjaosalistele edastada. Kas ja kui, siis kui palju Venemaa seda kasutab, on teadmata. Pole välistatud, et seda teevad USA ja teised NATO riigid. Venemaaga tuleks selleski vallas teha koostööd.

Venemaa üliõpilased on tugevad füüsikas ja matemaatikas. Andekad noored on Venemaal alamakstud ja seetõttu kerge saak küberkurjategijatele ja mõõdukamatele häkkeritele. Nende ründeid USA ja NATO serveritele ei saa välistada aga neid ei saa samastada Vene riigi ega Putiniga.

Neid rünnakuid Venemaa ja Putini arvele kanda on mõjusam kui paljasõnalised süüdistused. Süüdistusi küberründes on Venemaal raske tõrjuda, sama raske on ka süüdistust tõendada. Seega Venemaa süüdistamisel ei ole midagi ühist küberturvalisusega. Küberturvalisuse tagamiseks käib tihe rutiinne töö, mille tulemused hoitakse saladuses.

Küberrünnakute kaart Venemaa vastu ei ole tähtis mitte tegeliku küberhäkkeri väljaselgitamiseks, vaid rahva eksitamiseks. Mõjususe lisamiseks kaasatakse luure- ja eriteenistused, kes ei peagi esitama tõendeid, vaid kinnitama tegu, allikat avaldamata.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

230
Tagid:
instrument, ideoloogia, kaart, poliitika, liikmesriigid, russofoobia, EL, NATO, USA, Balti riigid, Venemaa