Eurovisioon on midagi enamat kui lauluvõistlus, illustratiivne foto

Eurovisioon on midagi enamat kui lauluvõistlus

97
(Uuendatud 13:53 10.05.2017)
Võitu jahtivad diktaatorid, tülid naabrite vahel ja sugudevaheline võitlus - Eurovisioon on midagi enamat kui lihtsalt lauluvõistlus

TALLINN, 9. mai — Sputnik. „Kõik võib muutuda poliitikaks! Ka Eurovisioon," vahendab portaal Inosmi arvamuslugu, mis ilmus Norra ajalehes Dagbladet.

Londoni majanduskolledži (LSE) professor ning Norra välispoliitika instituudi (NUPI) vanemteadur Iver Neumann kummutab kõik kahtlused: „Jutt käib ainult sellest, et saada märgatud ja pälvida tunnustust, ja see puudutab nii üksiksikuid kui ka riike. Ja sellepärast kätkeb iga esitlus midagi huvipakkuvat. Ning rahvusvaheline levilaulukonkurss niisamuti."

Kui Jamala Ukrainast oma lauluga mullusel Eurovisioonil võitjaks tuli, kerkisid esile nii tugevad emotsioonid kui ka tõsised asjaolud. Aga võidulaulus ei olnud juttu ei armastusest ega tantsust ega tuiskavatest tormi-iilidest. Laul rääkis Nõukogude Liidu poolt Teise maailmasõja ajal Krimmi poolsaarel tatarlaste suhtes sooritatud sõjakuritegudest. "Ning ainult lauskurdid ja poolpimedad ei mõistnud, et selles laulus tõmmati paralleele tänasega — et Venemaa oli 2014. aastal Krimmi, Ukraina olulise osa okupeerinud," teatas norra väljaanne.

Mõningast hämmastust tekitas see, et laul oli läbinud Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) tsensuuri, mille puhul omal ajal otsustati, et Eurovisioonil osalema valitud laulud ei tohi olla avalikult poliitilised. Sellegipoolest on põhjust arvata, et võit põhineb suurel hulgal poolthäältel ülejäänud Euroopast.

Kaunitar ratastoolis

Kui tänavuse aasta lõppvõistlust järgmisel laupäeval Kiievist üle kantakse, siis Venemaad osalejate nimekirjas ei ole. Lauljatar Julia Samoilova — ta on aheldatud ratastooli — ei saanud luba Ukrainasse siseneda, kuna oli eelnevalt esinenud Krimmis, mis riigi valitsusele Kiievis ei meeldinud.

„Venemaa on riik, kes januneb tunnustust ja selleks sobib iga võimalus. Kuid venelased on samas ka suured meistrid selles, kuidas inimestega tülli minna," sõnab professor Neumann. Ning nendib, et sellele Venemaa ja Ukraina tüliõunale lisavad erilist pikantsust mitu asjaolu.

„Venemaal ei näe sa kunagi ratastoolis inimest — seal on füüsiliste puuetega inimeste elu väga keeruline. Saates tänavusele konkursile ratastooli-invaliidi tahtis riik näidata, et rahvas suhtub sellistesse invaliididesse normaalselt.

Julia Samoiliva
© Фото : предоставлено PR-службой Юлии Самойловой / Первый канал

Ja nii nad saadavadki sellise ratastoolis kaunitari, aga sisse neid ikkagi ei lubata. Selge see, et solvav," ütleb Neumann.

Gruusia keeldus laulu välja vahetamast

Teisisõnu käib siin jutt sellest, et seada ennast paremasse valgusesse. Ilmselgeks eesmärgiks oli turistidele mõeldud reklaam, ühtlasi oli tähtis ka muule Euroopale ja kogu maailmale öelda: „Meie osavõtja näitab, et meil on suurepäraselt toimiv riik, kus kultuur õilmitseb."

Aga kui kultuur õitseb, siis on reeglina ka kõik ülejäänu parimas korras. 

See on olnud oluline paljudele suhteliselt noortele riikidele, mis on tekkinud pärast „raudse eesriide" langemist. Samas on kõige kriitilisemad hääled kostnud nimelt sealt. Nagu näiteks siis, kui Gruusia saatis 2009. aastal võistlema laulu „We Don't Wanna Put In".

Nagu oligi oodata, tõlgendati viimatimainitud peent sõnademängu kui kommentaari Gruusia ja Venemaa vahelisele konfliktile. ЕВU palus laulusõnu muuta, Gruusia keeldus — ja tulemusena toimus lõppvõistlus ilma Gruusiata.

Väljakutse

Kellelegi pole saladuseks, et Eurovisioon on peaaegu algusest peale olnud suure au sees LGBT kogukonda kuuluva publiku silmis. Kuis siis mitte seda konkurssi ära kasutada, et oma ideid levitada ja teatud kindlat vastukaja esile kutsuda?

Seda, et 2014. aastal tuli lauluvõistluse võitjaks Austria „habemega naine" Conchita Wurst, tõlgendati konservatiivsete osalejariikide poolt provokatsioonina — eriti Venemaal ja mitmetes endistes liiduvabariikides, kes on võtnud vastu seadused laste kaitsmiseks selle propaganda eest, mis on vastuolus traditsiooniliste pereväärtustega.

See, et võitjaks tuli Cochita Wurst, oli Venemaa jaoks tõeline katastroof. Sest Venemaal valitsevad Eurovisiooni suhtes osas vägagi kahetised hoiakud.

„Ühest küljest suhtuvad paljud venelased põlglikult konkursil ilmnevasse dekadentsi ja seksistlikkusse. Kuid samal ajal on tegemist konkursiga, kus nad tahaksid ennast kehtestada," ütleb professor Neumann.

„Sest võitjaks tulles saab teiste riikide suhtes võidurõõmu tunda."

Ortodokssed juudid tõstsid samuti valjuhäälset protesti, kui Iisrael läkitas 1998. aastal finaalvoorus osalema transvestiidi Dana Internationali.

Riik tervikuna aga oli lihtsalt silmanähtavalt rõõmus selle üle, et laul „Viva La Diva" veenva võidu pälvis. Anti teada, et paljude Iisraeli linnade tänavail lõi rahvas tantsu ja rõkkas laulda.
Ja kui see juba jutuks tuli, siis võib meenutada, et kui transvestiidist laulja Verka Serduchka läks 2017. aastal Ukrainat esindama, tekitas see tema kodumaal samuti palju kära. Ning 2013. aastal oli üks osa publikust väga rõõmus ja teine osa vilistas, kui Soome lauljatar Krista Siegfrids protesti märgiks selle vastu, kuidas Soome võimud samasooliste abieludesse suhtuvad, üht oma trupi tantsijannat suudles.

„See on otsesaade, mind ei saa keegi peatada," kommenteeriti. (Käesoleval aastal anti Soomes samasoolistele luba abielluda.)
Endine „Eurovisiooni kindral" Per Sundnes on üks paljudest, kes rõõmustab selle üle, et Eurovisioon kiidab heaks inimese õiguse „mitte olla samasugune, nagu kõik teised".
„Keset stereotüüpe kerkib sageli esile inimesi, kes on teistest erinevad, ja me tervitame neid. Conchita, Dana, Marija Šerifović ja Verka Serduchka — need on vaid mõned näited.

Samuti tasub märkida, et viimased kolm on pärit Iisraelist, Serbiast ja Ukrainast, aga neid riike eriti liberaalseteks ei peeta," ütles Sundnes.

Petmissüüdistused

Et meenutada kõige suuremat skandaali lauluvõistluse ajaloos, peame ajas tublisti tagasi minema. Laupäeval, 6. aprillil 1968. aastal olid Euroopa pilgud naelutatud Royal Albert Hallile, kust toimus 13. lõppkontserdi otseülekanne 25 riiki.

Norra televaatajad hoidsid pöialt Odd Børrele, kes pidi astuma, astuma, astuma, et jõuda, jõuda, jõuda kojuviivale bussile (konkursil osalenud laulu sõnad — toim.), kuid tema laulu „Stress" ilmsete favoriitide hulgas ei olnud. Selleks oli laul järjekorranumbriga 12.

Selle laulu nimi oli „Õnnesoovid" ning esitas seda Cliff Richard ise, kes tollal oli juba maailmakuulus popstaar.

Kui ta oli viisakalt publikule kummardanud ja koos kolme saatelauljaks olnud tütarlapsega lavalt lahkus, paistis, et võistluse lõpptulemus on ilmne ning kolmel ülejäänud lauljal jääb lihtsalt oma lugu „kohustusliku kava" täiteks ette kanda.

Kõik olid veendunud, et peagi astub Cliff uuesti lavale ja esitab selle aasta võidulaulu.

Läks aga hoopis teisiti.

Eesti Eurovisioonil
© Sputnik /

1968. aasta võidulauluks sai „La, La, La", mille esitas Hispaania laulatar Massiel. Hispania võitis Suurbritanniat üheainsa tühise punktiga. Maailm oli vapustatud — ja sama vapustatud oli lauluvõistluse favoriit Richard.

Otsekohe tekkisid kahtlustused sohimängus, kuid need lükati sama kiiresti ümber. Cliffi hitt kujunes aja jooksul kogu maailmas ülimenukaks.

Ent 2008. aastal jõudis ekraanile hispaanlaste dokumentaalfilm „1968. Selle aasta mais", kus leidis kinnitust, et kuuldustel pettusest hindepunktidega oli päris tugev põhi all: tolleaegne Hispaania diktaator kindral Franco loopis kogu Euroopas raha laiali, et need, kes said hääletada, annaksid oma hääled Hispaania osavõtjale.

Seda kõike tõsimeeli

„Ma olen juba nii palju aastaid oma teise kohaga ära elanud. Oleks lihtsalt vapustav, kui leegi ametiisikutest astuks esile ja lausuks:
„Cliff, sina oled niikuinii selle kuradima konkursi võitnud," pahvatas Cliff Richard, kui paljastused avaldati. Kuid ametiisikutelt ei ole pettuse ja sohitegemise kohta vähimatki kinnitust järgnenud, nii et igaüks võib seda kas uskuda või selles kahelda.

Sellegipoolest — 1968. aastal juhtunu näitas täie selgusega, et tol ajal suhtuti menukasse levilaulude võistlusesse kõige tõsisemal moel, seda nii diktaatorite kui demokraatlikul teel valitud riigijuhtide seas. Ja mitte miski ei viita sellele, et olukord oleks kuidagiviisi muutunud.


Ja ikkagi on endastmõistetav eeldada, et tänapäevase žürii liikmeid, s.o miljoneid mobiiltelefonidega televaatajaid on raskem ära osta. Aga kui keeruline oleks tulemust manipuleerida?

„Käivad kuuldused, et Aserbaidžaanil olevat mingi tohutu suur seltskond, kes hakkab helistama, tagades metsiku hulga hääli — raha eest," lausub Morten Thomassen (Norra Eurovisiooniklubi president — toim.), „Norra suurima Eurovisiooni-uudiste veebilehe", nagu sellel veebilehel kirjas seisab, autor.

„Väikestes riikides võib 10 000 häält tähendada suurt erinevust, nii et kuuldused pettustest on sageli levinud just väikestes riikides," kinnitab ta.

Räägitakse ka, et juhul kui häkkerid aitasid tegelikult Donald Trumpil Valgesse Majja jõuda, siis vajalikule laulule Eurovisioonil võit kindlustada on nende jaoks käkitegu.

Aga nii või teisiti, tuleva aasta lõppvoor igatahes Moskvas toimuda ei saa. Nagu teada, loobus Venemaa konkursil osalemast.

Las võidab parim laul. Eriline.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

97
Tagid:
tülid, diktaatorid, analüütika, poliitika, Eurovisioon, Julia Samoilova, maailm, Kiiev, Ukraina, Venemaa
Teema:
Eurovision 2017 (26)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega