Elanikkonna uutmine Lääne-Euroopas, illustratiivne foto

Elanikkonna uutmine Lääne-Euroopas

941
(Uuendatud 08:34 04.05.2017)
Lääne-Euroopas on vaid üks riik, mis on leidnud kontrollimatu immigratsiooni vastu efektiivset rohtu

Igor Pšenitšnikov agentuurile RIA Novosti

Lääne meedia teatab viitega Saksamaa siseminister Thomas de Maizière'le immigrantide kuritegevuse järgsust kasvust Saksamaal. See kasvas 2016. aastal 52,7%. Erinevate kuritegude toimepanemises kahtlustatavaid "külalisi" oli mullu 174 438. Kuritegevuse kasvu seostatakse kantsler Angela Merkeli "lahtiste uste" poliitikaga immigrantide suhtes. Ajakirjandus arutleb, kas see võib septembris toimuvaid parlamendivalimisi silmas pidades kasuks tulla parempopulistidele.

Kuigi, kas sakslased ja teised eurooplased peaksid üldse "populismi tugevnemise" pärast muretsema?

Mõnd saart on määratus meres

Lääne-Euroopas on vaid üks riik, mis on leidnud kontrollimatu immigratsiooni vastu efektiivset rohtu. See on Ühendkuningriik. Enamik Briti krooni alamatest hääletas riigi Euroopa Liidust väljaastumise poolt, mis muuhulgas tähendab ka immigrantide tee otsustavat tõkestamist.

Aprilli keskel teatas Ühendkuningriigi peaminister Theresa May selle aasta juunis riigis toimuvatest ennetähtaegsetest parlamendivalimistest, et saada nii rahva toetus oma plaanidele riigi radikaalseks ja pöördumatuks väljumiseks Euroopa Liidust. Londoni vääramatu poliitiline tahe kaitsta kuningriiki tingimustes, kus Euroopa on "külalistest" lämbumas, on ilmne.

Kronoloogiliselt on Brexit ja Ühendkuningriigi piiride sulgemine järgnenud 2015. aasta rekordilisele migratsioonilainele, mis valgus Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast Euroopasse. Selle tulemusena loksub immigratsioonitsunami nüüd abitult vastu Uduse Albioni rannakaljusid.

Lahtiste uste aastad

Kui jälgida immigratsiooni arengut Euroopas viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul, saab väita, et Euroopa riikide valitsused ei olegi endale immigrantide tulva tõkestamise ülesannet püstitanud. Veel ammu enne viimaseid sõdu Lähis-Idas võtsid Saksamaa ja Skandinaavia riigid (toon neid klassikalise näitena) nende endi kehtestatud "mõistlike kvootidele" alusel enda juurde kui mitte just kõiki soovijaid, siis kindlasti surema osa nendest ja suurem osa saabunutest oli pärit just islamimaadest. 

Kusjuures "kvoote" võis ka ületada, kui tegemist oli "põgenike" või "poliitilise varjupaiga" taotlejatega — nende argumentidega kõik "külalised" opereerisidki ja enamikul neist õnnestus vastuvõtva riigi võime selles veenda. 

Selles paradigmas tegutsesid eurooplased isegi siis, kui paari aasta eest muutus seni mõõdukas immigrantide voog äkki seoses sõdadega Liibüas, Süürias ja Iraagis migratsioonitsunamiks. Läks tükk aega, enne kui isegi immigrantide suhtes kõige heasoovlikumad Saksamaa võimud mõistsid, et tegid 2015. aastal vea, kui kuulutasid, et on valmis kõik soovijad vastu võtma.

Kas tõesti viga või kaine arvestus?

Kuid kas see oligi inimlikust kaastundest tingitud lihtsameelne viga? Vaevalt küll. Ilmselt olid selle aluseks makromajanduslikud arvestused.

Illustratiivne foto
© Sputnik / Сергей Строителев

Saksa ajaleht Rheinische Post avaldas selle aasta alguses väljavõtteid ametkondlikust ettekandest, millest ilmnes, et "Saksamaa kantsleri Angela Merkeli otsus lubada aastatel 2015-2016 riiki 1,5 miljonit moslemist migranti ei olnud mitte humanitaarne žest, vaid tahtlik tegevus, et vältida Saksamaa demograafilist allakäiku ja säilitada Saksamaa sotsiaalriigi elujõulisust".

Selles ettekandes märgitakse, et "Saksamaa praegune sündivus on 160 last 100 naise kohta, mis on märksa vähem rahvastiku taastootmiseks vajalikust tasemest, milleks on 210 sündi 100 naise kohta. Seepärast vajab Saksamaa pidevat elanike juurdevoolu — 300 000 migranti aastas, et säilitada praegune elanikkonna hulk aastaks 2060". On selge, et ilma töökäteta riigi majandus toimida ei saa.

Millega see 2060. aastaks lõpeb, ei ole raske aru saada. Kui kantsler Merkeli makromajanduslikud arvestused on õiged, siis Saksamaa majandus töövõimelise elanikkonna vähesust tundma ei saa, kuid sakslasi, kelle jaoks seda kõike justkui tehakse, saab selleks ajaks olema juba tunduvalt vähem kui praegu.

Kui täna on 1/5 elanikkonnast "migrandi taust", siis 2060. aastal võib see arv tugevasti kasvada — kusjuures mitte peamiselt ida-eurooplaste arvel, nagu aastatuhande algusaastaatel, vaid suure Lähis-Ida ja Aafrika arvel. 

Isegi iga-aastase 300-tuhandelise rahvastiku täienduse lihtne mehhaaniline ekstrapolatsioon annab aastaks 2060 kokku 12 miljonit tulnukat. Kuid see ei arvesta erinevust põliselanikkonna ja tulnukate sündivuse vahel ega fakti, et ainuüksi aastatel 2015-2016 täitis Saksamaa peaaegu kümne aasta plaani.

Elanikkonna, kultuuri ja religiooni uutmine

See prognoos on rakendatav ühtviisi kõikidele Lääne-Euroopa riikidele, mis meeleldi immigrante vastu võtavad, võib-olla ehk mõne rahvusliku eripäraga. Sündimus on kõikjal Lääne-Euroopas allpool põlisrahva rahvastiku taastootmiseks vajalikku taset. XXI sajandil on EL liikmesriikide iive ajaloo madalaim. 

Selle üks peamine ühine põhjus on Euroopa kultuurilis-religioossete traditsioonide muutumine. Õigemini nende lahustumine meie praktiliselt juba ofitsioosses (poolametlikus), eriti linnades levivas individualismis.

Seejuures valdav enamus Euroopasse elama asuvatest on väljarändajad islamimaadest. Moslemite pered on aga teadaolevalt paljulapselised.

Lääne-Euroopas (eriti sealsamas Saksamaal ja Rootsis, mis enamiku "migratsioonilainest" vastu võtsid) pakutakse "külalistele" selliseid elu- ja ülalpidamistingimusi, mida nad oma kodumaal kunagi ei saaks.

Täna on islamiusulised (see tähendab immigrandid, kellest 60% on türklased) Saksamaal kõige suurem religioosne grupp pärast kristlasi. 2016. aasta jaanuari seisuga elas Saksamaal 2,1 kuni 4,7 miljonit moslemit. Nende andmete statistiline ebatäpsus on muide seletatav sellega, et peaaegu pool moslemimaailmast väljarännanutest on deklareerinud end mitteusklikena. Kuid nii või teisiti kuuluvad need inimesed teise kultuuriruumi.

Aga miks õigupoolest ilmutasid immigrandid end möödunud uusaastaööl Saksamaal, sealhulgas näiteks kuulsal "Kölni vägistamisööl" nii silmatorkavalt? Aga sellepärast, et hoopis karmimate traditsioonide tingimustes üles kasvanutena peavad nad eurooplasi oma "soolise vabadusega" moraali ja kõlbluse seisukohalt hukkaläinud olenditeks, kes ei vääri lugupidamist.

Samal põhjusel ei hakka immigrandid ilmselt segunema eurooplastega: liialt ületamatu on Idamaade ja Euroopa vahel valitsev kultuuride ja religioonide erinevuse kuristik.

Hiljuti saabunud mitte ainult ei soovi kohalikku kultuuri "sobituda", vaid põlgavad seda sügavalt kui allakäinut.

Kuidas seal Põhjas lood on?

Näiteid võib tuua mujaltki. Norras on riigi statistikaameti andemetel, nagu Saksamaalgi islam kristluse järel suuruselt teine religioon. Sama seis on Rootsis.

Saksamaa politseinikud
© AFP 2019 / MATTHIAS BALK

Norra elanikest, kes ennast religioossetena määratlenud on, peavad 53% end kristlasteks ja 25,2% moslemiteks. Moslemeid on umbes 180 tuhat ehk 2,7% kogu riigi elanikkonnast. Need on saabunud Pakistanist, Iraagist, Somaaliast, Bosniast ja Hertsegovinast, Iraanist ja Türgist.

Täna on Norra eri piirkondades kokku 126 mošeed. Kõik nad tegutsevad Norra islami nõukogu egiidi all, mis kujutab endast 42 liikmesorganisatsiooni katusorganisatsiooni ja töötab selle nimel, et luua mingi "Norra-islamiidentiteet". Mida see endast kujutab, ei tea keegi.

Taanis on olukord veelgi põnevam. Taanlased ei peagi statistilist arvestust selle üle, kes mis usku on, demonstreerides täielikku südametunnistusevabadust. Kusjuures seda vabadust kasutavad mitte taanlased, kes enamuses jumalasse üldse ei usu, vaid Lähis-Idast saabunud immigrandid, kes on riigi erinevatesse piirkondadesse ehitanud 140 mošeed. Kohaliku meedia andmetel saavad need mošeed ja erinevad Taani islamiorganisatsioonid rahalist abi Saudi Araabiast, Katarist ja Kuveidist.

Rootsis on umbes 120 mošeed, Soomes umbes 80.

Juba ainuüksi fakt, et valdav enamik Euroopa riikides elavaid moslemeid on islamiorganisatsioonide liikmed, annab tunnistust, et sotsiaalselt ja kultuuriliselt eelistavad nad mitte assimileeruda. See-eest on nad efektiivselt sõna otseses mõttes asendamas Euroopa elanikkonda, mis on hõivatud "isikuvabaduste" ja makromajanduslike prognoosidega eesmärgiga oma kapitali suurendada.

Ainult et kellele nad selle jätavad?

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

941
Tagid:
uutmine, analüütika, immigratsioon, elanikkond, migrandilaine, kuritegevus, Theresa May, Angela Merkel, Lääne-Euroopa, Suurbritannia, Saksamaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega