USA välisminister Rex Tillerson teeb 11-12 aprillil ametliku visiidi Moskvasse

USA riigisekretäri visiit Moskvasse: arusaamatu asjaajamise viis

112
(Uuendatud 13:51 11.04.2017)
USA välisminister Rex Tillerson sõidab teisipäeva õhtul ametlikule visiidile Moskvasse, kus kohtub kolmapäeval Venemaa kolleegi Sergei Lavroviga

Maksim Sokolov, RIA Novostile

Venemaa ja USA vahelised suhted ei ole pehmelt öeldes just parimas seisundis, veel eelmiste administratsioonide ajal esilekerkinud probleemidele on lisandunud impulsiivne Tomahawk-rakettide heitmine Süüria Shayrati lennuväebaasi pihta. Raske on seda tegu ratsionaalselt seletada. Suhted Moskvaga halvenesid veelgi (ehkki näis, et enam halvemaks minna ei saa), kuid mis kasu USA sellest sai, pole kellelegi mõistetav. 

USA laevastiku raske tuumalennukikandja USS Carl Vinson
© AP Photo / Lenny Ignelzi

Juba on kuulda ettepanekuid — kusjuures isikuilt, kes on ennekõike tuntud oma mõõdukuse ja lausa otsese läänemeelsusega — kohtumine üldse edasi lükata: „Jevgeni Primakov teeks kujunenud olukorras USA riigisekretärile isikliku läkitusega telefonikõne. Vabandage, ütleks ta, härra Tillerson. Minul isiklikult ei ole teie vastu mingeid pretensioone. Moskva ootab teid, aga mitte praegu."

Küllakutse annullerimine ei ole samuti parim teguviis. Paraku, kui diplomaatia otsa saab, läheb käiku kuningate viimane argument, mis oleks väga ebasoovitav. Pigem las ministrid vestlevad oma kurblikest asjadest. Aga tõsi, võib-olla oleks parem korraldada kohtumine kuskil kolmandas riigis. See välistaks vähemalt lisanduva kollisiooni liinis „peremees — külaline", mis on praegu kõigile ebamugav.

Kuid selleks on juba hilja, aga võimalik ka, et Venemaa välisministeeriumil on omad põhjused kohtumise liiki mitte muuta. Kui uskuda ameeriklaste allikaid, siis riigisekretäri kohtumine Venemaa presidendiga on juba edasi lükatud, s.t sündmuse taset on allapoole tõmmatud.

Aga igal juhul uuristavad kahe ministri kohtumise niigi keerulist aluspõhja kaks asjaolu veel.

Visiidile on eelnenud The Sunday Timesi teadaanne, mille kohaselt Moskvas „võib Rex Tillerson esitada Venemaale süüdistuse Bashar al-Assadi režiimi poolt sooritatud kuritegude varjamises ja kaasosaluses". 

Suurbritannia kaitseminister Michael Fallon aga (see tähendab, et vähemalt teoorias vastutav isik) osutab otsesõnu, mida USA riigisekretär peab Moskvas tegema: „Kui Venemaa ei taha tulevaste rünnakute eest vastutust kanda, peab Vladimir Putin täitma oma kohustused, lõplikult hävitama Assadi keemiarelvade arsenali ja täiel määral ühinema ÜRO rahukaitseliste jõupingutustega."

USA riigisekretär Rex Tillerson
© AFP 2017 / Credit NICHOLAS KAMM

Selline Tillersoniga kõnelemise viis — justkui palgalisega, et too kõlisevad briti naelad välja teeniks ja tööst kõrvale ei hiiliks — on tavatu mitte üksnes selle poolest, et Tema Majesteedi valitsuskabinet pisut ülehindab oma volitusi.

Asi on veel selleski, et kui Moskvale ultimaatumi esitamise võimalust USA administratsiooni poolt tõepoolest kaalutakse, siis vaevalt küll on asjakohane pühendada sellesse briti ajakirjandust ja Suurbritannia jutukat sõjaministrit. 

Ultimaatum on juba viimane abinõu, mille poole pöördutakse juhul, kui läbirääkimistel pole enam mõtet, see on äärmuslik variant. Ajakirjanduse jutud ultimaatumist hetkel, mil läbirääkimised pole veel alanud, on vilets vahend nende edule kaasaaitamiseks.

Seda enam, et ultimaatum eeldab tegevuste kogumit juhuks, kui vastaspool keeldub seda vastu võtmast. Minister Fallonil tagajärgede eest vastutada ei tule, kuid USA administratsioonil peab sel juhul olema konkreetne meetmete pakett „kui, siis…". Arutada selliseid meetmeid brittide pühapäevalehes on juba ülim tipp. Diivanistrateegia oma täies jõus. 

Rääkimata juba sellest, et ennevanasti oli ettevalmistatav ultimaatum alati diplomaatiliseks saladuseks. Ennatlikult avalikustatud ultimaatum — see on tühipaljas bluff.

Kuid lisaks sellele, et Tillersonil tuleb seista iseenda ja „tolle teise poisi", s.t brittide ministri eest ja pole selge, kas ta seda soovib, on veel üks ahistav asjaolu. Keegi ei saa aru, kes on Riigidepartemangus peremees.

Putin andis Sõpruse ordeni ExxonMobili juhile isiklikult üle 2013. aasta juunis Peterburi rahvusvahelise majandusfoorumi raames peetud kohtumisel energiaettevõtete juhtidega
© Sputnik / Михаил Климентьев

Riigisekretär ütleb üht, USA esindaja ÜRO-s Haley lausub midagi risti vastupidist, kusjuures keegi ta sõnu ümber ei lükka. Midagi niisugust, et „kes räägib aiast, kes aiaaugust" on diplomaatilise ametkonna puhul ennekuulmatu, mispeale ei saa aru, kelle on antud volikirjad ja keda tuleb uskuda nii, nagu räägiks valitseja ise.

Säärane õitsev mitmekesisus muudab läbirääkimised üldse mõttetuks, kuivõrd nende esmaseks ja vältimatuks tingimuseks on täpne arusaam vastaspoole esindaja volitustest. Kui aga kõige tähtsamates küsimustes valitsevad Riigidepartemangus diametraalselt vastandlikud seisukohad, siis kelle allkirju (hüpoteetilistel) lepingutel tuleb uskuda?

Võib-olla toob USA riigisekretär sellesse olulisse küsimusse selgust, kuid igal juhul saab eelseisev kohtumine olema väga raske. Sest see on koormatud mitte ainult kahe suurriigi objektiivsete vastuoludega, vaid ka sügavalt ebahariliku asjaajamisviisiga.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

112
Tagid:
arusaamatu, Tomahawk-rakettid, raketirünnak, analüütika, suhted, visiit, Rex Tillerson, Moskva, USA