Laost on võtta tankitõrjerakettide Javelin laskeseadeldisi ja 32 raketti

Sõda 2023 Viru keskuse viimased päevad. III osa

174
(Uuendatud 08:55 12.04.2017)
Indrek Sooda
Ülemiste vanake ei tõmbagi Tallinnale vett, vaid idast tulev lohe purskab tuld - esimene mulje on rabav. "Sõda 2023" järjejutt

Indrek Sooda

Aastaks 2023 on Tallinn valmis ja mööda Rail Balticut veetakse isegi Eesti tanke Poolasse tehnohooldusesse. Euroopa Liit on tühjaks lüpstud ja tema edasiseks ülalpidamiseks tuleb Eestil endal panustama hakata.

Kui Tallinn on valmis, tõmbab Ülemiste vanake legendi järgi Tallinnale vee peale. Leo Kunnase "Sõda 2023", õigemini selle üks, kaanel punasega märgistatud osa, pealkirjaga "Koljat", räägib täpsemalt. Tegelikult ei tõmbagi raamatus Ülemiste vanake Tallinnale vett, vaid idast tulev lohe purskab tuld. Esimene mulje on rabav. 26. septembril 2023 hävitavad Venemaa Iskander raketid ja suurtükiväe kaartuli kõik Eesti sõjalised sihtmärgid. Täpsem loetelu läheks pikale.

Illustratiivne foto
© Estonian Defence Forces http://pildid.mil.ee/

Mingi põhiseaduse paragrahv

Raamatu peategelane, erukolonel Peeter Tergens taastab kodanikualgatuse korras Põhja kaitseringkonna, asub seda juhtima ja tutvustab kokkukutsutud ajakirjanikele Viru keskuse bussiterminali rajatud ringkonnastaabis muuhulgas ka Eesti põhiseaduse paragrahvi 53. Selle järgi olevat igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

Kui igal kodanikul on õigus osutada omaalgatuslikku vastupanu, järeldab kolonel, siis peab seda keegi juhtima. Ja miks mitte tema, erukolonel, koos oma eruväelastest sõpradest moodustatud juhtimisorgani ehk staabiga. Käes on tõeline kriis ja ainult sellises kriisis nad elada tahakski.

Tegelikult on see õigus, mida kolonel silmas peab, kirjas hoopis põhiseaduse järgmise, §-i 54 teises lauses: "Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu." Ja kui omaalgatuslikku vastupanu keegi juhib, siis pole see ju enam omaalgatuslik. Segane värk.

Ega siis muidu õiguskantsler Ülle Madise, Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Andres Parmas ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent René Värk heietanud 26. veebruaril Kuku raadio saates "Õigus ja õiglus" tund aega, mida see säte õigupoolest tähendab, kuidas aru saada, et põhiseaduslik kord on ohus ja mida sel juhul peale hakata. Ainult et selleks ajaks, kui õiguskantsler oma õpetatud sõpradega sellest raadiosse rääkima jõudis, oli Leo Kunnase raamat juba trükist ilmunud. Õnneks pole tegelik sõda veel alanud, nii et asjaosalised jõuavad veel järelkuulata.

Koloneli nimetatud Põhiseaduse §-s 53 seisab hoopis nii: "Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud." Ja see kõlbab ka, sest kõikvõimalikku kahju tehakse seal raamatu-Tallinnas, nagu autor ütleb, pulsikaotuseni.

Kas me sellist riigikaitset tahtsimegi

Sõda Venemaa algab niisiis "puhta" klassikalise ja otsese sealpoolse agressiooniga. Lisaks raketi ja suurtükiväe tulelöökidele tungivad ka tankipataljonidega tugevdatud motolaskurüksused Eestisse nii Narvast kui Petserist — iga sõjaväelase unistus.

Sõda algab ootamatult. Viimasel sajandil on Eesti iseseisvust toodud ja viidud ikka sõdade udus erinevatelt rõdudelt kuulutamise ja laulmisega aga seekord mitte. Tuld antakse kõvasti ja kogu turumajanduslik ülesehitustöö on jälle maatasa.

Aga tuska teeb muu! Küll likvideerisime ja taasmoodustasime sõjaväe-, küll välisluuret, küll valisime sinna parimatest parimaid poegi ja tütreid, andsime sinna kõhukõrvalt raha palkadeks ja varustuseks, võimaldasime seadusega hulga õigusi tegutsemiseks nii siin-, kui sealpool piiri, sooritada kõikvõimalikke jälitustoiminguid aga tolku sellest — raamatu järgi otsustades — null. Jälle magasime sõja alguse maha.

Ja kui luure ei toimi, on tõesti kogu seaduslik sõdimiskõlbulik riistvara hetkega läinud. Kulutame riigikaitseks juba mõnda aega rohkem kui miljon eurot päevas: lennuväljad, sõjaväelinnakud, kasarmud ja laod, iga mõõtu torud ja moon, Pasid ja Kõud. Nüüd, kui seda kõike siis lõpuks ka vaja läheb, on meil jällegi vaid tühjad pihud. Ja mis veel hullem, pole enam ka riistvara vahetus läheduses olnud tarkvara — KIA ehk killed in action, nagu NATO's öeldakse. Leo Kunnas on oma kirjeldustes karm aga õiglane.

Esimese käiguna võtab erukolonel Tergens koos erusõjaväelastest sõpradega lahti juba taasiseseisvumise aja algusest sisse seatud relvapeidiku: kolm AK automaati, kuulipilduja, granaadiheitjad, kast granaate, tsinkide kaupa padruneid. Hea, arutleb erukolonel, et omal ajal seda kraami Kaitseliidule ei andnud, nüüd kulub endalegi marjaks. Kas saab lugeja siit mõistlikult järeldada, et selline salaarsenal peaks olema igal endast vähegi lugupidaval patrioodil. Tekib suur filosoofiline dilemma, kas olla — seaduslik, või mitte olla — võitlusvõimeline? Selles on küsimus.

Koloneli poeg Mattias on Viru pataljoni tankitõrjerühma rühmavanem ja jääb oma rühmaga esialgu ellu, sest viibis väeosa tabanud õhulöögi ajal metsas väliharjutusel.

Pataljoniülema korraldusel läheb ta koos võitlejatega mõni kilomeeter eemal olevasse kaevanduskäiku rajatud relvapeidikusse. Selle ukse kangiga mahamurdmine võtab aega paar minutit.

Laost on võtta tankitõrjerakettide Javelin laskeseadeldisi ja 32 konteineris raketti, miinipildujamiine, käsitulirelvi, sealhulgas uusimad automaate G36, granaate, laskemoona ja mida kõike veel. Mattias teab, et selliseid peidikuid on väeosal teisigi, kuigi nende loomiseks pole tehtud ühtegi dokumenti ega antud käsku. Peidikute asukohta ei tea peale pataljoniülema isegi vanemohvitserid. Ja Mattiaselegi on ülem selle peidiku asukoha usaldanud vaid sellepärast, et ta on kolonel Tergensi poeg.

Vau — miljonite eest relvastust on väeosast väljas peidikus, mille loomiseks käsku pole, mille olemasolust ega asukohast keegi peale väeosa ülema ei tea ja mille ukse kangiga mahamurdmine võtab aega paar minutit. Seega siis korralised ja erakorralised inventuurid ja inspekteerimised, kõikvõimalikud audiitorid ja riigikontroll on kõik need aastad olnud üks suur jura. See-eest sealtkandi poisikestele ja viiendale kolonnile elevust kui palju ja pikaks ajaks.

Varustus peidikus on aus ja sellega läheb sõduri baaskursuse läbinud kolmekümneliikmeline tankitõrjerühm julgelt Narva poolt lähenevale vaenlae tankikolonnile vastu. Et osa vene soost rühma liikmeid lahkub ja esimene verigi voolab hoopis endise teenistuskaaslase relva läbi, ei üllatagi eriti.

Raamatust selgub aga ka tõsiasi, et kallid, eestlase kõhukõrvalt soetatud Ameerika Javelinid Venemaa uusimat tanki T-14 Armata tegelikult ei võtagi. Aga koptereid ja vanemat sorti vaenlase soomustehnikat kõlbab nendega nokkida küll. Hea seegi.

Järgneb

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

174
Tagid:
javelin, Kõu, sõda, NATO, Tergens, Leo Kunnas, kodanik, Eesti, Venemaa, Tallinn