Brüssel. Illustratiivne foto

Eelarvesõdade ootuses: kes kui palju Brexiti eest maksab

63
(Uuendatud 13:43 06.04.2017)
Balti riigid nõuavad tungivalt EL-ilt finantsabi jätkamist ja soovitavad Brüsselil äärmisel juhul kärpida Aafrikale ja Aasiale suunatud arenguprogramme

Dmitri Dobrov, Inosmi.ru vaatleja

Brüsseli ametnikud on asunud kokku arvestama Euroopa Liidu maksebilansis alates 2019. aastast — juba ilma Suurbritanniata — tekkivaid kaotusi. Suurbritannia oli EL-i eelarves Saksamaa järel tähtsuselt teiseks doonoriks, tema majandus moodustab 16% Euroopa Liidu SKP-st ning netopanus 10 miljardit eurot.

Suurbritannia lahkumine annab Euroopa Liidu eelarvele tõsise hoobi: mainitud summa 10 miljardit eurot katab liidu kulueelarves kõik haridus- ja teaduskulud või siis kulutused julgeolekule. Kuidas eelarves tekkivat „auku" täita?

See küsimus on saanud EL-i alles jäänud 27 liikme seas tõsiste diskussioonide ja vaidluste aineks. Millise rahaliste vahenditega finantseerida suurenevat rahalist koormust — nii rändepoliitika kui ka julgeoleku valdkonnas? Ainuüksi kulutused Euroopa piirivalveteenistusele Frontex on alates 2013. aastast kasvanud viiekordseks. Pole kahtlust, et pärast Brexitit kasvab tegelikult kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide, isegi kõige vaesemate osamaksete määr, kuna tekkiv lünk tuleb tingimata täita.

EL-is tugevnevate euroopavastaste meeleolude taustal osutub riikidele üksiti lisanduv finantskoormus äärmiselt ebapopulaarseks meetmeks.

Olemasolev keeruline soodustuste ja ümberarvutuste süsteem viib selleni, et doonorrriigid on sunnitud maksma summa, mis ületab neist igaühe osakaalu Euroopa Liidu SKP-s. Saksamaa aastane panus Brüsseli ühiskassasse suureneb 3,5 miljardi euro võrra, Prantsusmaa oma 1,5 miljardi euro, Hollandi — 761 miljoni euro, Rootsi — 536 miljoni euro ning pisikesel Austrial 400 miljoni euro võrra. Need on vägagi tagasihoidlikud ametlikud hinnangud Jacques Delors´i Euroopa instituudilt Pariisis.

Teiste allikate kohaselt kujuneb doonorriikide koormus märkimisväärselt suuremaks. Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble hindab oma riigi täiendavaid kulusid aastas 4,5 miljardile eurole, kuna pärast Suurbritannia lahkumist kasvab Saksamaa osakaal Euroopa SKP-s 21%-lt 25%-ni.

Kas aga Berliin on nõus täiendava maksekoormusega? Saksamaa rahandusministri asetäitja Jens Spahn teatas, et Saksamaa on kategooriliselt vastu tema poolt EL-i eelarvesse panustatavate summade automaatsele suurendamisele pärast Suurbritannia lahkumist. Spahni sõnul on uutes tingimustes kindlasti tarvis Euroopa Liidu eelarvet kärpida. Lisaks sellele tasub võtta rangema kontrolli alla kulutused EL-i strukruurifondidest ja siduda need käsilolevate reformidega.

See tähendab, et kui Ida-Euroopa riigid Brüsseli direktiive ei järgi, tuleb nende toetusi kindlasti kärpida. Väljendades doonorriikide konsolideeritud seisukohta, kinnitas Jens Spahn, et ainult „tublid õpilased" hakkavad edaspidigi EL-i struktuurifondidest abi saama.
Saksamaa esitab sellega seoses rahandusreformi eelnõu, mis peab ebaproduktiivsele raharaiskamisele lõpu tegema. Spahni avaldused tähendavad, et Berliin tugevdab olulisel määral oma kontrolli EL-i rahade üle ja kavatseb teha lõpu nii Brüsseli eurobürokraatide kui ka nende idaeurooplastest armualuste priiskamisele.

Pärast Suurbritannia lahkumist on lihtsam seda läbi viia, kuna London on poliitilistel kaalutlustel oma vasalle Ida-Euroopas alati toetanud.

Tõepoolest, Euroopa Liidu eelarvepoliitika reform on ammugi küps, kulude struktuur ammu kiiva kiskunud. 38% EL-i eelarvest läheb põllumajandustoetusteks ühtse põllumajanduspoliitika programmi raames, märkimisväärsed rahasummad lähevad mahajäänud piirkondade ja Ida-Euroopa riikide toetuseks. Neid programme iseloomustab läbipaistmatus ja korruptiivsus.

Paljud majandusteadlased peavad neid kulutusi ebatootlikeks ja kutsuvad üles panustama teaduse ja uute tehnoloogiate arendamisele ning majanduskasvu stimuleerimisele.
Müncheni majandusuuringute instituudi IFO presidendi Clemens Fuesti hinnangul ei anna EL-i kultused põllumajandusele ja regionaalpoliitikale üldse mingit tulemust, tegemist on mõttetu raharaiskamisega. Selles osas nõuavad doonorriikide valitsused Brüsselilt säästumeetmeid ja reformi, et vältida tarbetuid kulutusi ja raiskamist.

Seoses Brexitiga tekib hulgaliselt teisigi rahamuresid — ja mitte ainult eelarvelisi. Nii on segaduses mahajäänud Euroopa piirkondi krediteeriva Euroopa Investeerimispanga (EIP) juhtkond, kuna Suurbritannial on tema põhikapitalis väga suur osakaal. Panga juhi Werner Hoyeri sõnul jääb ebakindlus projektide osas kestma aastateks, ent EIP investeeringute programm hõlmab 315 miljardit eurot.

Londoni Guardiani vaatlejad usuvad, et pärast Brexit vallanduvad Euroopa Liidus tõelised „eelarvesõjad". Üleeuroopalise eelarve kokkupigistamine süvendab lõhet EL-i rikaste ja vaeste liikmete vahel. Ajalehe arvates teravdab Brexit vastuolusid neto-doonorite ja netosummades abisaajate vahel.

Seniajani on peamisteks doonoriteks EL-i eelarves olnud Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Madalmaad. Nende aastane sissemaks on olnud vastavalt 14,3 miljardit, 11,5 miljardit, 5,5 miljardit ja 3,7 miljardit eurot. Põhilised abisaajad on olnud Poola, Tšehhi, Rumeenia ja Kreeka (9,5 miljardit, 5,7 miljardit, 5,2 miljardit ja 4,9 miljardit eurot).
„Tšempioniteks" netos kasusaajate seas ühe elaniku kohta on Balti riigid ja Kreeka.

Üksnes Balti riikidele antava Brüsseli dotatsiooni osakaal moodustab kuni 20% SKP-st. Nimelt neile saabki osaks Suurbritannia EL-ist lahkumisest tulenev põhiline rahaline hoop. Balti riigid nõuavad tungivalt EL-ilt finantsabi jätkamist ja soovitavad Brüsselil äärmisel juhul kärpida Aafrikale ja Aasiale suunatud arenguprogramme.

Leedu on näiteks kõrvuni kimpus lahendamatute energia- ja taristuprobleemidega. Vilnius püüab konserveerida Brüsseli käsul suletud Ignalina aatomielektrijaama jäänuseid ning tagada energiasõltumatus Venemaast vedelgaasi tarnimisega välismaalt. See aga tähendab tohutuid kulusid. Kes need nüüd katab?

Samas langetati otsus veerandi võrra vähendada Ida-Euroopa riikide rahastamist juba enne Brexitit; pärast 2020. aastat kavatseb EL täielikult loobuda neile oma struktuurifondidest toetusraha eraldamast.

Lewis Carrolli „Alice Imedemaalt" tegelasteks kostümeeritud inimesed korraldavad Londonis Parlamendihoone ees meeleavalduse Suurbritannnia EL-ist lahkumise vastu. Seda seetõttu, et hiigelsuured rahasummad arengutasemete võrdsustamiseks ei ole andnud hoomatavaid tulemusi.

Samas täheldavad analüütikud, et Brüssel ei kavatse kulutusi tervikuna kärpida, raha püütakse leida muul viisil. Kaks kolmandikku eelarvest (ühtekokku 158 miljardit eurot ehk umbes 1% Euroopa Liidu SKP-st) moodustavad EL-i liikmesriikide otsesed liikmemaksud, ülejäänud summa aga tagatakse ühisturu raames laekuvate tolli- jm maksutulude arvelt.

Eelarve täitmise eesmärgil tahab Euroopa Komisjon suurendada just maksukomponenti, sealhulgas kehtestada maksud finantstehingutele, СО2- ja diiselmootorite heitmetele, rahvusvaheliste korporatsioonide kasumitele. Lõppkokkuvõttes langevad need maksud kodanike õlgadele, kuid formaalselt ei ole siis Brüssel enam sedavõrd sõltuv EL-i liikmeiks olevatest riikidest.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

63
Tagid:
eelarve, Brexit, Brüssel, Suurbritannia, EL, Balti riigid
Teema:
Lõputu Brexit (80)