London. Illustratiivne foto

Vingerdasid välja: Londoni kohus toetas Venemaad, kuid Ukraina raha tagasi ei maksa

106
Londoni kõrgem kohus pidi langetama konkreetse otsuse, kusjuures antud juhul põhjendas Ukraina oma keeldumist võla tagasimaksmisest eranditult poliitiliste aspektidega

Rostislav Ištšenko, meediaagentuuri Rossija Segodnja vaatleja

Kolmapäeval, 29. märtsil langetas Londoni kõrgem kohus Venemaa ja Ukraina kohtuvaidluses Moskva poolt 2013. aastal Janukovitši valitsusele antud kolme miljardi dollari laenu asjus huvitava otsuse. Usun, et see läheb käibele õpikunäitena juriidilisest trikitamisest eesmärgiga vabaneda poliitilisest vastutusest.

Ettevõte The Law Debenture Trust Corp. (mis oli Ukraina 3 miljardi dollari väärtuses emiteeritud eurovõlakirjade juriidiliseks käendajaks) esitas 16. veebruaril 2016. aastal Londoni kõrgemale kohtule Venemaa huvides hagi Ukraina vastu, sest Ukraina lõpetas 2015. aastal võlgnevuse teenindamise, tunnistas 21. detsembril 2015. aastal eurovõlakirjade osas oma maksevõimetust ja peatas nende tagasimaksed.

Sellest hetkest peale on eksperte huvitanud mitte niivõrd see, kas Venemaa saab oma kolm miljardit tagasi, kuivõrd see, kuidas Londoni kõrgem kohus kujunenud olukorrast välja vingerdab. Eelnevalt lahendas Rahvusvaheline Valuutafond olukorra lihtsalt: enne kui 2015. aasta 17. detsembril tunnistada Ukraina võlg suveräänseks (Kiiev rõhus selle kommertsiaalsele iseloomule), muutis IMF 8. detsembril omaenese eeskirju, lubades endal rahastada suveräänse võlgnevusega riike.

Kusjuures Ukrainal oli sellest vähe abi, kuna sellest ajast peale on IMF laenanud Kiievile dollariarvestuses ainult ühe miljardi, seda 2016. aasta septembris. Seega on IMF Kiievit nii poliitiliselt toetanud (teoreetiliselt on laenuandmine võimalik) kui ka pole selleks eriti palju kulutanud (Ukraina lootis saada 2016. aasta jooksul ligi 12 miljardit dollarit).

Londoni kõrgem kohus sattus palju raskemasse olukorda. Ta pidi langetama konkreetse otsuse, kusjuures antud juhul põhjendas Ukraina oma keeldumist võla tagasimaksmisest eranditult poliitiliste aspektidega.

Ukraina võimud teatasid, et on valmis raha tagastama, kuid seda ainult siis, kui Venemaa annab Krimmi tagasi ja hüvitab Ukrainale sõjategevusest tekkinud kahjud.

Kiievi seisukoht on küllaltki huvitav. Ametlikult ei pea Ukraina kellegagi sõda. Võimud eitavad isegi kodusõja olemasolu. Sõjakahjude hüvitamise nõue tähendab, et Londoni kõrgem kohus peaks tunnistama Venemaa Ukrainas ametlikult puuduva sõja osaliseks. Samaviisi kätkeb Ukraina nõudmine Krimmi tunnistamist annekteeritud territooriumiks, ehkki see ei ole mitte Londoni kohtu, vaid ÜRO Julgeolekunõukogu ainuõigus.

Tegelikult on Ukraina üritanud pöörata kolme miljardi dollari tagasinõudemenetlus kohtus Kiievi poolt Moskvale esitatud poliitiliste pretensioonide rahvusvaheliseks ja õiguslikuks seadustamiseks.
Kohtud, liiatigi Suurbritannias, on sõltumatud. Kuid kohtunikud ise ei saa olla oma poliitilistest eelistustest sõltumatud ja alluvad samaviisi, nagu kõik teised inimesed, propaganda mõjule. Lähtuvalt Suurbritannias valitsevatest poliitilistest vaadetest peaks Londoni kõrgem kohus Ukrainat toetama. Kuid see õõnestaks tema kui sõltumatu õigusemõistja autoriteeti ja kahjustaks kogu Euroopa, aga ka ülemaailmset rahandussüsteemi.

Me teame suurepäraselt, et nüüd võib iga riik süüdistada keda iganes teabe-, hübriid-, küber- ja muus agressioonis. Kui kohus arvestab menetluses poliitilisi argumente, siis ei saa garanteerida maailmas mitte ühegi laenu tagasimaksmist. Piisab lihtsalt laenuandja süüdistamisest millises tahes neist kõikvõimalikest „varjatud agressioonidest" ja saavutada ühe või mitme mõjuka rahvusvahelise üldsuse esindaja poolehoid.

Ükskõik milline kohtuotsus olnuks Suurbritannia vaatenurgast halb otsus. Kohtunikud leidsid väljapääsu.

Oma otsuses, mis avalikustati 29. märtsil, asus kohus vormiliselt Venemaa poolele, lükates kõik Ukraina argumendid tagasi. Enamgi veel, kohtunikud nõustusid menetlema hagi kiirendatud korras, ilma vaidluspoolte kuulamiseta. Sisuliselt oleks antud otsus pidanud protsessi saatuse ette ära määrama. Enamgi veel: kuivõrd Ukraina poole argumendid olid tunnistatud juriidiliselt õigustühisteks ning teisi ametlikke ettekäändeid võla tagasimaksmisest keeldumiseks Ukrainal ei olnud, oleks Venemaa teoreetiliselt võinud proovida otsekohe asuda alustada võla sissenõudmisele.

Aga Ukraina rahandusministri teadaande kohaselt tunnistas kohus Ukraina poole õigust otsus edasi kaevata ning Kiievi palvel külmutati kõik võimalikud sammud võla sissenõudmiseks.
Apellatsioon Londoni kõrgema kohtu otsuse peale tuleb esitada Suurbritannia ülemkohtule. See on loodud suhteliselt hiljuti, 2005. aastal, ja saanud endale kõik lordide koja kohtuvolitused ning osa Suurbritannia salanõukogu volitustest. Täna on see Suurbritannia kõrgeim apellatsioonikohus kõikides tsiviilasjades ja enamikus (välja arvatud Šotimaa) kriminaalasjades. Sel kohtuinstantsil on ühtlasi piiratud volitused põhiseaduse valdkonnas — tal on õigus seadusakte ebaseaduslikeks tunnistada.

Kõik ülemkohtu kohtunikud määratakse kuninganna poolt eluaegselt, kuid nad 70-aastaseks saades peavad nad ametist lahkuma. 11-st viie kohtuniku ametiaeg saab täis 2018. aastal. Veel kolm kohtunikku peavad ametist lahkuma 2020. aastal. Niisiis alustavad peamised poliitilised jõud juba praegu lobitööd oma soosikute pääsemiseks ülemkohtu üheteistkümnest kohast kaheksale.

Seega põikas Londoni kõrgem kohus osavalt kõrvale vastutusest mis tahes lahendusvariandi eest. Ühest küljest näitas ta täiesti selgelt oma kavatsust langetada otsus Venemaa kasuks, laskumata poliitilise demagoogia liimile. Teisest küljest viskasid kohtunikud palli edasi vanematele seltsimeestele.

Kui Tema Majesteedi valitsusel tulebki tingimata mingisugune poliitiline otsus läbi suruda, siis las lepitakse kokku ülemkohtu kohtunikega. Kui nemad Ukraina edasikaebuse rahuldavad, peab Londoni kõrgem kohus asja samaviisi ka välispoliitilisest vaatenurgast läbi vaatama. See väljub juba tema pädevuse raamidest, kuid vastutus lasub kõrgeimal kohtuinstantsil. Juhul, kui apellatsiooni ei rahuldata, on otsus juba teada: Ukraina kaotab protsessi.

Vene Föderatsiooni rahandusminister Anton Siluanov briifingul „Ukraina võlgnevusest Venemaa Föderatsioonile IMF-i Ukraina-programmi realiseemise kontekstis" meediaagentuuri Rossija Segodnja rahvusvahelises multimeedia pressikeskuses. 12. septembril 2016. a.

Samas ei huvita need kolm miljardit ise õieti kedagi. Kõik saavad suurepäraselt aru, et Kiiev kellelegi (mitte ainult Venemaale) midagi tagasi ei anna. Lihtsalt sellepärast, et tal ei ole millestki anda. Ukraina valitsuse enese andmetel on nad viimase kolme aasta jooksul saanud laenuks ligikaudu 20 miljardit dollarit ja tasunud ligikaudu 20 miljardit dollarit välisvõlga (sellest ligi 10 miljardit IMF-i laenurahaga).

Välismaal asuvat riigivara, mida oleks saadud arestida, Ukrainal praktiliselt pole. Saatkonna- ja konsulaadihooneid hõlmab diplomaatiline puutumatus. Isegi tegelikult riigile alluvad ettevõtted on ametlikult aktsiaseltsid. Ja nende vara arestimist saab eraaktsionäride poolt vaidlustada.

Ühesõnaga, võtta pole Ukrainalt mitte midagi. Seetõttu asetubki esiplaanile antud kaasuse poliitiline komponent.

Julgen oletada, et Londoni kõrgema kohtu apellatsioonitrikk koos sooviga lükata vastutus lahenduse eest vanemate seltsimeeste kaela on tingitud veel sellestki, et nii protsessis osalevate venelaste kui ukrainlastest hinnangul võtab apellatsioonimenetlus aega 3 kuni 12 kuud. Ukraina on juba praegu sellises seisundis, et eksperdid vaidlevad vaid selle üle, kas ta hääbub enne suve või elab sügiseni.

Ei ole välistatud, et kohtunikud üritavad protsessiga venitada selle õnneliku hetkeni, mil see kaotab mõtte seoses ühe osapoole kadumisega.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

106
Tagid:
võlg, IMF, kohus, kohtutäitur, Venemaa, Ukraina, London
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega