London. Illustratiivne foto

Vingerdasid välja: Londoni kohus toetas Venemaad, kuid Ukraina raha tagasi ei maksa

105
Londoni kõrgem kohus pidi langetama konkreetse otsuse, kusjuures antud juhul põhjendas Ukraina oma keeldumist võla tagasimaksmisest eranditult poliitiliste aspektidega

Rostislav Ištšenko, meediaagentuuri Rossija Segodnja vaatleja

Kolmapäeval, 29. märtsil langetas Londoni kõrgem kohus Venemaa ja Ukraina kohtuvaidluses Moskva poolt 2013. aastal Janukovitši valitsusele antud kolme miljardi dollari laenu asjus huvitava otsuse. Usun, et see läheb käibele õpikunäitena juriidilisest trikitamisest eesmärgiga vabaneda poliitilisest vastutusest.

Ettevõte The Law Debenture Trust Corp. (mis oli Ukraina 3 miljardi dollari väärtuses emiteeritud eurovõlakirjade juriidiliseks käendajaks) esitas 16. veebruaril 2016. aastal Londoni kõrgemale kohtule Venemaa huvides hagi Ukraina vastu, sest Ukraina lõpetas 2015. aastal võlgnevuse teenindamise, tunnistas 21. detsembril 2015. aastal eurovõlakirjade osas oma maksevõimetust ja peatas nende tagasimaksed.

Sellest hetkest peale on eksperte huvitanud mitte niivõrd see, kas Venemaa saab oma kolm miljardit tagasi, kuivõrd see, kuidas Londoni kõrgem kohus kujunenud olukorrast välja vingerdab. Eelnevalt lahendas Rahvusvaheline Valuutafond olukorra lihtsalt: enne kui 2015. aasta 17. detsembril tunnistada Ukraina võlg suveräänseks (Kiiev rõhus selle kommertsiaalsele iseloomule), muutis IMF 8. detsembril omaenese eeskirju, lubades endal rahastada suveräänse võlgnevusega riike.

Kusjuures Ukrainal oli sellest vähe abi, kuna sellest ajast peale on IMF laenanud Kiievile dollariarvestuses ainult ühe miljardi, seda 2016. aasta septembris. Seega on IMF Kiievit nii poliitiliselt toetanud (teoreetiliselt on laenuandmine võimalik) kui ka pole selleks eriti palju kulutanud (Ukraina lootis saada 2016. aasta jooksul ligi 12 miljardit dollarit).

Londoni kõrgem kohus sattus palju raskemasse olukorda. Ta pidi langetama konkreetse otsuse, kusjuures antud juhul põhjendas Ukraina oma keeldumist võla tagasimaksmisest eranditult poliitiliste aspektidega.

Ukraina võimud teatasid, et on valmis raha tagastama, kuid seda ainult siis, kui Venemaa annab Krimmi tagasi ja hüvitab Ukrainale sõjategevusest tekkinud kahjud.

Kiievi seisukoht on küllaltki huvitav. Ametlikult ei pea Ukraina kellegagi sõda. Võimud eitavad isegi kodusõja olemasolu. Sõjakahjude hüvitamise nõue tähendab, et Londoni kõrgem kohus peaks tunnistama Venemaa Ukrainas ametlikult puuduva sõja osaliseks. Samaviisi kätkeb Ukraina nõudmine Krimmi tunnistamist annekteeritud territooriumiks, ehkki see ei ole mitte Londoni kohtu, vaid ÜRO Julgeolekunõukogu ainuõigus.

Tegelikult on Ukraina üritanud pöörata kolme miljardi dollari tagasinõudemenetlus kohtus Kiievi poolt Moskvale esitatud poliitiliste pretensioonide rahvusvaheliseks ja õiguslikuks seadustamiseks.
Kohtud, liiatigi Suurbritannias, on sõltumatud. Kuid kohtunikud ise ei saa olla oma poliitilistest eelistustest sõltumatud ja alluvad samaviisi, nagu kõik teised inimesed, propaganda mõjule. Lähtuvalt Suurbritannias valitsevatest poliitilistest vaadetest peaks Londoni kõrgem kohus Ukrainat toetama. Kuid see õõnestaks tema kui sõltumatu õigusemõistja autoriteeti ja kahjustaks kogu Euroopa, aga ka ülemaailmset rahandussüsteemi.

Me teame suurepäraselt, et nüüd võib iga riik süüdistada keda iganes teabe-, hübriid-, küber- ja muus agressioonis. Kui kohus arvestab menetluses poliitilisi argumente, siis ei saa garanteerida maailmas mitte ühegi laenu tagasimaksmist. Piisab lihtsalt laenuandja süüdistamisest millises tahes neist kõikvõimalikest „varjatud agressioonidest" ja saavutada ühe või mitme mõjuka rahvusvahelise üldsuse esindaja poolehoid.

Ükskõik milline kohtuotsus olnuks Suurbritannia vaatenurgast halb otsus. Kohtunikud leidsid väljapääsu.

Oma otsuses, mis avalikustati 29. märtsil, asus kohus vormiliselt Venemaa poolele, lükates kõik Ukraina argumendid tagasi. Enamgi veel, kohtunikud nõustusid menetlema hagi kiirendatud korras, ilma vaidluspoolte kuulamiseta. Sisuliselt oleks antud otsus pidanud protsessi saatuse ette ära määrama. Enamgi veel: kuivõrd Ukraina poole argumendid olid tunnistatud juriidiliselt õigustühisteks ning teisi ametlikke ettekäändeid võla tagasimaksmisest keeldumiseks Ukrainal ei olnud, oleks Venemaa teoreetiliselt võinud proovida otsekohe asuda alustada võla sissenõudmisele.

Aga Ukraina rahandusministri teadaande kohaselt tunnistas kohus Ukraina poole õigust otsus edasi kaevata ning Kiievi palvel külmutati kõik võimalikud sammud võla sissenõudmiseks.
Apellatsioon Londoni kõrgema kohtu otsuse peale tuleb esitada Suurbritannia ülemkohtule. See on loodud suhteliselt hiljuti, 2005. aastal, ja saanud endale kõik lordide koja kohtuvolitused ning osa Suurbritannia salanõukogu volitustest. Täna on see Suurbritannia kõrgeim apellatsioonikohus kõikides tsiviilasjades ja enamikus (välja arvatud Šotimaa) kriminaalasjades. Sel kohtuinstantsil on ühtlasi piiratud volitused põhiseaduse valdkonnas — tal on õigus seadusakte ebaseaduslikeks tunnistada.

Kõik ülemkohtu kohtunikud määratakse kuninganna poolt eluaegselt, kuid nad 70-aastaseks saades peavad nad ametist lahkuma. 11-st viie kohtuniku ametiaeg saab täis 2018. aastal. Veel kolm kohtunikku peavad ametist lahkuma 2020. aastal. Niisiis alustavad peamised poliitilised jõud juba praegu lobitööd oma soosikute pääsemiseks ülemkohtu üheteistkümnest kohast kaheksale.

Seega põikas Londoni kõrgem kohus osavalt kõrvale vastutusest mis tahes lahendusvariandi eest. Ühest küljest näitas ta täiesti selgelt oma kavatsust langetada otsus Venemaa kasuks, laskumata poliitilise demagoogia liimile. Teisest küljest viskasid kohtunikud palli edasi vanematele seltsimeestele.

Kui Tema Majesteedi valitsusel tulebki tingimata mingisugune poliitiline otsus läbi suruda, siis las lepitakse kokku ülemkohtu kohtunikega. Kui nemad Ukraina edasikaebuse rahuldavad, peab Londoni kõrgem kohus asja samaviisi ka välispoliitilisest vaatenurgast läbi vaatama. See väljub juba tema pädevuse raamidest, kuid vastutus lasub kõrgeimal kohtuinstantsil. Juhul, kui apellatsiooni ei rahuldata, on otsus juba teada: Ukraina kaotab protsessi.

Vene Föderatsiooni rahandusminister Anton Siluanov briifingul „Ukraina võlgnevusest Venemaa Föderatsioonile IMF-i Ukraina-programmi realiseemise kontekstis" meediaagentuuri Rossija Segodnja rahvusvahelises multimeedia pressikeskuses. 12. septembril 2016. a.

Samas ei huvita need kolm miljardit ise õieti kedagi. Kõik saavad suurepäraselt aru, et Kiiev kellelegi (mitte ainult Venemaale) midagi tagasi ei anna. Lihtsalt sellepärast, et tal ei ole millestki anda. Ukraina valitsuse enese andmetel on nad viimase kolme aasta jooksul saanud laenuks ligikaudu 20 miljardit dollarit ja tasunud ligikaudu 20 miljardit dollarit välisvõlga (sellest ligi 10 miljardit IMF-i laenurahaga).

Välismaal asuvat riigivara, mida oleks saadud arestida, Ukrainal praktiliselt pole. Saatkonna- ja konsulaadihooneid hõlmab diplomaatiline puutumatus. Isegi tegelikult riigile alluvad ettevõtted on ametlikult aktsiaseltsid. Ja nende vara arestimist saab eraaktsionäride poolt vaidlustada.

Ühesõnaga, võtta pole Ukrainalt mitte midagi. Seetõttu asetubki esiplaanile antud kaasuse poliitiline komponent.

Julgen oletada, et Londoni kõrgema kohtu apellatsioonitrikk koos sooviga lükata vastutus lahenduse eest vanemate seltsimeeste kaela on tingitud veel sellestki, et nii protsessis osalevate venelaste kui ukrainlastest hinnangul võtab apellatsioonimenetlus aega 3 kuni 12 kuud. Ukraina on juba praegu sellises seisundis, et eksperdid vaidlevad vaid selle üle, kas ta hääbub enne suve või elab sügiseni.

Ei ole välistatud, et kohtunikud üritavad protsessiga venitada selle õnneliku hetkeni, mil see kaotab mõtte seoses ühe osapoole kadumisega.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

105
Tagid:
võlg, IMF, kohus, kohtutäitur, Venemaa, Ukraina, London