Vene armee. Illustratiivne foto

Venemaa malendid NATO vastu on laual

262
(Uuendatud 08:32 29.03.2017)
Balti riikidesse Venemaa heidutamiseks paigutatavad neli mitmerahvuselist pataljoni kokku nelja tuhande sõjaväelasega on kõigest omamoodi sümboolne žest

TALLINN, 28. märts — Sputnik. Vastuseks Krimmi annekteerimisele saadab NATO oma idatiivale (Balti riikidesse ja Poola) neli tuhat sõjaväelast. Moskva pole sellega päri ja teeb eelkõige sisepublikule määratud raevukaid avaldusi: "Te tahate meid konflikti tõmmata ja paigutate relvajõude vahetult Venemaa piiri äärde." Kuid milline on jõudude vahekord kummalgi pool piiri tegelikult? Vastust otsis Tšehhi väljaanne iDNES.cz, vahnedab portaal Inosmi.

Balti riikidesse Venemaa heidutamiseks paigutatavad neli mitmerahvuselist pataljoni kokku nelja tuhande sõjaväelasega on kõigest omamoodi sümboolne žest, mille eesmärgiks on NATO idatiival paiknevaid liitlasi rahustada. Eriti, kui võrrelda neid üksusi puhtteoreetiliselt nende võimsate väekoondistega, mis nende vastas teisel pool piiri "tukuvad".

Venemaa juhtide avaldused, et "kui nad vaid tahaksid", võtaksid nad Tallinna, Riia ja Vilniuse ära mõne tunniga, ei olegi, vastaspoolte relvajõudude võimekust arvestades, reaalsusest kaugel.

Venemaal on selles piirkonnas relvajõudude kahekordne ülekaal.

Siinkohal tasub rõhutada, et antud artiklis tuginetakse mitmekümnele allikale ja võrreldakse ainult regulaararmeesid ega võeta arvesse riikide poolsõjaväelisi, vabatahtlikke, mobilisatsiooniüksusi ega reservväge.

Vastavalt Põhja-Atlandi alliansi iga-aastasele statistikale deklareerisid Eesti, Läti ja Leedu kokku 23 900 sõjaväelast. Teisel pool piiri, Vene poolel paikneb Balti riikide vastas aga umbes 65 tuhat niinimetatud Lääne sõjaväeringkonna sõjaväelast.

Venemaa Lääne sõjaväeringkonna piir kulgeb põhjas piki Norra, Soome, Balti riikide, Valgevene ja Ukraina piiri Kurskini ja seal peaks Venemaa kaitseministeeriumi ametlike andmete kohaselt olema 400 tuhat sõjaväelast. Tegelikult on neid vähem.

Moskva CAST (The Centre for Analysis of Strategies and Technologies) keskuse sõjaanalüütik Andrei Frolov väidab, et kõige tihedama asustusega Venemaa piirkonna (koos Moskvaga) kaitse eest kannab tegelikult hoolt 250-300 tuhat sõjaväelast. Analüütik Anna Maria Dyner Poola rahvusvaheliste uuringute instituudist PISM (The Polish Institute of International Affairs) pakub oma möödunudaastases ettekandes mõnevõrra suuremat arvu.

Nii või teisiti on selle, Sankt Pererburgis asuva väejuhatusega Lääne kaitseringkonna 2500 väeosas peaaegu 40% kogu Venemaa relvajõudude sõjalisest võimekusest.

Kaks laevastikku ja strateegilise tähtsusega Kaliningrad

Lääne sõjaväeringkond moodustati Venemaa presidendi ukaasiga seniste Moskva ja Leningradi sõjaväeringkondade ühendamisega septembris 2010. Prestiižikas Briti analüüsikeskus Chatham House märgib oma analüüsides, et Lääne sõjaväeringkonnas on 850 suurtükki, 750 tanki ja 320 lahingulennukit.

Lisaks kaks sõjalaevastikku: praegu ümberrelvastatav Koola lahes, Severomorskis paikneva väejuhatusega Põhja laevastik ja palju väiksem Balti laevastik Venemaa enklaavis Kaliningradis.

Kaliningradi oblast on omaette teema. See piirkond oli keskajal ristirüütlite kants koos linnaga, mis nimetati tšehhi kuninga Přemysl Otakar II auks, kes oli juhtis ristirüütleid sõjakäigul paganausku preislaste vastu, Královec'iks ja millest sai hiljem Ida-Preisimaa pealinn Königsberg. Külma sõja ajal oli see piirkond oma strateegilise asendi tõttu tõenäoliselt maailma kõige militariseeritum maismaaosa. Seal teenis toona kuni 200 tuhat nõukogude sõjaväelast.

See väike territoorium Balti merre suubuva Pregolja jõe suudmes on kiilutud Leedu ja Poola vahele. Käesoleval ajal pole täpselt teavet seal paiknevate relvajõudude suuruse kohta. 1999. aastal oli Kaliningradi oblastis 850 tanki, 550 raketiseadeldist, 360 suurtükki, 99 laeva, sealhulgas 6 allveelaeva, üle 180 lahingu- ja transpordilennukit ning kopterit, samuti 25 tuhat sõjaväelast.

Täna on mõningate hinnangute kohaselt seal umbes kümme tuhat sõjaväelast, õppuste ajal ligi kolmkümmend tuhat. Hiljute paigutas Venemaa Kaliningradi oblastisse raketikompleksid "Iskander".

Need raketid võivad kanda tuumalaenguid ja nende lennuulatus on kuni 500 kilomeetrit. See aga tähendab, et nendega saab anda löögi Poola mistahes punkti. Õhutõrjetoetuse tagavad kõige kaasaegsemad Vene õhutõrjesüsteemid C-400, mis muudaksid selle, mitte eriti suure piirkonna sõjalise konflikti korral Balti liitlastele appi tõttavatele NATO liitlastele praktiliselt ligipääsmatuks.

Lisaks on Kaliningradi oblastis võimas radarijaam "Voronež-DM", mille seireulatus on üle kuue tuhande kilomeetri ja mis on võimeline jälgima kogu Euroopat.

Praegu on venemaal kahekordne jõudude ülekaal

Seega on Venemaal praegu Lääne sõjaväeringkonnas ja Kaliningradis kokku 260-300 tuhat sõjaväelast. Balti riikidel ja Poolal, mis piirnemise tõttu Kaliningradi oblastiga ruttaks arusaadavalt Balti riikidele vajadusel esimesena appi, on kokku veidi vähem kui 130 tuhat sõjaväelast. Nii et Venemaal on kahekordne relvajõudude ülekaal.

Poola relvajõududel on alliansi plaanides võtmeroll. Jutt on niinimetatud Suwalki koridorist. See piirkond paikneb samanimelise linna ümbruses ning on Poola ja Balti riikide kaitse seisukohalt strateegilise tähtsusega.

Ligikaudu sajakilomeetrine koridor Poolast Leetu eraldab ka Valgevenet Kaliningradist ja on seetõttu tähtis Leedu, samuti kahe ülejäänud Balti riigi varustamise ja sõjalise toetuse sisukohalt.

"Venemaa on tugevdanud oma armeed Lääne ja Lõuna sõjaväeringkondades. Seda tehti mitte ainult reaktsioonina NATO otsusele tugevdada oma idatiiba, vaid ka strateegilistest kaalutlustest lähtudes. VF tegevus on väljakutseks ka Ukrainale ja Valgevenele, sest Venemaa arendab oma sõjalisi võimekusi ka nende riikide piiride läheduses. Venelased kasutavad oma sõjalist ülekaalu ühe sagedamini poliitiliste eesmärkide saavutamiseks Ida-Euroopas ja NATO jaoks on see tõsine väljakutse," konstateeris Anna Maria Dyner PISM instituudist.

Nelja tuhande sõjaväelasega nelja rahvusvahelise pataljoni saatmine Balti riikidesse ja Poola, vastusena Venemaa poolsele Krimmi annekteerimisele paistab piiri taga "tukkuvate" jõududega võrreldes naljakas. Kuid sellega saadetakse selge signaal: NATO on ühtne ja kallaletung ühele liitlastest loetakse kallaltungiks kõikidele. Seepärast on pataljonidel mitmerahvuseline koosseis. Ameerika Ühendriigid juhivad Poola, Saksamaa Leetu, Ühendkuningriik Eestisse ja Kanada Lätisse saabuvat pataljoni.

"Vaatamata Kremli avaldustele on need sammud adekvaatsed ja sümmeetrilised," — ütles endine NATO peasekretäri asetäitja Alexander Vershbow. Tema arvates on idatiivale suunatavad, esmapilgul tähtsusetutena tunduvad jõud selge märk liitlassolidaarsusest ja otsustavusest kaitsta oma territooriumi välisagressiooni eest.

Moskva on nördinud ja levitab valeteavet

Moskva mõistis teravalt hukka juba ainuüksi alliansi plaani saata oma idatiivale mistahes relvajõud. Möödunud suvel toimunud NATO Varssavi tippkohtumise eel, kus liitlased nelja pataljoni saatmises kokku leppisid, kihasid Venemaa riiklikud meediaväljaanded teadetest relvajõudude ohtlikust paigutamisest Venemaa piiridele.

Avaldati ka väärinfot. Näiteks Venemaa riiklik Telekanal Russia Today "korrigeeris" omatahtsi Lääne agentuuride andmeid vägede paigutumisest Balti riikidesse. Venemaa Lääne sõjaväeringkonnast suutis telekanal leida vaid 30 tuhat sõdurit ja strateegiliselt tähtsat Kaliningradi ei lülitanud võrdlusesse üldse.

Sellest ajast esitavad Vene meediaväljaanded olukorda praktiliselt samamoodi. "Mõne viimase aastaga on USA ja tema NATO liitlased pidevalt suurendanud oma jõude Ida-Euroopas tasemeni, mida pole nähtud külma sõja ajast saadik," kirjutas näiteks portaal Sputnik jaanuaris.

Hiljuti kritiseeris nelja pataljoni paigutamist Balti riikidesse teravalt Venemaa välisministri asetäitja Aleksei Meškov, kelle sõnul kasvab Venemaa piiride ääres erinevate intsidentide tekkimise oht. Seepärast on tõsised läbirääkimised Euroopa julgeoleku üle NATO-ga võimalikult alles pärast seda, kui Ida-Euroopas taastub endine olukord. "See vägede paigutamine on meile loomulikult ohuks," teatas Meškov.

Kuid allianss kinnitab pidevalt, et astus need sammud vastuseks Venemaa tegevusele Krimmis ja Ukrainas, samuti arvestades Balti riikide kartusi, et kuna seal elab arvukas vene vähemus, võib neid tabada Krimmi saatus.

Moskva süüdistab NATO-t 1997. aastal sõlmitud "NATO-Vene vastastikkuse suhtlemise, koostöö ja julgeoleku alusakti" (NATO-Russia Founding Act on Mutual Relations, Cooperation and Security) rikkumises. Selles tõotasid liitlased, et loobuvad "olemasolevate relvajõudude alalisest paigutamisest" uute liikmesriikide territooriumile ja hakkavad selle asemel arendama ja tugevdama nende riikide relvajõude. Kuni Ukraina kriisini oli ainsaks alliansi relvajõudude kohaloleku elemendiks uutes liikmesriikides Balti riikide õhuruumi patrullivad hävituslennukid.

Ameeriklaste poolel 1994. aastal Moskvaga peetud läbirääkimistes isiklikult osalenud Vershbow sõnul ei suutnudki pooled kokku leppida määratluse "olemasolevad lahinguüksused" sisus.

"Vene pool pakkus tol ajal ametlikult välja limiidi — üks brigaad igasse riiki. Need neli pataljoni, lisaks USA täiendavad jõud kahepoolsete lepingute alusel on väga kaugel tol ajal väljapakutud piirangutest," teatas Vershbow. Seepärast peab ta mistahes süüdistusi Alusakti rikkumises alusetuteks.

Moskva asetab malelauale uued malendid

Moskva reageeris nelja pataljoni saatmisele omamoodi ja veel enne, kui liitlased möödunud aasta novembris omavahel kõiges kokku leppida jõudsid. Kõigepealt otsustas kõrgem väejuhatus taastada 1. tankiarmee, mis moodustati 2. kaardiväe Tamaani mehhaniseeritud diviisist ja 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviisist.

"Uus armee on võimeline neutraliseerima Balti riikidest lähtuva ohu," kirjutas toona VF kaitseministeeriumi koordineeritav võrguväljaanne "Zvezda".

Maikuus teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu läänepiiril olevate väekoondiste tugevdamisest kolme uue diviisiga, mille sõjaväelaste koguarv ulatub 30 tuhandeni. Iga uus diviis hakkab koosnema kuuest polgust ja saab olema täielikus lahinguvalmiduses. "Venemaa uutest diviisidest saab sepahaamer, mis murrab läbi iga kaitse," kirjutas armeeväljaanne "Zvezda".

Need väekoondised said ka eesõigused ümberrelvastamisel ja esimestena Venemaa armees relvastati nad uusimate tankidega T-14 "Armata", iseliikuvate haubitsatega 2C35 "Koalitsia-CB" ja soomukitega "Kurganets-25". Lõunas luuakse 150. mehhaniseeritud diviis, staabi asukohaga Novotšerkasskis Rostovi oblastis. Läänes luuakse 10. tankidiviis, mis hakkab paiknema Voronežis ja Belgorodi oblastis ning esialgu veel ilma numbrita diviis Smolenski oblastis Valgevene piiri ääres.

Kaks uut diviisi hakkavad seega paiknema Lääne sõjaväeringkonnas. "Moskva arvates toimib Moskva-Berliini telg endiselt ja seepärast tuleb Venemaal igaks juhuks omada seal lahinguvalmis väeüksusi juba praegu. Venemaa on alati panustanud, nagu öeldakse, toorele jõule," ütles julgeolekuekspert ja endine Tšehhi vabariigi kindralstaabi ülem Jiří Šedivy.

Üks diviisidest läheb Lõuna sõjaväeringkonna koosseisu. Andrei Frolovi sõnul on selles alates 2014. aastast 72 tuhat sõjaväelast, kuid on teadmata, kui palju nendest paigutati ümber annekteeritud Krimmi poolsaarele. Erinevatel andmetel võib seal praegu olla kuni 40 tuhat sõjaväelast.

"Need arvud võivad olla ülepakutud, kuid kindel on, et Venemaa relvajõudude kontingent poolsaarel on märgatavalt suurenenud. Ja asi pole mitte ainult sõjaväelaste hulgas, sest venelased on viinud Krimmi ka suure hulga kaasaegset relvastust, näiteks ballistilised raketid "Iskander", hävitajad SU-35C ja pommitajad Tu-22M3.

Nende hulka kuuluvad loomulikult ka tuumarelva kandevõimekusega relvasüsteemid, kuid Venemaale on tähtsam, et kontroll Krimmi üle tähendab ühtlasi paremat kontrolli Musta mere ranniku üle," ütles sõjaväepublitsist Lukáš Visingr.

Kiirreageerimisjõududest jääks ilmselt väheks

On selge, et Venemaa poolse sõjategevuse korral, mis on küll äärmiselt ebatõenäoline, poleks kolmel Balti riigil mingit šanssi ja nende edasine eksisteerimine sõltuks täielikult liitlasriikidest.

"Arvuliselt ei ole nelja pataljoni paigutamisel erilist tähendust, see on vaid sümboolne toetusavaldus," märkis Jiří Šedivy.

Ta lisas, et kui "pilved hakkavad tihenema", siis on allianss valmis saatma Balti riikidesse ka palju suurema abiväe. "Siis muutuks jõudude vahekord pidavalt ja oluliselt, "ütles Jiří Šedivy.

Kriisi puhuks on NATO-l 40 tuhat kiirreageerimisjõudude sõdurit, kellest viis tuhat (Ülikiired reageerimisjõud — VJTF) on võimelised hätta sattunud riigile appi tulema vaid mõne tunniga. Samuti võib sellisel juhul oodata massiivset abi USA-lt, kes on nagu Venemaagi võimeline väga lühikese ajaga ümber paigutama kauge maa taha tuhandeid sõdureid.

Londonis asuva Rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi (IISS) andmetel ületavad Euroopas paiknevad NATO jõud Venemaa Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonnas paiknevaid väeüksusi. "Kui Balti riikides puhkeks mingi kestev konflikt, on alliansil tohutud reservid isikkoosseisu, kui ka varustuse osas," seisab IISS analüüsis.

Ametlikel andmetel on NATO 26 Euroopa liikmesriigil kokku peaaegu kaks miljonit sõdurit, seitse tuhat tanki, 11 tuhat suurtükki ja rohkem kui kaks tuhat lennukit.

Kuid sellega seoses juhivad analüüsi autorid tähelepanu asjaolule, et Türgi tõttu tuleb nendesse andmetesse suhtuda väga kriitiliselt. Türgi arvele tuleb veerand NATO personalist ja kolmandik tankidest. Mis puutub Venemaasse, siis on tema käsutuses umbes 800 tuhat sõjaväelast.

Kuid Lukáš Visingr'i sõnul on Venemaa operatiivvalmisolek kahtlemata märgatavalt kasvanud. Kui õiguslikud ja moraalsed aspektid kõrvale jätta, siis puhtprofessionaalsest vaatevinklist olid operatsioon Krimmis, tegevus Ida-Ukrainas ja interventsioon Süürias üsnagi edukad.

"Kõige suurema panuse sellesse andis kaitseminister Sergei Šoigu, üks kõige andekamatest inimestest Putini lähikonnas ja paljude ekspertide arvates tema tõenäoline järglane," ütles Lukáš Visingr, märkides seejuures sagedaste valmisolekukontrollide sisseviimist Venemaa armees, nagu žargoonis nimetatakse suuri sõjaväeõppusi.

"Õige reageering sellele saab olla vaid üks — NATO riigid peavad õppima tegema sedasama. Venemaa poliitiline kultuur väärtustab ennekõike jõudu, kuid enamik Euroopa poliitikuid oskab vaid esineda tühjade sõnavõttudega ja kurta, kui ebaausalt ja agressiivselt käitub Venemaa. Seetõttu ei maksa imestada, et Vladimir Putin ei võta neid tõsiselt. Võrdselt kohtleb Venemaa vaid neid, kes annavad mõista, et võib temaga neid mänge mängida nagu võrdne võrdsega," lisas Visingr.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

262
Tagid:
relvajõud, NATO, armee, Baltikum, Leedu, Läti, Eesti, Balti riigid