Vene armee. Illustratiivne foto

Venemaa malendid NATO vastu on laual

318
(Uuendatud 14:22 13.12.2019)
Balti riikidesse Venemaa heidutamiseks paigutatavad neli mitmerahvuselist pataljoni kokku nelja tuhande sõjaväelasega on kõigest omamoodi sümboolne žest

TALLINN, 28. märts — Sputnik. Vastuseks Krimmi annekteerimisele saadab NATO oma idatiivale (Balti riikidesse ja Poola) neli tuhat sõjaväelast. Moskva pole sellega päri ja teeb eelkõige sisepublikule määratud raevukaid avaldusi: "Te tahate meid konflikti tõmmata ja paigutate relvajõude vahetult Venemaa piiri äärde." Kuid milline on jõudude vahekord kummalgi pool piiri tegelikult? Vastust otsis Tšehhi väljaanne iDNES.cz, vahnedab portaal Inosmi.

Balti riikidesse Venemaa heidutamiseks paigutatavad neli mitmerahvuselist pataljoni kokku nelja tuhande sõjaväelasega on kõigest omamoodi sümboolne žest, mille eesmärgiks on NATO idatiival paiknevaid liitlasi rahustada. Eriti, kui võrrelda neid üksusi puhtteoreetiliselt nende võimsate väekoondistega, mis nende vastas teisel pool piiri "tukuvad".

Venemaa juhtide avaldused, et "kui nad vaid tahaksid", võtaksid nad Tallinna, Riia ja Vilniuse ära mõne tunniga, ei olegi, vastaspoolte relvajõudude võimekust arvestades, reaalsusest kaugel.

Venemaal on selles piirkonnas relvajõudude kahekordne ülekaal.

Siinkohal tasub rõhutada, et antud artiklis tuginetakse mitmekümnele allikale ja võrreldakse ainult regulaararmeesid ega võeta arvesse riikide poolsõjaväelisi, vabatahtlikke, mobilisatsiooniüksusi ega reservväge.

Vastavalt Põhja-Atlandi alliansi iga-aastasele statistikale deklareerisid Eesti, Läti ja Leedu kokku 23 900 sõjaväelast. Teisel pool piiri, Vene poolel paikneb Balti riikide vastas aga umbes 65 tuhat niinimetatud Lääne sõjaväeringkonna sõjaväelast.

Venemaa Lääne sõjaväeringkonna piir kulgeb põhjas piki Norra, Soome, Balti riikide, Valgevene ja Ukraina piiri Kurskini ja seal peaks Venemaa kaitseministeeriumi ametlike andmete kohaselt olema 400 tuhat sõjaväelast. Tegelikult on neid vähem.

Moskva CAST (The Centre for Analysis of Strategies and Technologies) keskuse sõjaanalüütik Andrei Frolov väidab, et kõige tihedama asustusega Venemaa piirkonna (koos Moskvaga) kaitse eest kannab tegelikult hoolt 250-300 tuhat sõjaväelast. Analüütik Anna Maria Dyner Poola rahvusvaheliste uuringute instituudist PISM (The Polish Institute of International Affairs) pakub oma möödunudaastases ettekandes mõnevõrra suuremat arvu.

Nii või teisiti on selle, Sankt Peterburis asuva väejuhatusega Lääne kaitseringkonna 2500 väeosas peaaegu 40% kogu Venemaa relvajõudude sõjalisest võimekusest.

Kaks laevastikku ja strateegilise tähtsusega Kaliningrad

Lääne sõjaväeringkond moodustati Venemaa presidendi ukaasiga seniste Moskva ja Leningradi sõjaväeringkondade ühendamisega septembris 2010. Prestiižikas Briti analüüsikeskus Chatham House märgib oma analüüsides, et Lääne sõjaväeringkonnas on 850 suurtükki, 750 tanki ja 320 lahingulennukit.

Lisaks kaks sõjalaevastikku: praegu ümberrelvastatav Koola lahes, Severomorskis paikneva väejuhatusega Põhja laevastik ja palju väiksem Balti laevastik Venemaa enklaavis Kaliningradis.

Kaliningradi oblast on omaette teema. See piirkond oli keskajal ristirüütlite kants koos linnaga, mis nimetati tšehhi kuninga Přemysl Otakar II auks, kes oli juhtis ristirüütleid sõjakäigul paganausku preislaste vastu, Královec'iks ja millest sai hiljem Ida-Preisimaa pealinn Königsberg. Külma sõja ajal oli see piirkond oma strateegilise asendi tõttu tõenäoliselt maailma kõige militariseeritum maismaaosa. Seal teenis toona kuni 200 tuhat nõukogude sõjaväelast.

See väike territoorium Balti merre suubuva Pregolja jõe suudmes on kiilutud Leedu ja Poola vahele. Käesoleval ajal pole täpselt teavet seal paiknevate relvajõudude suuruse kohta. 1999. aastal oli Kaliningradi oblastis 850 tanki, 550 raketiseadeldist, 360 suurtükki, 99 laeva, sealhulgas 6 allveelaeva, üle 180 lahingu- ja transpordilennukit ning kopterit, samuti 25 tuhat sõjaväelast.

Täna on mõningate hinnangute kohaselt seal umbes kümme tuhat sõjaväelast, õppuste ajal ligi kolmkümmend tuhat. Hiljute paigutas Venemaa Kaliningradi oblastisse raketikompleksid "Iskander".

Need raketid võivad kanda tuumalaenguid ja nende lennuulatus on kuni 500 kilomeetrit. See aga tähendab, et nendega saab anda löögi Poola mistahes punkti. Õhutõrjetoetuse tagavad kõige kaasaegsemad Vene õhutõrjesüsteemid C-400, mis muudaksid selle, mitte eriti suure piirkonna sõjalise konflikti korral Balti liitlastele appi tõttavatele NATO liitlastele praktiliselt ligipääsmatuks.

Lisaks on Kaliningradi oblastis võimas radarijaam "Voronež-DM", mille seireulatus on üle kuue tuhande kilomeetri ja mis on võimeline jälgima kogu Euroopat.

Praegu on venemaal kahekordne jõudude ülekaal

Seega on Venemaal praegu Lääne sõjaväeringkonnas ja Kaliningradis kokku 260-300 tuhat sõjaväelast. Balti riikidel ja Poolal, mis piirnemise tõttu Kaliningradi oblastiga ruttaks arusaadavalt Balti riikidele vajadusel esimesena appi, on kokku veidi vähem kui 130 tuhat sõjaväelast. Nii et Venemaal on kahekordne relvajõudude ülekaal.

Poola relvajõududel on alliansi plaanides võtmeroll. Jutt on niinimetatud Suwalki koridorist. See piirkond paikneb samanimelise linna ümbruses ning on Poola ja Balti riikide kaitse seisukohalt strateegilise tähtsusega.

Ligikaudu sajakilomeetrine koridor Poolast Leetu eraldab ka Valgevenet Kaliningradist ja on seetõttu tähtis Leedu, samuti kahe ülejäänud Balti riigi varustamise ja sõjalise toetuse sisukohalt.

"Venemaa on tugevdanud oma armeed Lääne ja Lõuna sõjaväeringkondades. Seda tehti mitte ainult reaktsioonina NATO otsusele tugevdada oma idatiiba, vaid ka strateegilistest kaalutlustest lähtudes. VF tegevus on väljakutseks ka Ukrainale ja Valgevenele, sest Venemaa arendab oma sõjalisi võimekusi ka nende riikide piiride läheduses. Venelased kasutavad oma sõjalist ülekaalu ühe sagedamini poliitiliste eesmärkide saavutamiseks Ida-Euroopas ja NATO jaoks on see tõsine väljakutse," konstateeris Anna Maria Dyner PISM instituudist.

Nelja tuhande sõjaväelasega nelja rahvusvahelise pataljoni saatmine Balti riikidesse ja Poola, vastusena Venemaa poolsele Krimmi annekteerimisele paistab piiri taga "tukkuvate" jõududega võrreldes naljakas. Kuid sellega saadetakse selge signaal: NATO on ühtne ja kallaletung ühele liitlastest loetakse kallaltungiks kõikidele. Seepärast on pataljonidel mitmerahvuseline koosseis. Ameerika Ühendriigid juhivad Poola, Saksamaa Leetu, Ühendkuningriik Eestisse ja Kanada Lätisse saabuvat pataljoni.

"Vaatamata Kremli avaldustele on need sammud adekvaatsed ja sümmeetrilised," — ütles endine NATO peasekretäri asetäitja Alexander Vershbow. Tema arvates on idatiivale suunatavad, esmapilgul tähtsusetutena tunduvad jõud selge märk liitlassolidaarsusest ja otsustavusest kaitsta oma territooriumi välisagressiooni eest.

Moskva on nördinud ja levitab valeteavet

Moskva mõistis teravalt hukka juba ainuüksi alliansi plaani saata oma idatiivale mistahes relvajõud. Möödunud suvel toimunud NATO Varssavi tippkohtumise eel, kus liitlased nelja pataljoni saatmises kokku leppisid, kihasid Venemaa riiklikud meediaväljaanded teadetest relvajõudude ohtlikust paigutamisest Venemaa piiridele.

Avaldati ka väärinfot. Näiteks Venemaa riiklik Telekanal Russia Today "korrigeeris" omatahtsi Lääne agentuuride andmeid vägede paigutumisest Balti riikidesse. Venemaa Lääne sõjaväeringkonnast suutis telekanal leida vaid 30 tuhat sõdurit ja strateegiliselt tähtsat Kaliningradi ei lülitanud võrdlusesse üldse.

Sellest ajast esitavad Vene meediaväljaanded olukorda praktiliselt samamoodi. "Mõne viimase aastaga on USA ja tema NATO liitlased pidevalt suurendanud oma jõude Ida-Euroopas tasemeni, mida pole nähtud külma sõja ajast saadik," kirjutas näiteks portaal Sputnik jaanuaris.

Hiljuti kritiseeris nelja pataljoni paigutamist Balti riikidesse teravalt Venemaa välisministri asetäitja Aleksei Meškov, kelle sõnul kasvab Venemaa piiride ääres erinevate intsidentide tekkimise oht. Seepärast on tõsised läbirääkimised Euroopa julgeoleku üle NATO-ga võimalikult alles pärast seda, kui Ida-Euroopas taastub endine olukord. "See vägede paigutamine on meile loomulikult ohuks," teatas Meškov.

Kuid allianss kinnitab pidevalt, et astus need sammud vastuseks Venemaa tegevusele Krimmis ja Ukrainas, samuti arvestades Balti riikide kartusi, et kuna seal elab arvukas vene vähemus, võib neid tabada Krimmi saatus.

Moskva süüdistab NATO-t 1997. aastal sõlmitud "NATO-Vene vastastikkuse suhtlemise, koostöö ja julgeoleku alusakti" (NATO-Russia Founding Act on Mutual Relations, Cooperation and Security) rikkumises. Selles tõotasid liitlased, et loobuvad "olemasolevate relvajõudude alalisest paigutamisest" uute liikmesriikide territooriumile ja hakkavad selle asemel arendama ja tugevdama nende riikide relvajõude. Kuni Ukraina kriisini oli ainsaks alliansi relvajõudude kohaloleku elemendiks uutes liikmesriikides Balti riikide õhuruumi patrullivad hävituslennukid.

Ameeriklaste poolel 1994. aastal Moskvaga peetud läbirääkimistes isiklikult osalenud Vershbow sõnul ei suutnudki pooled kokku leppida määratluse "olemasolevad lahinguüksused" sisus.

"Vene pool pakkus tol ajal ametlikult välja limiidi — üks brigaad igasse riiki. Need neli pataljoni, lisaks USA täiendavad jõud kahepoolsete lepingute alusel on väga kaugel tol ajal väljapakutud piirangutest," teatas Vershbow. Seepärast peab ta mistahes süüdistusi Alusakti rikkumises alusetuteks.

Moskva asetab malelauale uued malendid

Moskva reageeris nelja pataljoni saatmisele omamoodi ja veel enne, kui liitlased möödunud aasta novembris omavahel kõiges kokku leppida jõudsid. Kõigepealt otsustas kõrgem väejuhatus taastada 1. tankiarmee, mis moodustati 2. kaardiväe Tamaani mehhaniseeritud diviisist ja 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviisist.

"Uus armee on võimeline neutraliseerima Balti riikidest lähtuva ohu," kirjutas toona VF kaitseministeeriumi koordineeritav võrguväljaanne "Zvezda".

Maikuus teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu läänepiiril olevate väekoondiste tugevdamisest kolme uue diviisiga, mille sõjaväelaste koguarv ulatub 30 tuhandeni. Iga uus diviis hakkab koosnema kuuest polgust ja saab olema täielikus lahinguvalmiduses. "Venemaa uutest diviisidest saab sepahaamer, mis murrab läbi iga kaitse," kirjutas armeeväljaanne "Zvezda".

Need väekoondised said ka eesõigused ümberrelvastamisel ja esimestena Venemaa armees relvastati nad uusimate tankidega T-14 "Armata", iseliikuvate haubitsatega 2C35 "Koalitsia-CB" ja soomukitega "Kurganets-25". Lõunas luuakse 150. mehhaniseeritud diviis, staabi asukohaga Novotšerkasskis Rostovi oblastis. Läänes luuakse 10. tankidiviis, mis hakkab paiknema Voronežis ja Belgorodi oblastis ning esialgu veel ilma numbrita diviis Smolenski oblastis Valgevene piiri ääres.

Kaks uut diviisi hakkavad seega paiknema Lääne sõjaväeringkonnas. "Moskva arvates toimib Moskva-Berliini telg endiselt ja seepärast tuleb Venemaal igaks juhuks omada seal lahinguvalmis väeüksusi juba praegu. Venemaa on alati panustanud, nagu öeldakse, toorele jõule," ütles julgeolekuekspert ja endine Tšehhi vabariigi kindralstaabi ülem Jiří Šedivy.

Üks diviisidest läheb Lõuna sõjaväeringkonna koosseisu. Andrei Frolovi sõnul on selles alates 2014. aastast 72 tuhat sõjaväelast, kuid on teadmata, kui palju nendest paigutati ümber annekteeritud Krimmi poolsaarele. Erinevatel andmetel võib seal praegu olla kuni 40 tuhat sõjaväelast.

"Need arvud võivad olla ülepakutud, kuid kindel on, et Venemaa relvajõudude kontingent poolsaarel on märgatavalt suurenenud. Ja asi pole mitte ainult sõjaväelaste hulgas, sest venelased on viinud Krimmi ka suure hulga kaasaegset relvastust, näiteks ballistilised raketid "Iskander", hävitajad SU-35C ja pommitajad Tu-22M3.

Nende hulka kuuluvad loomulikult ka tuumarelva kandevõimekusega relvasüsteemid, kuid Venemaale on tähtsam, et kontroll Krimmi üle tähendab ühtlasi paremat kontrolli Musta mere ranniku üle," ütles sõjaväepublitsist Lukáš Visingr.

Kiirreageerimisjõududest jääks ilmselt väheks

On selge, et Venemaa poolse sõjategevuse korral, mis on küll äärmiselt ebatõenäoline, poleks kolmel Balti riigil mingit šanssi ja nende edasine eksisteerimine sõltuks täielikult liitlasriikidest.

"Arvuliselt ei ole nelja pataljoni paigutamisel erilist tähendust, see on vaid sümboolne toetusavaldus," märkis Jiří Šedivy.

Ta lisas, et kui "pilved hakkavad tihenema", siis on allianss valmis saatma Balti riikidesse ka palju suurema abiväe. "Siis muutuks jõudude vahekord pidavalt ja oluliselt, "ütles Jiří Šedivy.

Kriisi puhuks on NATO-l 40 tuhat kiirreageerimisjõudude sõdurit, kellest viis tuhat (Ülikiired reageerimisjõud — VJTF) on võimelised hätta sattunud riigile appi tulema vaid mõne tunniga. Samuti võib sellisel juhul oodata massiivset abi USA-lt, kes on nagu Venemaagi võimeline väga lühikese ajaga ümber paigutama kauge maa taha tuhandeid sõdureid.

Londonis asuva Rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi (IISS) andmetel ületavad Euroopas paiknevad NATO jõud Venemaa Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonnas paiknevaid väeüksusi. "Kui Balti riikides puhkeks mingi kestev konflikt, on alliansil tohutud reservid isikkoosseisu, kui ka varustuse osas," seisab IISS analüüsis.

Ametlikel andmetel on NATO 26 Euroopa liikmesriigil kokku peaaegu kaks miljonit sõdurit, seitse tuhat tanki, 11 tuhat suurtükki ja rohkem kui kaks tuhat lennukit.

Kuid sellega seoses juhivad analüüsi autorid tähelepanu asjaolule, et Türgi tõttu tuleb nendesse andmetesse suhtuda väga kriitiliselt. Türgi arvele tuleb veerand NATO personalist ja kolmandik tankidest. Mis puutub Venemaasse, siis on tema käsutuses umbes 800 tuhat sõjaväelast.

Kuid Lukáš Visingr'i sõnul on Venemaa operatiivvalmisolek kahtlemata märgatavalt kasvanud. Kui õiguslikud ja moraalsed aspektid kõrvale jätta, siis puhtprofessionaalsest vaatevinklist olid operatsioon Krimmis, tegevus Ida-Ukrainas ja interventsioon Süürias üsnagi edukad.

"Kõige suurema panuse sellesse andis kaitseminister Sergei Šoigu, üks kõige andekamatest inimestest Putini lähikonnas ja paljude ekspertide arvates tema tõenäoline järglane," ütles Lukáš Visingr, märkides seejuures sagedaste valmisolekukontrollide sisseviimist Venemaa armees, nagu žargoonis nimetatakse suuri sõjaväeõppusi.

"Õige reageering sellele saab olla vaid üks — NATO riigid peavad õppima tegema sedasama. Venemaa poliitiline kultuur väärtustab ennekõike jõudu, kuid enamik Euroopa poliitikuid oskab vaid esineda tühjade sõnavõttudega ja kurta, kui ebaausalt ja agressiivselt käitub Venemaa. Seetõttu ei maksa imestada, et Vladimir Putin ei võta neid tõsiselt. Võrdselt kohtleb Venemaa vaid neid, kes annavad mõista, et võib temaga neid mänge mängida nagu võrdne võrdsega," lisas Visingr.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

318
Tagid:
relvajõud, NATO, armee, Baltikum, Leedu, Läti, Eesti, Balti riigid
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega