Deniss Voronenkov lasti maha Kiievi südalinnas neljapäeval

Riigiduuma endise saadiku mõrv Kiievis avastas kiiresti

63
Deniss Voronenkov lasti maha Kiievi südalinnas neljapäeval

Anastassia Melnikova, RIA "Rossija Segondnja" vaatleja

"Edasi leitakse sind Kiievis surnult. Sest kommarid aetakse ahju," sellise kommentaari sai Deniss Voronenkov Twitteris veel 14. veebruaril vastuseks oma detsembrikuisele postitusele: "Kõigepealt allatulistatud lendur! Nüüd Venemaa suursaadik. Mis edasi?"

Tavaline anonüümse kasutaja õel repliik osutus prohvetlikuks. Nüüd on sedalaadi kommentaare sotsiaalvõrgustikud, eriti Riigiduuma ekssaadiku ja tema abikaasa (täpsemalt lese) Maria Maksakova kontod täis.

Deniss Voronenkov lasti maha Kiievi südalinnas neljapäeval. Varem, nagu teatatud, palus ta end riigi valve alla võtta.

Tol päeval pidi ta kohtuma veel ühe Venemaa Riigiduuma endise saadiku Ilja Ponomarjoviga. "Ta (Voronenkov) oli mures oma julgeoleku pärast ja palus Ukraina presidendi administratsioonil võimaldada talle riigi poolt isikukaitset," ütles Ponimajov telekanali 1+1 eetris.

Ta lisas, et tavaliselt turvasid Voronenkovit kaks valvurit, kuid mõrvapäeval jäi teine tema naisega, kes kurtis halba enesetunnet.

Kuidas endise Venemaa duumasaadikut tegelikult turvati, oli hiljem näha tänava videokaamerate salvestiselt: Deniss Voronenkov kõrval kõndis üks (!) inimene, kott käes. Taga ja teisel küljel oli mõrvaril ruumi küllalt.

Mis tundub Deniss Voronenkovi tapmises kummaline

Selles kuriteos on kõik kummaline. Loomulikult, tuntud inimese mistahes mõrv ei alguses selge ja seda ei avastata kiiresti.

Mida rohkem kahtlasi ja kõmulisi lugusid on ohvri elus, seda rohkem on tapmiseks motiive ja seda keerulisem on tapmist avastada.

Kuid Ukrainas motiivide ega versioonidega probleeme ei tekkinud. Mitte uurijatel, vaid riigipeal. Juba umbes kaks tundi pärast vahejuhtumit süüdistas Petro Porošenko Venemaad seotuses Riigiduuma endise saadiku tapmisega.

"Deniss Voronenkov alatu mõrv on Venemaa riikliku terrorismi akt," tsiteerib Facebookis Porošenko sõnu tema pressiesindaja Svjatoslav Tsegolko.

Seda on poliitikas üldse raske ette kujutada: riigi president (kes peaks oma sõnadest tähendust mõistma), ootamata ära isegi uurimise esialgseid tulemusi, paiskab meediaruumi teate riikliku terrorismi ilmingust. Kiiremini-kiiremini, et kõikidest teistest ette jõuda: pori pesema hiljem küll maha aga okas jääb hinge.

See tähendab, et selliseid repliike võib oodata odioossetelt showmenidelt või radikaalsetelt poliitikategelastelt, internetitrollidelt või skandaalsetelt blogeritelt. Kuid riigipealt?

Nüüd kuriteost endast. Pidevalt tuleb uusi vastuolulisi teateid uurimise käigust.

Teatati, et tapja elu ei ole ohus, siis jälle, nagu paljud prognoosisidki, suri ta operatsioonilaual.

"Selleks ajal, kui ta sündmuskohalt politseinike valve all haiglasse toimetati, ei ohustanud tema elu miski," teatas Ilja Kiva, Ukraina siseministri nõunik Venemaa telekanali Rossija 1 programmi "60 minutit" eetris. "Pärast, saate isegi aru… selle tervisega, see operatsioon, see haigla… seepärast, antudjuhul suri inimene operatsioonilaual ära."

Teatati, et tema juures leiti dokumendid, kuid päev otsa tapja nime ei avalikustatud.

Passi või töötõendi olemasolu on samuti imelik ja rumal detail. Milline süüdiv palgamõrvar läheb "objektile" dokumentidega?

Ja kurikuulsad punased kingad (või tossud): miks end niimoodi riidesse panna, et sa teistele meelde jääksid? Milleks üldse tappa päise päeva ajal kümnete tunnistajate nähes, eliithotelli juures, kus kindlasti on videokaamerad?

Üheski eriteenistustes ei tehtaks sellist kirvetööd, seda on isegi tobe arutada. Snaiper, poloonium, võltsenesetapp, õnnetusjuhtum, autoplahvatus — võimalikke kuriteostsenaariume on lugematu hulk. Kuid mitte niimoodi ometi.

Tapja lähenes tagantpoolt, oleks võinud tulistada mitu korda selga/pähe ja siis pakku minna. Aga ei, ta astus juurde, olevat teda isegi justkui kõnetanud, seisis siis mõnda aega, tegi kontroll-lasu ja jäi rahulikult paigale. Faktiliselt viskus ihukaitsja kuulide ette. On ta kamikadze või? Hullumeelne? Kõik see on väga kummaline.

Kõiki neid küsimusi, sealhulgas relvavalikut (püstol TT, kas tõesti paremat ei leidunud?) arutatakse praegu mõlemas riigis internetiavarustes laialt. Arvamust avaldavad eksperdid, poliitikud, endised eriteenistuste töötajad, esitatakse kõige erinevamaid versioone, sest lugu on väga segane ja tobe. Kuid Kiievi ametlik positsioon on ikka sama: kõiges on süüdi Kreml.

"Täna toimus Kiievi kesklinnas arveteõiendamine Kremli oponendiga, kes andis ütlusi Kremli ja (Ukraina ekspresident Viktor) Janukovitši vastu," teatas Ukraina peaprokurör Juri Lutsenko briifingul neljapäeval. See tähendab, et peaprokurörile oli asi selge juba samal päeval.

Punaste tossudega mõrtsuk või Kloonide rünnak

Hiljem teatati, et tapja oli Pavel Paršov. Varem oli ta aasta teeninud Ukraina rahvuskaardis. Ukraina meedia teateil otsiti Paršovi taga süüdistatuna fiktiivses ettevõtluses ja kuritegelikul teel saadud raha legaliseerimises. Siis ilmusid teated, et tõeline Paršov on elus, hiljem lükati see teade ümber.

Veel üks leke — alates 2014. aastast töötas Pavel Paršov väidetavalt Venemaa eriteenistuste heaks. Kummaline, miks tal polnud kaasas FSB töötõendit? Oleks vast tore olnud.

Seniks aga teatatakse Pavel Paršovi kohta, et ta sündis 1988. aastal Sevastoopolis, oli tagaotsitav.

Raada saadiku Anton Geraštšenko (keda sagedamini nimetatakse Ukraina siseministri nõunikuks) sõnul tegutses tapja Venemaa eriteenistuste korraldusel, kes värbasid ta veel 2014. aastal. Geraštšenko väidab, et Paršov sai väljaõppe diversantide koolis Venemaal, imbus siis Ukraina jõustruktuuridesse ja sai siis käsu Venemaa vaenlase likvideerimiseks."

Lisaks teatas ta, et Pavel Paršov ei osalenud lahingutegevuses Donbassis. Veel — 2015. aastal ületas ta jalgsi Valgevene piiri. Kust teab Geraštšenko et tapja on VF eriteenistuste agent, on teadmata.

Ja nüüd kirss tordil: tuleb välja, et Deniss Voronenkovi tapmine ja plahvatused Balakliia moonalaos on omavahel seotud! Ka see tehti kindlaks kiiresti — ühe ööpäevaga.

"Sündmused Harkovi oblastis ja Venemaa Riigiduuma endise saadiku tapmine kuuluvad samasse plaani ja on kahjuks omavahel seotud," tsiteerib Ukraina julgeolekuteenistuse juhi nõunik Juri Tanditi Ukriana agentuur UNIAN.

Hiljuti teatas sellest, nagu öeldud, ka Petro Porošenko.

Nagu ütlevad sellistel puhkudel juristid vingetes Ameerika seriaalides (pärast seda, kui süüdistatav või tunnistaja oma valedega ummikusse läheb või muidu ilmset jama ajab — rohkem küsimusi pole.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

63
Tagid:
mõrv, kuritegu, Riigiduuma, Petro Porošenko, Porošenko, Deniss Voronenkov, Donbass, Kiiev
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega