Türgi president Recep Tayyip Erdoğan

Erdoğan võib endale Euroopa ärritamist lubada

60
(Uuendatud 10:25 29.03.2017)
Villem Rooda
Türgi presidendile ei ole niivõrd oluline saavutada Euroopas elavate türklaste poolehoidu, kuivõrd demonstreerida Euroopa pealinnadele Ankara mõju ja autoriteeti, leiab sõjaväeluure kõrgem ohvitser-analüütik erus Villem Rooda

Villem Rooda

Türgi presidendi kavandatav referendum, mis positiivse tulemuse korral võimaldaks tal oma võimuvolitusi suurendada, leiab Euroopas hukkamõistu, kuid ei midagi rohkemat — Ankara on selleks liiga tähtis nii Euroopa Liidule, kui ka USA-le.

"Türgi sündmused" Euroopas võiksid olla üsnagi heaks õppetunniks maailma suurriikidele. Esmakordselt ajaloos kasutab üks riik oma välismaal elavaid kaasmaaalasi avalikult ja massiliselt poliitilistel eesmärkidel. Katsed Ankarale seda keelata on määratud läbikukkumisele.

Eurooplaste arvates on president Recep Tayyip Erdoğanil võimuvolitusi suurendamist võimaldaval referendumil soodsa tulemuste saavutamiseks hädasti vaja välismaal elavate kaasmaalaste hääli.

Kuid kui Erdoğan ei saavuta edu kodumaal, ei päästa olukorda ka välismaal elavate kaaskodanike hääled. Kuigi Euroopas elab peaaegu kuus miljonit türklast, on enamus neist juba Saksamaa, Hollandi või Prantsusmaa kodakondsuses ja hääletada Türgi referendumil nad nagunii ei saaks.

Miljonid Türgi emigrandid Erdoğanile soodsat hääletustulemust ei tagaks, kuid nad saaksid massiga survestada oma uute elukohariikide valitsusi. Viisavabadus, mida Türgile lubati, kuid mida Euroopa talle ei andnudki, on Ankarale selles mõttes eriti oluline.

Kohatu Euroopa vastase vandenõu otsimine

Erdoğani eesmärk on tõsta Türgi riigi, tema valitsuse ja presidendi mainet. Mida rohkem on Euroopas Türgit toetavaid inimesi, seda suurem on Erdoğani mänguruum suhtlemisel Euroopa liidritega.

Ja selles Erdoğani soovis ei tasu otsida mingit vandenõu EL riikide vastu, ei poliitilist, majanduslikku ega, seda enam, sõjalist. Türgi ainuke soov ja eesmärk on veenda endisi kaasmaalasi tooma kasu oma ajaloolisele kodumaale. Seni tõid nad odava tööjõuna kasu ainult Saksamaale, Prantsusmaale, Taanile ja Hollandile.

Mitte alati ei tasu otsida kurje kavatsusi selles, et mingi riik tahab sisse seada püsivaid sidemeid oma piiri taha emigreerunud kaasmaalasetega. Samal ajal ei ole võimalik vaidlustada fakti, et Türgi otsib nendes kontaktides ka käegakatsutavat kasu ja mitte alati ei lange see kokku nende riikide huvidega, kus türklased elavad.

Erdoğanile soodsa referendumitulemuse korral satuvad USA ja NATO ebamugavasse olukorda, kus nende tähtsaim liitlane Lähis-Idas omandab sellise riikliku korralduse, mida demokraatlikud riigid on suisa kohustatud igakülgselt kritiseerima.

Türgi presidendil saab olema palju suurem võim, kui on paljukirutud Venemaa president Vladimir Putinil. Türgi presidendi võimalused lähenevad sellisel juhul juba USA presidendi omadele: presidentaalse, peaministrita valitsemisvormi idee ongi laenatud ilmselt Ameerika Ühendriikidelt.

Türgi võib endale nii mõndagi lubada

Euroopa hakkab kindlasti Türgis toimuvaid muudatusi kritiseerima, Taani ja Holland võivad astuda isegi radikaalsemaid samme kui ainult poliitikute kõnedes sisalduv kriitika. Kuid Saksamaalt ja Prantsusmaalt ei maksa seda oodata. Kantsler Angela Merkel nõudis Ankaralt Saksamaa ametnike natsidega võrdlemise lõpetamist — ja sellega asi ilmselt piirdubki.

Midagi peale poolteatraalsete sanktsioonide ei suuda Euroopa Ankara vastu ette võtta. NATO'le on Türgit hädasti tarvis, Türgile NATO't eriti mitte ja ta võib sellepärast endale isemeelsust lubada. Samal ajal tunnetab ta enda positsiooni NATO's ja oma võtmeseisundit regioonis, mis on Läänele olulise tähtsusega.

Nii et Türgilt kuulekust nõuda, eriti kui Erdoğanil referendumil rahva toetus saada õnnestub, NATO ei julge. Türgil on oma positsioone tugevdanud ja ta ei kavatse kellelegi ega milleski järeleandandmisi teha. Euroopal tuleb tunnistada oma Erdoğanisse kriitilise suhtumise mõttetust ja sellest samm-sammult taganeda.

Seda enam, et miljonite Türgi territooriumil viibivate, kuid Euroopasse kippuvate Süüria põgenike probleem ei kao iseenesest ja neid inimesi ei saa põgenikelaagrites hoida lõpmatuseni.

Igal juhul jääb Türgi NATO liikmeks ja võimalik, et kaugemas tulevikus saab ta ka EL liikmeks, sõltumata sellest, kas teised riigid tema riiklikku korraldust kritiseerivad või mitte. Vaevalt et keegi "politoloogidest" julgeb nimetada türklasi nagu venelasi "zombistunud massiks", kes ei ole võimeline isegi endale väärikat presidenti valima.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

60
Tagid:
analüütika, referendum, Recep Tayyip Erdoğan, Euroopa, USA, Türgi