Porošenko palub jälle abi

Sanktsioonid, passid ja krooniline ignoreerimine

149
Rahvusvahelise õiguse vaatevinklist on Venemaa seisukoht kõigutamatu ning Minski lepete vaatevinklist ta vaid soodustab nende täitmist

Rostislav Ištšenko, meediaagentuuri Rossija Segodnja vaatleja

Ukraina president Petro Porošenko, olles naasnud läbikukkunud visiidilt Müncheni julgeolekukonverentsile, kohtus teisipäeval Kiievis EL-i humanitaarabi ja kriisiolukordade juhtimise voliniku Christos Stylianidesega.

Kas soovides siluda ebameeldivat muljet Ukraina täielikust ignoreerimisest Münchenis või lihtsalt inertsist, kuid humanitaarabi ja kriisipiirkondade elanike inimõiguste tagamise eest vastutava Euroopa ametnikuga kõneles Porošenko Venemaa-vastaste sanktsioonide tugevdamisest. Oma seisukohta põhjendas ta sellega, et Donetski RV ja Luganski RV dokumente õiguspäraseks tunnistades on Moskva, näete, jämedalt rikkunud Minski kokkuleppeid.

Ausalt öeldes kahtlen küll, et Kiievis usutakse võimalust Venemaad sanktsioonidega tugevamalt survestada. Täpselt samaviisi kui et vaevalt küll Kiievi võimud enam usuvad Euroopa investeeringute saabumiste ja Ukraina rahastamiste IMF-i poolt. On ju lihtsalt vaja rahvale kasvõi mingisugustki „helget tulevikku" tõotada.

Ning läbirääkimistelgi tuleb lisaks tervitustele ja hüvastijättudele millestki ometi rääkida. Aga millest veel, kui mitte sanktsioonidest ja rahast võib Ukraina esindaja kõnelda? Müüa pole midagi. Osta pole millegi eest. Euroopa Liitu ja NATO-sse ei võeta. Viisavabadust ei anta. Aga sanktsioonid, isegi kui neid ei karmistata, on siiski tegelikult olemas. Ja ka IMF, isegi kui ta raha anna, siis päris lõplikult ka ei keeldu — peab läbirääkimisi.

Sanktsioonid — läbipõrunud teema

Isegi kui oletada, et Venemaa võiks seal midagi valesti teha, ei põleks EL ja USA ilmselgelt soovist uusi sanktsioone kehtestada.

Sest, esiteks, ei ole neil sanktsioonide karmistamiseks vaja mingeid uusi ettekäändeid, neid võib lõputult karmistada ainuüksi Krimmi tõttu.

Kuid on ka teine asjaolu. Ühendriigid ja Euroopa Liit rakendavad piirangumehhanisme alati teatud kindlas järgnevuses. Sanktsioonide eeesmärk on destabiliserida sihtriigi enese majanduslikku olukorda, et kas sundida tema juhtkonda Lääne ees kapituleeruma või luua tingimused sekkumaks riigisisesesse võimupöördesse.

Kui saab selgeks, et seatud eesmärgid on saavutamatud, hakkab Lääs otsima võimalusi sanktsioonide tagasitõmbamiseks. Nii juhtus Iraaniga, nii toimus Hiinaga.

Seesama toimub praegu Venemaa-vastaste sanktsioonidega. Nii Washingtonis kui Brüsselis saadakse kenasti aru, et Venemaa majanduse, rahanduse ja sotsiaalvaldkonna destabiliseerimise asemel on sanktsioonid toonud kaasa Vene ühiskonna tugeva konsolideerumise ja kiirendatud korras lõputegemise finantsmajanduslikule sõltuvusele lääneriikidest. Nüüd seisab Lääs silmitsi ülesandega mitte sanktsioone tugevdada, vaid sanktsioonide režiim lõpetada, seejuures oma nägu säilitades. Lääs oli liialt enesekindel ja nõudis sanktsioone kehtestades Moskvalt liiga palju (kaasa arvatud Krimmi tagastamine Ukrainale). Kui nüüd sanktsioonid tühistada, saamata midagi vastutasuks, on kogu maailmale selge, et Lääs on geopoliitilise vastasseisu Venemaale kaotanud.

Teisest küljest, kui liiga kaua venitada, võib kaela saada veelgi keerulisema olukorra: paljugi, millise käigu võib Venemaa veel teha sundimaks Ukrainat Donbassis rahu kehtestama.

Nii püüavadki EL ja USA laveerida, teineteist endast ette lubades. Sest kui esimesena tühistab sanktsioonid EL, siis võidakse Washingtonis öelda, et kui juba liitlased on reetnud demokraatia, siis mispärast peab USA üksinda kannatama.

Kui aga USA esimesena sanktsioonid tühistab, siis võib EL osutada vaba maailma liidri eeskujule. Niisiis näib, et sanktsioonide paigaljooks jääb veel mõnda aega kestma.

Mida tähendab Donetski ja Luganski RV-de dokumentide Venemaa-poolne tunnustamine

Kokkuvõttes oli Porošenko-poolne põhjendus uute sanktsioonide vajalikkusest äärmiselt nõrk ja vähemalt vaieldav. Esiteks, osundus Miski kokkulepetele ei toimi. Neis lepetes ei ole põhimõtteliselt mitte midagi öeldud Donetski RV/Luganski RV mistahes dokumentide kohta, nii et ses suhtes on Venemaal vabad käed — otsest keeldu neid passe aktsepteerida lepetes ei sisaldu. Teiseks, Venemaa on Minski kokkulepete täitmise garandiks. Kui Donetski RV/Luganski RV dokumentide tunnistamine Venemaa garandikohustuste täitmist kuidagiviisi mõjutabki, siis ainult positiivselt. Äärmisel juhul suurenevad võimalused Donetski ja Luganski RV-de püsielanikkonna arvelevõtmiseks ja nende elanike liikumiste kontrollimiseks.

Kolmandaks, Venemaa on antud dokumente juba niigi de facto tunnistanud. Donetski RV/Luganski RV ja elanikud, kelle Ukraina passid olid lahingutegevuse käigus kaotsi läinud, pääsesid nende dokumentide alusel üle riigipiiri. Kooli lõpetanud lastel oli võimalik nende vabariikide dokumentide alusel astuda vene kõrgkoolidesse. Donetski RV ja Luganski RV on iseseisvalt korraldanud sündide, surmade ja abielude registreerimise (Ukraina on nende funktsioonide täitmisest kõrvale hoidunud).

Kuivõrd Ukraina ei ole Donetski RV/Luganski RV enam kui kaks aastat toiminud dokumentide tegeliku tunnistamise vastu protestinud, ei ole tema protest seoses juriidilise aluse vastavusseviimisega asjade tegeliku seisuga tõsiseltvõetav.

Neljandaks, rahvusvaheline õigus lubab suhelda territooriumi tegelikult kontrollivate võimudega, isegi kui te neid ei tunnusta. Ukraina ise peab sidet Donetski RV-ga ja Luganski RV-ga, kuna on sõlminud nendega Minski lepingu.

Venemaal kui lepete täitmise garandil on seda enam õigus ja kohustus säärast kontakti toetada. Kontakteerumise fakt ise aga eeldab, et te nii või teisiti tunnistate nende alade isikuttõendavaid dokumente, kellega te ühendust võtate.

Kui Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa ning teatud mööndustega ka Ukraina aktsepteerivad dokumente, mis kinnitavad tunnustamata vabariikide juhtide volitusi (kes, muuseas, Minskise kohalejõudmiseks ületavad kaht riigipiiri), siis miks mitte tunnistada dokumenti, mis kinnitab lapse sündi Donetskis 2016. aastal. Ei muuda ju see, et Ukraina keeldub talle sünnitunnistust väljastamast, sündi faktina iseendast olematuks.

Viiendaks, Putini ukaasis rõhutatakse, et Donetski RV/Luganski RV dokumentidel on ajutine iseloom — kuni Minski kokkulepete täitmiseni. Sest just nende täitmise käigus peab saama lõpliku määratluse nende vabariikide staatus ja see, milliseid dokumente nimelt nende elanikkond hakkab kasutama. Järelikult ei ole ukaas välja antud mitte Minski lepete kiuste, vaid just vastavuses nende täitmisega.

Kes vastutab elanikkonna kaitsmise eest

Lõpuks leidub veel üks huvitav kollisioon. Möödunud aasta 12. oktoobril oli Ukraina meedial pidupäev. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) võttis vastu resolutsiooni, kus muuhulgas osutati seoses Krimmi, Donetski RV ja Luganski RV-ga, et „rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt on Venemaa, kes de facto teostab kontrolli nende territooriumide üle, vastutav elanikkonna kaitsmise eest".

Kiievis tõlgendati antud resolutsiooni kui näidet „Vene agressiooni" ülestunnistamisest. Kuid igal medalil on kaks külge. Kontroll territooriumide üle ei tähenda tingimata nende okupeerimist (näiteks USA kontrollib Kiievi režiimi, ehkki vägesid ei olegi Ukrainasse saadetud).

Teisest küljest, vastavalt rahvusvahelisele õigusele on territooriumi kontrollival poolel õigus mitte ainult tunnistada kohalikke doumente, vaid kehtestada koguni omad isikutunnistused. Tuleb ju elanikkonna kaitsekohustuste täitmiseks need elanikud tingimata kuidagiviisi arvele võtta.

Seega, et talle ENPA resolutsiooniga pealepandud kohustusi täita, oleks Venemaal vaid kaks võimalust: väljastada elanikkonnale omaenda passid (või mingid ajutised dokumendid) või siis tunnistada (Minski lepete täitmiseni) kohalikke dokumente. Moskva valis leebema tee.
Võib ainult enesele ette kujutada, mis juhtuks Kiievis, kui Donbassis algaks isegi mitte Venemaa passide, vaid mingisuguste ajutiste (aga Venemaa) passe asendavate dokumentide väljajagamine.

Niiviisi, rahvusvahelise õiguse vaatevinklist on Venemaa seisukoht kõigutamatu ning Minski lepete vaatevinklist ta vaid soodustab nende täitmist.

Aga kuivõrd kõik me teame, et tänapäeva poliitikas ei saa isegi absoluutne õigsus vabaneda Lääne obstruktsioonist, kui see on viimasele kasulik, siis tuleb märkida, et edasine sanktsioonidemäng on juba ammu (üle aasta) Lääne enesegi poolt tunnistatud mõttetuks ja kasutuks.

Nii et pigem võinuks Porošenko küsida Christos Stylianideselt raha humanitaarprojektideks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

149
Tagid:
IMF, Petro Porošenko, Porošenko, Donetsk, Lugansk, München, EL, Ukraina, Eesti
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega